Marc Hyman

Tema 2009. aastal ilmunud raamat "Back on the Map" on müügil näiteks Amazonis.

Ma tõlkisin selle raamatu ja olgem ausad, töö jäi pooleli selle koha peal, et raamat on küll hea ja Marciga saime omal ajal päris hästi läbi ja mulle läheb kõik raamatus kirjeldatu korda... kuid ma ei näe sellel erilist turgu. Tõlge sai valmis aastate eest, siis, kui oli masu. Ehh, siis veel lootsin (lootis kogu vaimueliit) et kohe läheb paremaks... Aga masu läks sujuvalt üle täpuks ja pupeks (arvake ise, mis need on). Eestis, selle valitsusega (mille eestlased ise valivad!), saab ainult hullemaks minna. Kultuuriga on meil... ma ei tea, kas juba kõik lootusetult läbi, aga igatahes, arvutan ma mispidi tahes, ei tasu seda raamatut välja anda...

Igatahes siin on raamatu alguse tõlge. Kogu tõlge tuleks veel korra üle käia muidugi, enne kui see avaldamiskõlblikuks saaks, aga see selleks...

Arvatavasti on kusagil sügaval eestlase hinges mingi väga harva eksiv taju. Nüüdisaegset eestlast iseloomustab lahkus ja sundimatu viisakus, segatuna nende talupoegadest esivanemate lihtsakoelise otsekohesusega.

Igal juhul on nad rõõmsameelsed inimesed. Nad teevad kõvasti tööd 6 tundi päevas, naudivad elu 14 tundi ja magavad 4. Nad joovad kõvasti, kuid kuidas saab neid süüdistada, kui nad nii suurepärast viina keedavad!... Neile meeldib hästi riides käia ja noored naised teevad seda lausa kõhutäite arvelt.

Tundub, et eestlased ei suhtu kahtlustavalt kellessegi peale rahvuskaaslaste.

Ronald Seth, „Baltic Corner: Travel in Estonia” („Balti nurk: Reisid Eestis”) (1939)

Proloog

Ratastevahetus

„See on keelatud.”

Seda loosungit tuli mul endises Nõukogude Liidus aastal 1992 veel kordi ja kordi kuulda, kuid esimest korda ütles seda sõbralik, veendunult nohiklik idasakslane nimega Ralf. Sõitsime itta St Petersburg Expressis, Vene rongis, mis oli väljunud Berliinist eelmisel hilisõhtul ja nüüd peatunud kuumal laupäeva pärastlõunal Poola idapiiril Kuźnica linna lähedal.

Olime Ralfiga ühte 4-kohalisse kupeesse sattunud. Mina olin teel Californiast Eestisse, Tallinna, et õpetada raamatupidamist Estonian Business Schoolis, ja Ralf teel Lätisse, Riia ülikooli, kus tal oli algamas lennundusõpingute kolmas aasta. Eesti ja Läti olid natuke rohkem kui aasta tagasi taastanud oma Teise maailmasõja ajal kaotatud iseseisvuse.

Kell oli pisut üks läbi ja hilissuvine päike väga kuum. Meie kitsas, halvastiventileeritud kupee oli viimaste tundidega talumatult kuumaks muutunud ja ma küsisin Ralfilt, et mis oleks, kui läheksime ja jalutaksime pisut ringi. Tema vastus, nagu eespool ära toodud, oli kiire ja kategooriline.

Uurisin silmi kissitades aknatagust lõõska. Paar tunkedes ja tööriistavöödega töölist kõndis väljas platvormil; üks vehkis käega kärbseid eemale. Edasi tuli tara ja üksikute armetute puudega trööstitu kõnd kuni hallis hämus horisondini. Kõik tundus närbuvat selle kahvatu hõõguva taeva all. Polnud märkigi linnast, isegi mitte jaamahoonest.

„On sul aimu, kaua me siin seisame?” küsisin mina.

„Kolm tundi,” ütles Ralf. „Nad vahetavad rattaid.”

Ma jõllitasin teda mõttelagedalt ja pühkisin otsaesiselt higi. Mu aju ei töötanud just täisvõimsusel. Vahetavad rattaid?

Kuźnicaga lõppes Ida-Euroopa, see oli viimane peatus enne seda, mis veel aasta tagasi oli olnud Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit. See on minu esimene reis endise külma sõja vaenlase territooriumile ja esmalt olin ma valmis usaldama Ralfi suuremat elukogemust ning püsima kuulekalt kupees. Aga ma sulasin palavusest ja aknad lahti ei käinud. Pärast nii kolmveerandtunnist higistamist ja õhuahmimist jõudsin otsusele, et lihtsalt pean pääsema välja hingama ja liikuma. Nii ma siis tõusin oma diivanilt ja piilusin välja koridori. See oli tühi. Ma kõhklesin hetke, siis aga hiilisin kähku läbi koridori tamburisse.

Vagun oli tõstetud umbes meetri jagu õhku, uksed olid lahti ja alla sai paarist järsust metallastmest. Ma haarasin käsipuust ja pistsin pea välja liikumatusse õhku. Mõned vagunisaatjad jalutasid platvormil ja suitsetasid.

Ralf oli mulle sinna uksele järgnenud. „Oled sa kindel, et me ei tohi väljuda?” küsisin.

Ta raputas pead ning osutas kahele kaitsevärvi mundris relvastatud sõdurile. Töölised kolistasid rataste kallal. Kõik reisijad püsisid sees.

See on keelatud.

Ajalooliselt oli siin kahe impeeriumi piir. Küllap oli esimeste Vene raudteeliinide planeerijatele paistnud päris hea mõte kasutada ülejäänud Euroopast laiemat rööpavahet, et ründav armee Pariisist või Berliinist ei saaks ilma vahepeatuseta Moskvasse põrutada.

Ainult et sel pooleteise sajandi tagusel tarkusel oli pentsik ja ebamugav tagajärg – kõigil piiri ületavatel rongidel tuli rattad vahetada. Järgneva kahe ja poole tunni jooksul tuli iga vagun šassii küljest lahti ühendad ja kriiksuvate tungraudadega selle kohale tõsta. Siis veeretati šassii minema ja asemele toodi laiematele Vene rööbastele sobiv, kuhu siis vagunid ükshaaval alla lasti ja uuesti kinnitati. Lisaks kogu asja absurdsusele oli see parasjagu kontimurdev töö.

