Jah, teatud määral tõukub see pealkiri umbes aastatagusest halast. Iseenesest normaalne, kui noor inimene maailmavalu põeb, ja ega ühiskond sellele kümne tuhande aasta jooksul korduvale lobale mingit väärtust omistanudki.

Mitte et ma tahaks öelda, et lollide põhimassi moodustavad noored. Veel vähem, et selles oleks midagi toredat või austusväärset, kui lihtsa bioloogilise paratamatusega saab noorest lollist vana loll.

Ent lugedes aina korduvaid heietusi, kuidas tädi Maali ja onu Heino valesti mõtlevad ja inimkond peaks arenemise asemel rohkem oma naba imetlema, tekib küll kerge meeleheide. Mitte et üksikisik siin midagi teha saaks – me elame hävingu- ja languseajastul, mis loodusseadustest tuleneva paratamatusega varsti otsa saab. Teadus ja tehnika veel inertsist natuke arenevad, kuid ühiskondlik teadvus kipub tarduma „ajaloo lõppu” (nagu Francis Fukuyama selle sõnastas) – liberaalse demokraatia fetišeerimine ja hüsteeriline röökimine kõigi peale, kes selles kahtlevad.

Milleks tuleb õppida filosoofiat – kui võimas on Hegeli mõte vastandite ühtsusest ja võitlusest! Marsile lend maksaks täna vähem kui poole sajandi eest Kuule lend, ent me ei lähe ega lähe. Me kulutame koerailusalongidele ja soouuringutele rohkem raha kui superkiirenditele.

Meil ei ole lendavaid autosid, selle asemel on erasõnumite tsensuur sotsiaalmeedias (kes ei usu, proovige FB-s torrenti linki saata). Meil ei ole tehniliselt ammu võimalikku tuumaenergiaküllust, selle asemel on ajaloo prügikastist välja otsitud ülemöödunud sajandi tuulikud ja me saastame rohkem, sest ülejäänud süsteem peab hajutama rämpsenergia. Meil ei jätku enam raha ei pensioniteks ja vanurite eest hoolitsemiseks ega haridusele ja laste huviringidele, selle asemel aga oleme loonud ühiskondliku absurditeatri, kus järjest paisuv muidusööjate mass hääletab selle poolt, kes lubab rohkem hüvesid; see, et tasuta hüvede poolt hääletavaid muidusööjaid ka mujalt sisse tuuakse, on kõrvalefekt.

Lühidalt, olles kaotanud perspektiivi ühiskondlikus plaanis, ei tule enam ka suuri teaduslikke läbimurdeid. Jah, muidugi areneb näiteks arvutustehnika pööraselt, aga järele mõeldes on see põlvkond-kaks tagasi toimunuga võrreldes ikkagi vaid – nii otseses kui ülekantud tähenduses – pihunühkerdamine.

Õõvastuse dekonstruktsioon

On parasjagu irooniline, kui tohutult tark ja ettenägelik on lihtsa maainimese koondkuju ajakirjanduses. Tädi Maalil ja onu Heinol on midagi kaasa rääkida põhjapanevates eksistentsialistlikes küsimustes, alates rändepaktist ja inimõigustest, rääkimata Põhja-Korea konfliktist, lõpetades globaalse soojenemise, Higgsi bosoni ja Fermi paradoksiga. Enamasti, tõsi küll, väidetakse, et nad ei tea sellest midagi, „mõtlevad valesti” või neid õnnetukesi on õpetatud ignoreerima asju, mis ei puuduta nende igapäevaelu.

Enamasti on neist kirjutajatel ka kõikeraviv retsept, kuidas Maalist saaks TädiMaali+ ja Heinost... nojah. Heinol kui vanemapoolsel valgel heteromehel peaks siiski endal olema pieteeti vaikselt häbist kärvata. Ühiskondlik süü, teate küll...

Loomulikult pole selliseid tädisid ja onusid olemas, samas teatud tasemel pole ei anakronism ega reductio ad absurdum allusioon, et võib-olla tädi Maali umbusaldab Ahmedit pisut sellepärast, et tal on veel liiga hästi meeles, kuidas eelmised kultuuririkastajad tema ja ta ema vägistasid, isa ja venna maha lasid ja et üleilmastumise kogu sütitav positiivne potentsiaal kindlalt kohale jõuaks, klaverisse roojasid...

Kui vahelduseks süveneda, miks praeguse olukorraga peaaegu mitte keegi rahul ei ole, pudenevad tädi Maali ja onu Heino kui purunenud peeglis tuhandeks eripalgeliseks killuks. Millegipärast meenub selle juures ühe astronoomi tunnistus, et ükskord ta avastas, et kujutab nii Van Alleni vööd kui galaktika krooni ette nii umbes kümnesentimeetrisena (sest nii suur on tavaliselt neid kujutav illustratsioon) – lihtsad maainimesed on ainult malakas, millega „peavoolust” teisiti mõtlejaid vaimselt tümitada, ja eksistentsialistlik õõv midagi sellist, millega lumehelbekesed meelt lahutavad. Õõv peaks definitsiooni järgi olema nii tugev hirm, mis kutsub esile füüsilisi reaktsioone (kangestumine, higi, südamepekslemine, kananahk, hingamisraskused). Tunda õõva kaaskodanike „valede” mõtete üle soojas toas, kohvitass käeulatuses seda klaviatuuril tippides, on pigem enesesisenduse meistriklass.

Perspektiivituse prevaleerimine

Võib-olla Eestil vedas, et süüdimatu lapsesuu ütles nii selgelt välja nii ilmse, nii esimesel pealevaatamisel näkku kargava, reaalsusega haakumatu lolluse – just nagu oleks Eesti valmis ja ideaalne ja edasi jääb vaid peenhäälestada.

Vaadake, see on vältimatult üks suurimaid demokraatia hädasid – juhtimisstruktuurid küllastuvad inimestest, kes mitte kuidagi, kõige vähemalgi määral ei käi üle nende ees seisvatest ülesannetest. Riigimehe ja poliitiku vahe on selles, et üks mõtleb sajandite ja teine valimistsüklite kontekstis. Demokraatia suur eelis monarhia ees on võimalus kõlbmatud valitsejad suurema verevalamiseta välja vahetada; puudus arusaadavalt, et kõlblikke polegi.

Või olgu, riigimehi satub mõnikord etteotsa vanades demokraatiates, kus seda tagavad teised mehhanismid ja mingis mõttes on selline liider diktaatorist eristamatu (Charles de Gaulle ja Margaret Thatcher on võib-olla esimesed pähetulnud näited).

Eestis... no vaadake ise. Mitte just õõvastav, aga üsna masendav kindlasti...

Ehk kokkuvõtlikult – me oleme tsivilisatsioonina tupikus ja kuigi hakkame seda teatud määral aduma, pole meil hetkel ei vaimset ega valitsemismehhanismi, mis suudaks genereerida midagi peale asendustegevuste.

On öeldud, et ainus tõeline revolutsioon on see, mida lapsed endas kannavad. Noh, kogu lootus on neil. Vahepeal ehk elab inimkond kuidagi üle generatsioonid, kes „sobimatute” mõtete peale kangestuvad ja praktikas ei suuda muruniitjatki käivitada, rääkimata revolutsioonist.