Seda lehte tuleks ilusamaks teha - see on tehtud Drupali vaikimisi funktsiooniga, mis lihtsalt korjab saidilt kokku kõik vastava märksõnaga seotud lingid; arusaadavalt on sellepärast nimekirjas ka leht, millelt just tulid. Aga igatahes põhimõtteliselt see töötab ja siit saab edasi, kuigi disainilt on leht, ütleme otse, ikka paras käkk.
Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest.
Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja.
Jah, teatud määral tõukub see pealkiri umbes aastatagusest halast. Iseenesest normaalne, kui noor inimene maailmavalu põeb, ja ega ühiskond sellele kümne tuhande aasta jooksul korduvale lobale mingit väärtust omistanudki.
Üks viis diskussioon sohu juhtida on esitada tõeliselt jabur väide ja siis, kuni oponent püüab selles leida ratsionaalset iva – mida seal muidugi polegi –, ennast imetledes mida iganes kokku lõõritada.
Tegelesin mõne aasta eest ühes firmas „IT-lahenduste juhtimisega” (sisuliselt tooteportfelli haldamisega), mis praktikas muuhulgas tähendas ka turvapoolega kursis olemist, ja see on parasjagu õpetlik, isegi hirmutav, mis toimub tulemüüril – pidev järelejätmatu pommitamine igasuguste turvaauke otsivate automaatsete skriptide abil; spämm, mida on maililiiklusest hinnanguliselt üle 99%, on kogu võrgus loksuva räm
Igas praktilises tähenduses on meil, kui asju õigete nimedega nimetada, mere kaldal üks millegi uue jalus seisev kivihunnik.
Isegi nostalgilist väärtust arvestades. Mõistkem neid inimesi, kellele see on suursugune ja uhke ehitis. Ka mina mäletan seda nii – muljetavaldavalt julgejooneline, ja esimene pääs merele merelinnas, mille kaldal oli inimeste ja mere vahel okastraat.
Mu isal oli veidraid tuttavaid ja meenub mingi situatsioon 70-ndatest, kui ta küsis ühelt, et kuule, sa olla käinud Süürias, see päikeseline maa, miks sa nii kahvatu oled? Tegelane vaatas ümberringi ja poetas vaikselt, et läbi tankisoomuse päike ei võta.
Mingid asjad, millele on ehitatud kliimatunnistajate religioon, on muidugi vaieldamatud – aga on ka nii piibel kui Suure Paugu teooria nõus, et kõigepealt oli valgus.