Minu jaoks oli see lihtsalt tüütu, ja ma hakkasin kannatust kaotama. Minu reisikaaslased olid enamikus Ida-Euroopast ja Venemaalt, nad olid kogu oma elu elanud totalitaarses ühiskonnas ja alles hiljuti vabanenud; vastuhakk võimule oli nende jaoks midagi raskestikujuteldavat. Kuid olid nad siis tõesti rahul, et peavad päeva kuumimad tunnid nendes ülesriputatud ahjudes veetma? Mis pani neid stoiliselt nii ebamugava olukorraga leppima, kui kergendus oli siinsamas ukse taga? Minul puudusid kogemused kõikvõimsa politseiriigiga, nii et ilmselt minu teadvuses puudus too blokeeriv hirm, too oma soovide ja arvamuste pärssimise vajadus, mis neid kuulekalt paigal hoidis.

„Ma tahan rongist välja.”

Ralf vaatas uksest välja, siis võttis eest oma traatraamidega prillid ja pühkis nina otsast higitilga. „Oota,” ütles ta peaaegu sosinal.

Jälgisime, kuidas Poola piirivalvurid platvormilt minema lähevad. Ainuke heli oli raudteetööliste haamrite pidev tagumine; selline tehasemüra, nagu paneksid nad päris uut rongi kokku.

„Okei, aga kiiresti!” ütles Ralf, kui valvurid olid silmapiirilt kadunud. Ma laskusin astmetest alla platvormile ja Ralf järgnes pärast hetkelist kõhklust. Ma olin ta rikkunud! Me ületasime kitsa betoonplatvormi ja lippasime madala künka harjale, kus puidust aed eraldas raudtee-ala väikesest talumajapidamisest.

Kõrvalvaguni saatja jälgis meid ükskõikselt. Ilmselgelt rikkusime me reegleid, kuid tema asi polnud midagi ette võtta ja nii vaatas ta hetke pärast kõrvale. Maastik meenutas seal kõrbe, paakunud pinnasest tungisid läbi vaid harvad rohukõrred, sekka mõni umbrohututt ja kidur puu. Ja kõige selle üle kaardus hele-kale taevas. Aga ometi oli väljasviibimine ja päris õhu hingamine mõnus, lausa luksuslik elamus.

„Okei?” küsis Ralf. Ta oli valmis tagasi pöörduma. Ma raputasin pead ja ta tammus jalalt jalale, vahtides sinnapoole, kuhu piirivalvurid olid kadunud. Vagunid olid nüüd kõik tungraudadega üles tõstetud; need kõik olid hernerohelised, kui pori ja tahma koorik mõttes maha arvata. Kõigi vagunite keskel oli pronksist vermitud sirp ja vasar ning nende all vene tähed CCCP.

Platvormile hakkas tekkima teisigi reisijaid; ju ma siis andsin neile halba eeskuju. Aga Ralfi ei paistnud nende ilmumine rõõmustavat. Mida ta ootas ja kartis? Et meid saadetakse tagasi Berliini? Arreteeritakse? Saadetakse maalt välja?

„Ma lähen tagasi,” ütles ta lõpuks, vudis alla platvormile ja kadus rongi. Keerasin ringi ja uurisin aiatagust. Mõned ebakorrapärastes ridades kärbatanud köögiviljad ponnistasid eluspüsimise nimel ja kaugemal paterdas uimaselt ringi paar rääbakat kana. Mind märkas vana krants, tõusis, tõi kuuldavale paar rammetud haugatust, loobus siis ja kobis tagasi varu endisele kohale.

Minu kõrvale seal nõlval tuli umbes 7-aastane tüdruk. Ta istus mõne meetri kaugusele ja jälgis mind umbrohtu kitkudes. Ma naeratasin talle, ta langetas kähku pilgu pihku surutud võilillele, kuid vaatas kohe uuesti üles. Siis tõmbas rong korraks järsult kogu tähelepanu endale.

Kätte oli jõudnud operatsiooni tipphetk: kõik meid Berliinist siia toonud rattad hakkasid korraga piinarikka kriiske saatel liikuma ja veeresid võikal kolinal läände tagasi. Mõne minutiga kadusid need kaugusse, jättes maha kumiseva vaikuse. Ainult meie vagunid rippusid kahtlaselt hapra välimusega tungraudadel nagu kurejalgadega ninasarvikud. Tugevam tuul oleks need maha lükanud. Aga tuult ei olnud üldse.

Mõne aja pärast saabusid kolinal idast uued, laiema vahega rattad. Panin tähele, et rongi all on tegelikult kaks paari rööpaid, Poola omad Nõukogude omadest seespool. Päeva-kahe pärast pannakse sellelesamale rongile siinsamas vana šassii tagasi, et see saaks Berliini sõita. Töölised siin nukras välijaamas ilmselt veetsidki oma päevi rataste vahetamisega: kitsas, lai, kitsas, lai, kitsas, lai. Kapitalistlikust seisukohast tundus taoline süsteem mõttetu raiskamisena. Aga elu näis siin liikuvat teises tempos ning läänelikud arusaamad kiirusest ja tõhususest ei omanud ilmselt erilist kõlapinda. Tüdruk viskas oma lille minu suunas. Ma tõstsin selle üles ja nuusutamiseks, kuid sel polnud mingit lõhna.

Töölised hakkasid uusi rattaid paika sättima ja mõni minut hiljem ilmusid piirivalvurid tagasi. Meie pilgud kohtusid ja nad viipasid hooletult peaga St Petersburg Expressi suunas. Tõmbasin viimase sügava sõõmu Poola kõrbenud õhku ja asutasin end koos tolle tüdruku ja poole tosina muu põgenikuga rongile tagasi ronima. Mina olin viimane. Kui ma astmetest üles sain, hakkasid aeglaselt ja justkui täiesti hääletult liikuvad räpastes tunkedes higistavad keskealised töötajad – nende hulgas oli nii mehi kui naisi – uutele šassiidele laskuvaid vaguneid kinnitama.

1

Kui sa neid tundma õpid

Tegin oma olemise nii mugavaks kui suutsin selles meie õhukindlas saunasahtlis. Ma võtsin jalast kingad ja sokid, kerisin end oma voodile ja laotasin laiali söögikraami, mille olin ostnud Berlin-Lichtenbergi jaamast vahetult enne rongileasumist: baguette, mõned naerva lehma pildiga juustusektorid ja üks õun. Ma jõin suurte lonksudega Vitteli allikavett ja soovisin, et oleksin ostnud ka teise pudeli.

Väsimatud Poola raudteetöölised hakkasid selle tüütu 3-tunnise ratastevahetusega ühele poole saama. Ralf matsutas paksu musta leiva viilu kallal ja oli meie häbematust võimuvastasest väljaastumisest nii trotsi täis, et kirus pikka ootamist. Vagunid olid ehitatud Ralfi kodumaal, ja temas tekitas patriootlikku pahameelt märkus, nagu poleks Ida-Saksa tehnika piisavalt hea Nõukogude rööbastele.

Meie kupees oli veel kaks reisijat: Udo, noorem ja hulga pelglikum sakslane, kes küll teinekord itsitas Ralfi märkuste peale, kuid ise ühtki ingliskeelset sõna kuuldavale ei toonud. Einars, sünge lätlane, istus vaikides ja sõi oma toitu. Ta keeldus, kui pakkusin talle juppi oma baguette'ist.

Pärast lõunat lasin end poollamaskile, sulgesin silmad ja kuulasin kõrvaklapidest Talking Headsi. Laul oli „Once in a Lifetime”.

„Ühel hetkel leiad end korraga teisest maailma otsast, ja sul jääb vaid endalt küsida, mismoodi ma küll siia sattusin?” juhtus David Byrne märkus kümnesse.

Ma teadsin, kuidas ma olin siia sattunud: ma olin kolme päeva eest lennanud San Franciscost Berliini üle Chicago ja Newarki, ja eile õhtul istunud St Peterburg Expressi. Aga miks? Mu otsus minna taasiseseisvunud Eestisse raamatupidamist õpetama oli kodust vaadates tundunud küllaltki ohutu ja mõistuspärane. Tundus toreda väljakutsena ise kogeda ja oma panus anda neile ajaloolistele muutustele, mis langenud Raudse Eesriide taga nüüd toimuma hakkavad.

Olin teraselt jälginud järske poliitilisi muutusi uuenevas Ida-Euroopas. Asjad olid põnevaks läinud hetkel, kui ametiühing Solidaarsus 1989. aasta juunis kõigi ootuste vastaselt võitis Poola parlamendivalimised. Kaks kuud hiljem ühendasid kaks miljonit inimest käed inimketiks läbi Nõukogude Balti riikide Eesti, Läti ja Leedu, et niimoodi omal viisil tähistada 50 aasta möödumist kokkuleppest, mis määras nad nende tahte vastaselt Nõukogude Liidu koosseisu. Sama aasta novembris langes Berliini müür ja Saksamaa taasühines järgmise aasta oktoobris. Balti riigid kuulutasid end iseseisvaks augustis 1991, Nõukogude Liit tunnistas nende suveräänsust kaks nädalat hiljem ja lagunes ise lõplikult sama aasta detsembris. Mind võlusid need vapustused, mis muutsid nii järsult ja nii põhjalikult sealsete inimeste elu ja ma väga soovisin neid lähemalt näha.

Võimalus selleks avanes aprillis, vähem kui neli kuud pärast seda, kui Mihhail Gorbatšov Nõukogude Liidu ametlikult laiali oli saatnud. Pank, kus ma töötasin, ühines teisega ja mina olin nende 18000 hulgas, kes üle jäid. Ma olin 31, vallaline, võlgadeta ja töötu, ja nii ma siis haarasin võimalusest, kui üks mu sõber mainis, et hiljuti alustanud era-ärikõrgkool Eestis otsib lühemateks perioodideks ameeriklastest õppejõude. Kui kool palus alustada sügisel, oli mul väga lihtne jah öelda.

Aga nüüd, ületades selle täiesti tundmatu maailmanurga piiri, hakkasin tundma teatud rahutust ja tabasin end arutlemas, kas ikka oli hea mõte mingi kahtlase seikluse nimel hüljata mugav ja mõistupärane elu San Franciscos. David Byrne leidis taas kohased sõnad: „Ja sul jääb vaid endalt küsida: mu jumal, millega ma hakkama olen saanud?”

Väga kaua ma selle küsimuse kallal juurelda ei saanud, sest kui laul lõppes ja ma silmi pilutasin, nägin meie väsimatut vagunisaatjat ukseavas seismas ja mingeid tähtsa väljanägemisega pabereid Udole ulatamas. Vaatamata kogu möödunud ajale ja kuumusele oli ta valge pluus endiselt särav ja ainsagi kortsuta – täpselt nagu Berliinis rongi astudes.

Udo sirutas käe oma narilt alla ja ma võtsin lehe tema sõrmede vahelt: tollideklaratsioon, täitmisjuhised trükitud vene ja prantsuse keeles. Olime pisut aega veerenud oma uutel ratastel ja ilmselt hakkasime Poolast välja jõudma.

Vene tähtedest ei saanud ma siis üldse aru ja mu prantsuse keel oli samuti peaaegu olematu, nii et lihtne mul neid kastikesi täita ei olnud. Nagu üritaks võõrkeelset ristsõna lahendada.

Ralf ilmselt märkas, kuidas ma deklaratsiooniga hädas olen. „Peamiselt tahavad nad teada, palju sul raha on,” ütles ta. „See on kõige raskem piiriületus, sest nüüd jõuame Nõukogude Liitu; vähemalt nad ise peavad seda endiselt Nõukogude Liiduks ja käituvad vastavalt.” Ta selgitas, et lisaks tollideklaratsioonile tuleb kaks passikontrolli – Poola ja Valgevene oma – ja pagas vaadatakse läbi.

Nii said minu eksistentsiaalistlikes hirmudest täiesti praktilised mured: kui täpne peab mu tollideklaratsioon olema? Võib mul olla kaasas midagi keelatut? Filmid? Kassetid? Raamatud ja ajakirjad? Ja kas Ralf ütles Valgevene? See kümne miljoni inimega riik, mis jõuludest alates esimest korda oma ajaloos sõltumatu oli, ei oleks pidanud mu teele jääma. Mul oli ainult Eesti viisa, mis andis läbisõiduõiguse Leedust ja Lätist. Aga ma polnud vaevunud uurima Valgevene külastamise nõudeid, sest minuteada läks St Peterburg Express Poolast otse Leetu.

Rong peatus kriginal. Nagu kõigil eelmistel kordadel, oli pidurdus alguses üsna sujuv, kuid hetk enne täielikku peatumist läbis rongi tugev järsk raputus. Sildid platvormil kuulutasid, et see oleme Hrodnas, vanas Poola linnas, mis nüüd Valgevenele kuulus. Igatahes saab mu teadmatus Valgevene viisa osas kiiresti lahenduse.

Vagunisaatja pistis uuesti pea sisse ja ütles midagi vene keeles, osutades meie ukse juurde virna laotud kohvritele. „Da, da,” noogutas Ralf. Ta ütles paar sõna saksa keeles Udole ja pöördus siis minu poole: „Peame kõik käepäraselt asetama, et neil oleks lihtsam kontrollida.” Einars oli juba püsti ja tiris voodi alt oma kohvreid välja. Ralf ja Udo hiivasid oma kohvrid ülemistelt riiulitelt ja ulatasid alla mulle. Ladusime need ülemistele naridele ja põrandale ritta ja siis jäi neljale inimesele parasjagu niipalju ruumi, et istuda vastamisi alumistel diivanitel.

Hakkas kostma raskete saabaste trampimist ja karedas slaavi dialektis kärgitud korraldusi, ja see kõik lähenes vääramatult. Istusin Ralfi kõrval ja Einarsi vastas. Me kõik olime vait ja kui mu pilk Ralfi omaga kohtus, naeratas ta närviliselt. Ma muudkui tõstsin passi ja tollideklaratsiooni ühest käest teise ja püüdsin neelatada.

Meie esimene külaline oli tumerohelises vormis Poola passikontrollör. Püüdsin kõigest hingest käituda täpselt nagu mu reisikaaslased: istusin sirgelt, käed süles, ja jõllitasin liikumatul ilmel punkti enda ees õhus. Ametnik vaatas meie kõigi passe, noogutas napilt ja lahkus.

Järgmiseks tuli pikk, tumedasilmne naine, närviline ja oma ametnikuvõimu tunnetamisest õhku täis. Ta kogutud kokku kõik meie tollideklaratsioonid, siis vaatas ükshaaval üle ja sodis oma pliiatsiga täis kogu täitmata osa. Ta lisas paberitele oma lopsaka allkirja ja andis need siis meile tagasi. Ta ei öelnud sõnagi.

Siis tuli pagasikontroll. Kaks õhetavate põskedega noormeest, kes end oma jäikades tumesinistes mundrites silmnähtavalt ebamugavalt tundsid. Nad palusid meid viisakalt koridori astuda. Jälgisime sealt, kuidas nad uurisid hoolikalt, taskulampidega valgustades läbi kõik panipaigad ja nurgad, kuid meie kohvreid peaaegu ei vaadanudki. Nende peamine ülesanne näis olevat kindlaks teha, et kõik meie asjad on nõuetekohaselt kontrolliks esitatud ja peita pole püütud midagi. Neid ei paistnud huvitavat, mis on meie kohvrite sees.

Kui me asusime uuesti oma endistele kohtadele diivanitel, nägin Ralfi ja Udo käes ühesuguseid, fotodega, põhjalikult allkirju ja templeid täis viisapabereid. Einars trummeldas sõrmedega oma punast Nõukogude passi. Mu adrenaliinitase tõusis, sest olin ilmselgelt hädas.

Ma köhisin kurgu puhtaks. „Ralf,” küsisin, „kas Valgevenest läbiminekuks oleks tarvis, ee, viisat?” No nii teoreetiliselt...

„Jah, muidugi,” teatas ta peaaegu naerdes. „Ma ütlesin sulle. See on nagu Nõukogude Liit. Kui sul ei ole Nõukogude passi, peab sul olema viisa.”

„Aga, noh, ma ei kavatse Valgevenesse minna. Ma ainult lähen siit läbi.”

Seekord ta ei naernud. „Nii see on. Me kõik läheme. Sellepärast ongi viisat vaja.” Sa idioot.

Nagu tellimise peale trampis uksest sisse Valgevene passikontrolli ohvitser. Ta kandis tuhmrohelist puuvillast vormi ja tal rippus puusal kabuuris suur püstol. Ta alustas kolmest ülejäänust. Mina jäin magusroaks.

Hetkeks kujutasin endale ette, et ehk saan siin hakkama oma Eesti viisa ja ilmse ignorantsusega. Aga ta hajutas selle lootuse kiiresti. Ta lehitses mu passi kiiresti läbi, pistis selle otsustavalt puust kastikesse, mis tal kaelas rippus, ja haukus joru venekeelseid korraldusi. Ralf tõlkis: pean temaga kontorisse kaasa minema, et taotleda transiitviisa, mis läheb mulle maksma 20 USA dollarit. Aga kõigepealt pean ma minema ja selgitama seda ka kahele teisele ameeriklasele, kel on sama mure.

Teised ameeriklased? Ma polegi ainus? Silmapilguks tundsin end löödult – ma polegi ainus hull seikleja... Kuid kõige põletavam mure oli hetkel sealt kuidagi läbi saada ja veel silmapilk hiljem tundsin kergendust, et ma pole ainus ebaseaduslik sisserändaja. Me astume saatusele vastu koos. E pluribus unum. Lahkusin kupeest ja järgnesin ohvitserile koridori. Teine valvur järgnes tihedalt mu selja taga: ei mingit võimalust jooksu pista.

Sammusime niimoodi tropis läbi kolme vaguni. Läbi kolme kitsa ja kuuma koridori täis reisijaid, kes üritasid mõnest üksikust avatud aknast natuke Hrodna õhku kätte saada. Jõudsime minu omaga väga sarnasesse kupeesse, kus kaks väga ameerikapärase välimusega varastes kahekümnendates naist istusid vastakuti alumistel diivanitel. Nad nägid õnnetud välja.

„Tere, „ ütlesin. „Nad palusid mul teile öelda, et nad tahavad, et te meiega kaasa tuleksite ja 20 dollari eest transiitviisad ostaksite.”

Parempoolsel naisel, Kristinil, olid peente kuldsete raamidega prillid ja pikad blondid juuksed. Ta ohkas nagu vulkaan. „Me teame!” mörises ta. Siis pöördus ta otse piirivalvuri poole ja kallas selle üle lobeda venekeelse väävelhappega.

Ma vahetasid pilgu teise naise, Kerryga, kes oli lühem, tumedate juustega ja pööritas oma pruune silmi. Ohvitser kuulas Kristinit ja säilitas enesevalitsuse, kuid taganeda ei kavatsenud. Kristin pöördus minu poole ja ütles: „Ma püüan talle selgitada, et meil ei ole raha.”

Hetkeks tekkis ebamugav vaikus, siis ütlesin, et võin neile laenata.

„Hm, oh, tänan, aga äh..” ütles Kristin ja vaatas lakke. Kogu tema südikus hääbus vaikses ohkes. Ta ütles midagi ohvitserile, ja korraga olime me taas teel, piirivalvur ees, meie kolm järgi ja teine noorem piirivalvur meie kandadel.

Me väljusime avarale, pärastlõunapäikesest soojale, rahvast tulvil äsjavalminud väljanägemisega platvormile ja sisenesime sealt madalasse pikkade hämarate koridoridega hoonesse. Mingil hetkel märkasime, et teine piirivalvur meie selja tagant on kadunud. Kristin, kes otse minu ees oli, peatus, pöördus ja pistis mulle pihku nutsu dollareid. „Näh, võta!” sosistas ta kiiresti. „Anna see sees meile tagasi, nagu sa laenaksid meile.”

Nüüd ma taipasin. Esiteks olid nad teeselnud, et ei saa vene keelest aru. Kui ohvitser oli nad üle kavaldanud mind mängu tuues, olid nad väitnud, et neil ei ole raha. Nüüd, läbikukkununa, tahtsid nad lihtsalt piinlikkusest pääseda.

Kuid ka see kukkus läbi. Piirivalvur oli samuti peatunud ja nägi, mis toimus. Ent see ei paistnud talle korda minevat. Ta ainult viipas meiele, et me edasi liiguksime, ja jätkas teed. Kristin võttis raha tagasi, raputas alistunult pead ja me järgnesime kuulekalt.

Me jõudsime tuppa, kus oli ainult lagunenud puust laud. Piirivalvur kadus korraks tagumisse ruumi ja tuli tagasi kolme 3 viisataotluse ja 3 pliiatsiga. Kristin ja Kerry olid suitsud ette pannud. Kristin kummardus oma taotluse kohale ja ütles: „Fuckinay!” Siis kummardus Kerry enda oma kohale ja ütles: „Fuckinay!” Ma kummardusin enda oma vaatama ja surusin maha soovi kah nii öelda, sest tundus, et hetkel nad ei mõista situatsiooni koomikat. Aga igal juhul olin ma palju rahulikum kui kümne minuti eest.

Ma sain esimesena valmis ja läksin järgmisse ruumi. Seal istus suur kortsus ülikonnas mees mõlkis metalllaua taga, põlev sigarett tuhatoosis. Seinad olid paljad ja väikesest aknast nägin ma St Peterburg Expressi ja rahvast selle ümber. Minu rahustuseks ei paistnud kellelgi kuhugi kiire olevat.

Ametnik vaatas mu taotluse üle ja sõnas seejärel aeglaselt ning hoolikalt inglise keeles: „Kolmkümmend dollarit.” Ning arusaamatuste vältimiseks sirgeldas ta selle ka paberitükile: 30 $. Tema inglise keel oli sellega ilmselt ammendatud. Ta tõmbas pika mahvi oma sigaretist ja lasi mul juurelda, kuidas suhtuda nii kiiresse inflatsiooni.

Hetk hiljem jalutas sisse Kristin. „Hind on tõusnud,” osutasin ma just esitatud arvele. „Nüüd ta tahab juba 30 dollarit.”

Minu ja minu rahakoti õnneks otsustas Kristin, et kuigi ta on kaks eelmist sõda kaotanud, võiks ta vähemalt sellegi lahingu võita. Ta lasi kuuldavale järjekordse venekeelse tiraadi, mis korrigeeris ametniku aritmeetikat terminites, mida isegi mina mõistsin. Ta käkerdas paberi kokku ja viskas põrandale.

ühe pika hetke jõllitas ametnik sõnatult seda ilmaimet: vene keelt kõnelevat pikka blondi ameeriklannat. Siis ta kummardus ettepoole, parandas oma „vea „ ja tekitas mulle kaks ühesugust kviitungit allkirjastamiseks. Ma andsin talle 20-dollarilise ja ta lärtsatas mu passi tühjale lehele hiigelsuure templi, mis lubas mul paari tunniga rongis läbida tolle riigi lohutu nurgakese.

Demonstreerisin uhkelt oma viisat kupeekaaslastele. Udo naeratas ja Ralf surus mul jõuliselt kätt.

„Näed nüüd,” ütles ta, „Sa saad Nõukogude Liidus hakkama.”

St Peterburg Express hakkas uuesti liikuma mõned minutid pärast seda, kui olin tagasi jõudnud. Kell oli viis läbi saanud ja päike lõpuks lahkunud pea kohalt, et sulavõitükina horisondi poole libiseda. Õhk polnud just jahenenud, kuid polnud enam ka kõrvetavkuum, ja ma leidsin ühe avatud akna – kolm neid meie vagunil oligi – ja pistsin pea välja. Kakskümmend tundi rongis oli mu teinud tuttavaks selle sõiduki ja tema reisijatega, nende rõõmutu näoilme ja kahtlustavad pilgud ei tundunud enam võikalt ähvardavad, pigem olid nad nagu kaasvõistlejad mingis vastupidavuskatses. Tundsin end nende seas juba nii julgelt, et kandsin avalikult ja uhkelt kapitalistliku külluse sümbolit – walkmani klappe.

Rong kogus kiirust, Valgevene õhk paitas mu nägu ja ma keerasin helitugevuse põhja. B-52-e optimistlik, energiaküllane rütm helises minus vastu, see tekitas minus sellise armsal sädeleva sideme mu endise maailmaga, sooja koduse tunde tolles üdini võõras ümbruses. Muusika sobis kergendustundega, mis valdas mind pärast reisi kõige raskemast osast läbisaamist. Laul, tuul, roheline maastik ja pikenevad varjud tõid tagasi mu rahu ja eneseusalduse.

Teatud mõttes oli see muusika aknataguse maaeluga täiesti haakumatu. Vana, selle ilma kohta liiga paksult riides naine ajas tolmusel teel lehma, mõlemad jõllitasid langetatud päi maapinda. Väga kõhn mees istus üksi raudtee lähedale laotatud tekil, tema kolmerattaline sealsamas kõrval. Nägin palju väikseid köögiviljaaedu. Ja palju lehmi, kuid mitte kunagi rohkem kui üks korraga.

Umbes kahekümne minuti pärast otsustasin Kristinile ja Kerryle külla minna.

Ka nende meeleolu oli märgatavalt paranenud. „Vabandust, et me enne nii vastikud olime,” lausus Kristin. Ta selgitas, et nad olid veetnud öö Varssavi raudteejaamas, püüdes edutult magada kõval põrandal, samal ajal kui joodikud neid järjekindlalt ahistamas käisid. Nad olid oma piletid sellele rongile ostnud peale seda, kui viis erinevat vahendajat olid neile viis korda kinnitanud, et see rong ei lähe läbi Valgevene. „Teadsime, et sel juhul on vaja Valgevene viisat. Nii me siis uurisimegi paranoiliselt, et rongi ei läheks läbi Valgevene. Võid arvata, kui nördinud me olime, kui selgus, et ikka läheb.”

„Tõesti nördinud,” lisas Kerry.

Kristin oli New Jerseyst ja Kerry Connecticutist, ja nad olid peaaegu aasta elanud Vilniuses, Leedu pealinnas, ja õpetanud inglise keelt Vilniuse ülikoolis. Surusin alla muige, kujutledes, kuidas klassitäied kohusetundlikke õpilasi kordavad püüdlikult nende järel : „Fuckinay! Goddamnit! Sonofa-bitch!”

„Mulle meeldib Leedus väga,” ütles Kerry. „Inimesed on imelised.”

Mina rääkisin, et olen teel Eestisse, ja märkasin, et Kerry t-särgil oli kiri: „Tallinn Rock Summer 1992.” Küsisin selle kohta.

„See oli nii tore. 3-päevane festival. Suurepärane.”

„Sul veab, et sinna satud,” lisas Kristin. „See hakkab sulle meeldima.”

Nad andsid mulle ka natuke nõu. Ma peaksin paluma lasta endale kodust saata igasuguseid maitseained suuremates pakkides, sest Balti riikides peaaegu ei maitsestata toitu. Ja post on väga ebakindel. Kerry selgitas, et Balti riigid on oma suures innus kõik nõukogulik üle parda heita loobunud ka Nõokogudeaegse postisüsteemi ühest plussist, nimelt ümbrikele trükitud postiindeksi šabloonist, mis muutis posti masinsorteeritavaks. Nüüd tehakse seda nagu muiste, enne elektroonikaajastut.

Ja ma ei tohiks lasta end häirida esmapilgul viisakusetust käitumisest. „Avalikus ruumis kipuvad nad olema kalgid, „ ütles Kristin, „aga nad on väga toredad, kui sa neid lähemalt tundma õpid.”

Kui ma oma kupeesse tagasi jõudsin, vaatasin tükk aega aknast välja. Maastik muutus mägisemaks ja rohelisemaks. Ja tumedamaks, kui lähenes öö ja Leedu. Ma sõin pisut Berlinist kaasaostetud toitu, kuulasin mitu kassetti muusikat ja kui temperatuur kupees vähegi talutavaks muutus, võtsin unerohutableti ja mul õnnestus umbes 4 tundi magada.

Kui ma ärkasin, hakkas aknast taas valgust sisse imbuma. Rong näis neil laiematel rööbastel vaiksemalt liikuvat. Einars oli juba üleval ja pakkis oma asju. „Riia,” ütles ta, kui märkas, et mul on silmad lahti. Juba? Minu kella näitas 6:30. Ma sirutasin selle tema poole ja ta osutas seitsmele. Pool tundi Läti pealinnani, kus ma pidin Tallinna rongile ümber istuma.

Võtsin särgi ära lagunenud ja tugevalt kloori järele haisvas WC-s, pesin kraanikausi kohal nägu, kaela, käsi ja hambaid, ning see nõudis muide märkimisväärset osavust, sest vett tuli kraanist ainult siis, kui nuppu sellel all hoida. Loputasin suu Vitteliga üle.

Kupees tagasi, pakkisin oma asjad. Ka Ralf ja Udo hakkasid end uniselt liigutama. Einars kõõlus sealsamas ukse taga ja ma läksin tema kõrvale koridori, kui valmis olin. Ta nägi väga viks välja. Ta paksud tumedad juuksed olid korralikult kammitud ja tema must, pikkade varrukatega ja nööpidega pluus ning tumesinised teksad olid puhtad ja sirged. Mõtlesin, et proovin temaga paar sõna vahetada. Ulatasin talle kõrvaklapid ja lasin pisut ameerika muusikat: Duke Ellingtoni „East St Louis Toodle-oo.” Einars naeratas ja noogutas. Siis ostas ta endale ja ütles: „Miles Davis!” ja tõstis pöidla. Ta osutas oma veidra kujuga kotile ja tõstis käed suur juurde. Mul kulus mõni hetk taipamiseks – Einars oli trompetimängija.

Vahetult enne väljumist ütles Einars midagi Ralfile ja ulatas talle sedelile. Ralf andis selle mulle: „See on selle klubi aadress Riias, kus Einars džässi mängib. Talle väga meeldiks, kui sa teda kuulama tuled. Igal laupäevaõhtul.”

2

Vabandavad žestid

Ja nii lõppes mu 32-tunnine reis St Peterburg Expressis jahedal hallil hommikul Riia keskvaksalis. Kuid Riia polnud mu sihtkoht, Tallinn oli, ja ma astusin Läti asfaldile selge plaanita, kuidas ma edasi saan. Palju mul selleks aega ei olnud. Viimane kiri Estonian Business Schoolist teatas, et semester algab teisipäeval, 1. septembril.

Oli 31. august.

Ma paterdas aegamööda läbi vastukajava halli ootesaalil, nelja raske koti all küürus. Ootesaal oli täis igas suunas kiirustavaid süngeid tüüpe ja ükskõik kuhu ma astusin, olin kellelgi ees. Kõik sildid olid läti ja vene keeles ja ma ei osanud neist kummastki sõnagi.

Nii et mul väga vedas, et mu uus sõber Ralf arvas, et ta vastutab mu Riias viibimise eest. Ta ei pakkunud oma abi ega küsinud viisakalt, kas ma vajan midagi, ta lihtsalt asus tegutsema.

„Okei,” ütles ta, „oma pagasi võid siia jaama jätta. Vaatame Tallinna rongide sõiduplaani üle ja siis läheme minu juurde hommikust sööma. Sealt võid ka kooli helistada.”

Kes ma olen, et vaidlema hakata?

Pagasi hoiuruumis jaama keldris polnud mingit hinnakirja, nii et kõige õigem oleks olnud lasta Ralfil läbirääkimisi pidada. Selle asemel aga rabasin taskust ühe Ameerika dollari ja pistsin selle vanadusest halliks läinud ametniku nina alla. Ta haaras selle mu sõrmede vahelt igasuguse kõhkluseta ja avas võre hämarasse ruumi, kuhu sain oma neli kohvrit riiulile panna. Kuu aega hiljem oma järgmisel Riiaskäigul avastasin, et ühe koti ööpäevane hoidmine maksis umbes 3 Ameerika senti. Umbes samasugust majanduslikku nutikust olin üles näidanud ka esimesel hommikul St Peterburg Expressis, andes vagunisaatjale ühe Saksa marga tassi tee eest, mis tegelikult oli tasuta. Ta loomulikult ei portesteerinud, ainult tänas mind südamlikult.

Vaatasime üle ka rahvusvaheliste rongide sõiduplaani ja kõndisime siis läbi pika hämara tunneli välja elavale ristmikule. Kuni Ralf taksot püüdis, jälgisin, kuidas üks naine joogiautomaadist juua ostab. Ta libistas mündi külmkapisuurusesse halli kasti, mille ülaosas olid kandilised vene tähed. Kast hakkas mürisema ning tumeda vedeliku juga voolas tuhmi ja kriimulisse joogiklaasi. Kujutasin ette, kuidas Punaarmee sõdurid Suure Isamaasõja ajal Riiga jõudes sellestsamas masinast jõid... Võimaik, et samast klaasist. Naine jõi oma joogi ära, jättes pisut huulepuna lisaks niigi räpasele klaasiservale, ja pani klaasi masina riiulile tagasi.

Me kuhjasime Ralfi pagasi taksosse, mõlkis valgesse Ladasse. Niipalju kui mina aru sain, siis ainus asi, mis eristas taksot kõigist teistest mööda Riiat ringiroomavatest mõlkis Ladadest, oli pisike, natuke laserit meenutav roheline tuli, mis armatuurlaua paremasse otsa kinnitatud mustast kastist ettepoole vaatas.

Pärast kümneminutist sõitu keerasime asfaltilt rohtunud pinnasele. Maju seal ümber pidasin oma Ameerika kogemustele tuginedes madala sissetulekuga inimeste üürikorteriteks. Varsti sain teada, et endises Nõukogude Liidus on enamik inimesi „madala sissetulekuga „ ja nad elavad nii suurtes kui väiksemates linnades sellistes spartalikes kivikuutides, ja sellised asumid ei ole mitte seotud narkootikumide või kuritegevusega, nagu see Ameerikas olema kipub.

Taevas oli pilvine, kuid valgus kirgas ja õhk kosutavalt jahe. Jalutasime mööda asfalteeritud kõnniteed Ralfi maja ees. Iga trepikoja juurde viis kitsam ja lagunenum tee, trepikodade uksed olid puust, mahakooruva värviga ja praktiliselt kõigil klaasid katki. Ralfi trepikoja juures jälgisid meie sisenemist kahtlustavalt kuus kõhna erivärvilist kassi, kõik liikumatud nagu kujud.

Ralf tegi halba kohvi ubadest, mis nähtavasti olid teda terve suve tühjas korteris oodanud, ja siis kuulasime muusikat tema Lätis tehtud Radiotehnika stereosüsteemist: esiteks lindilt Tšaikovski 4. sümfoonia, siis CD-delt kaks Ralfi lemmikut – This Mortal Coil ja Dead Can Dance. Sõin peotäie Berliinist kaasa toodud Dr Oetkeri Knusper Müslit, kuni Ralf oma koti lahti pakkis. Läksin WC-sse – see oli omaette ruum – ja seal oli väga raske liikuda, sest enamiku põrandapinnast võtsid enda alla kaks suurt sinist bensiinikanistrit. Bensiini lõhn summutas täielikult kõik muud lõhnad seal ruumis, kuid mulle tundus, et need ei ole mitte selleks seal.

Ralfil ei olnud telefoni, nii et natukese aja pärast võtsime ette 10-minutilise jalutuskäigu teise samasugusesse betoonmajja, kus 2-toalises korteris koos abikaasa, tütre, kassi ja tuhandete raamatutega elas Ralfi klassivend Gundolf. Ralf ajas temaga juttu, kuni ma üritasin Estonian Business Schooli helistada. Kolmandal katsel õnnestus ühendus saada ja vastuvõtnud naisele selgitada, kes ma olen.

„Jah, Marc.” Teda oli vaevu kuulda üle liiniraginate. „Me ootame sind. Kus sa oled?”

Ma ütlesin talle, et olen Riias ja kavatsen tulla pärastlõunase rongiga, mis jõuab Tallinna õhtul kell 11:45. Ta ütles, et nad saadavad kellegi mulle jaama vastu.

Pöördusime tagasi kesklinna ja Ralf aitas mul osta rongipileti Tallinna. Tema maksis, ja selle 8-tunnise reisi hind tuli umbes üks dollar. Seal rongijaama ees, kui ootasime võimalust tänavat ületada, andis ta mulle veel ühe õppetunni Ida-Euroopa linnadarvinismist:

„Teed ületades ole väga ettevaatlik,” hoiatas ta. „Siin sõidetakse alati nii kiiresti kui võimalik. Ja kui juhid näevad, et sa tahad üle tee minna, lisavad nad kiirust.”

Mälestused järgnevatest tundidest on mul pisut hägused. Riia suur turg, mis on rajatud endistesse õhulaeva- angaaridesse, kubises inimestest ja mesilastest ning seal oli kõike, lihakraamist elusate koerte ja kassideni, kummist juukseharjadest kummisaabasteni. Vanalinnas oli vähem rahvast, see oli hooletusse jäetud, kuid võluv paik. ühel sellisel munakivisillutisega natuke hüljatud moega tänaval sattusime tänavamuusikule, kes end kitarril saates James Taylori laule laulis. Viskasin ta kitarrikasti dollari.

Ralfi ettepanekul läksime lõunat sööma ühte uude restorani vanalinna serval. Pidime väljas ootama, kuni šveitser meid läbi klaasi üle vaatas, enne kui ukse avas. Toit oli põhiliselt Ida-Euroopa variatsioonid sealihast ja tärkliserikastest lisanditest, portsjonite näidised olid leti taga väljas ja sa osutasid sellele, mida tahad. See oli mu esimene soe toit pärast Berliinist lahkumist ja see maitses taevalikult.

Istusime leti lähedal suure akna juures, kust avanes hea vaade Riia kesklinnale. Hiljem väljas aga ütles Ralf, et ta üldse ei salli seda aknaalust lauda, sest möödakäijad, kes ei saa endale lubada seal söömist, vaatavad sulle otse silma. Nii et tema jaoks sümboliseeris see klassivahet. Maksin meie lõuna eest ja see tegi kokku vähem kui 2 USA dollarit.

Ralf saatis mind tagasi jaama. „Tühiasi, tühiasi...” tõrjus ta mu tänuavaldusi. Ta andis mulle oma aadressi ja Gundolfi telefoninumbri, kuhu ma võisin teateid jätta, ja ma lubasin talle varsti külla minna. Tallinna rong, mis oli alustanud teekonda Valgevene pealinnast Minskist, väljus täpselt plaani järgi kell neli.

Õhtul ületasime Konnaoja ja jõudsime Eestisse, Valga raudteejaama. Eesti võttis oma piiri valvet ilmselt tõsisemalt kui Läti või Leedu. Neis kahes Balti riigis polnud üldse mingit piirikontrolli. Valgas tuli rongi hulk tõhusalt relvastatud Eesti piirivalvureid korralikes välikombinesoonides. Aga nende ülimalt militaarne väljanägemine pigem lõbustas mind, sest päev varem olin läbinud hulga raskema katsumuse Hrodnas ja pealegi olid mul kõik vajalikud dokumendid Eestisse tulekuks.

Kui nad olid minu vaguni reisijate kontrollimise lõpetanud, läksin tamburisse, et ringi vaadata. Oli veel üsna valge ja taevas oli kirkalt sinine, mitte rõhuvalt hall nagu Poolas või Lätis. Korras kattega raudteeplatvormi ja väikese puumaja ümber kasvasid kõrged uhked kased. Linnud sädistasid ja see oli esimene linnulaul, mida ma kuulsin sellest ajast, kui kolme päeva eest kõndisin läbi Tiergarteni Berliinis. Kummardusin avatud uksest välja ja hingasin oma esimese sõõmu Eesti õhku. Seal lõhnas hästi. See oli kuidagi väga julgustav: olin valinud õige riigi.

üksikud piirivalvurid või viisaasju ajavad reisijad käisid majja sisse-välja. Keegi noormees jalutas edasi-tagasi piki rongi ja me noogutasime teineteisele. Kolmandal korral küsis ta midagi võõras keeles ja ma küsisin vastu, et ega ta inglise keelt ei räägi.

Ta naeratas. „Jah. Ameeriklane?”

Ta jäi seisma otse minu juurde platvormile ja küsis, kust ma pärit olen. Ta ütles, et on eestlane, elab Tallinnas, ja tal on õde, kes elab Massachusettsis. Ta kandis teksaid ja heledat T-särki ja paistis olevat pisut üle 20. Kõlas vile ja jaamavaht viipas talle, et ta peale tuleks. Sirutasin talle käe, et teda üles aidata.

Kui rong liikuma hakkas, rääkis ta mulle, et on „ärimees”. Ta ostab Tallinnast sigarette ja müüb neid Minskis kallimalt. Ta näitas mulle oma kasumlikku kraami, kastitäit Marlboro sigarette, ja säras uhkuses, kui ma seda inspekteerisin; sigaretid nägid üsna ehtsad välja. Ta inglise keel oli päris hea ja me jäime vestlema Ameerikast ja Eestist. Ta ütles, et eestlased ei salli venelasi, ja et venelased on tavaliselt purjus. Seda stereotüüpi kuulsin ma hiljem paljude eestlaste suust ja ajapikku hakkasin paremini mõistma keerulisi suhteid eestlaste ja venelaste vahel, kes moodustavad kolmandiku riigi elanikkonnast. Hetkel ma ignoreerisin ta kommentaare ja me liikusime sujuvalt sarnasele teemale – ta küsis minult valgete ja mustade kohta USAs. Seda oli raske paari sõnaga selgitada.

„Ei, ma tean,” katkestas ta mind. „Ameerikas te vihkate musti. „Neegrid!”” Ta irvitas. „Mina mitte. Ma armastan mustanahalisi. Ma armastan musti naisi. Whitney Houston! Ma tahan abielluda musta naisega!”

Tema pöidlad olid tema Levide esitaskute servade taga ja ta liigutas neid üles-alla. Naeratus ei lahkunud hetkekski tema näolt. Arvas ta tõesti, et kõik ameeriklased on kitsarinnalised rassistid? Jah, arvaski, ja ma mõstsin hämmeldusega, et selle Nõukogude Liidus üles kasvanud noormehe jaoks oli see üks ameeriklasi üldiselt iseloomustavaid vastikuid omadusi. Aga ta oli nii rõõmus, et ma ei suutnud solvuda. Ja niikuinii oli ta juba järgmise teema kallal. „Läheks kinovagunisse?” küsis ta.

Ma ütlesin, et polnud kavatsenud, kuid ta juhatas mu sinna. See oli kaetud akendega vagun, kus kõik istmed olid keeratud värviteleviisori suunas. Istusime viiendasse ritta ja parasjagu mängis MC Hammeri muusikavideo „U Can’t Touch This.” See laul oli Ameerika Ühendriikides parasjagu väga populaarne ja ma oli seda videot kümneid kordi näinud, aga oli hoopis uus dimensioon vaadata seda Nõukogude rongis, loksudes põhja poole läbi taasiseseisvunud Balti riikide. Seal tundus ühelt poolt küll uskumatult totter too ülienergiline kottpükstes hampelman, kes räppis, et ta on „superdope homeboy from the Oaktown,” kuid teiselt poolt oli ta sama armsalt tuttav, kui minu B-52e kassett päev varem. Ja ma nägin, kui kergesti Mr Hammeri-taolised riigi- ja rahvuspiire ületavad: mitu reisijat koputasid sõrmedega rütmi kaasa ja mõned isegi laulsid hääletult.

„Ta on pärit sealtsamast Bay Areast kus minagi, „ ütlesin oma uuele tuttavale , osutades tantsijatele, kes kandsid Giantsi ja A värve. „Need on meie pesapallimeeskonnad!”

„Hammer!” hüüdis ta, vehkides rusikatega õhus.

Heli ja pilt olid head. Kinovagun oli olemas rongis, mille pilet maksis ühe dollari, kuid selline luksus puudus Berliinist Riiga tulnud rongis, kus pilet maksis 190$. Sellised asjad ei mahu kohe kuidagi Adam Smithi teooriatesse.

Peale videot algas mingi halb Ameerika film, mis pealegi vene keeles üle loetud, nii et ma tegin ettepaneku lahkuda. Läksime tagasi minu vagunisse ja seisatasime minu kupee ukse juures koridoris. Mõned minutid hiljem tuli vagunisaatja – mõlema rongi peale esimene mees selles ametis – ja ütles paar sõna mu kaaslasele. Too jättis kiiresti hüvasti ja kadus koos vagunisaatjaga; ilmselt oli tal madalama klassi pilet ja tal polnud õigust häirida oma juuresolekuga kõrgema klassi koridore. Ma polnud seni arugi saanud, et sel rongil on rohkem kui üks klass ja mu dollariline pilet tõstab mu kodanluse hulka.

Eesti võtab maailmakaardil väga vähe ruumi, see on ainult umbes sama suur, kui Vermont ja New Hampshire kokku. Ja selle asukoht gloobusel, 59. põhjalaiusel, samal laiuskraadil Juneau ja Anchorage'iga tähendab lühikest suve ja pikka pimedat talve. Kuid võõraid vallutajaid on see maalapp alati ahvatlenud oma asukoha tõttu Maa suurima maismaalahmaka lääneservas. Eesti Läänemere sadamad on läbi ajaloo olnud sillaks Euroopa ja tema hiiglasliku tagamaa vahel.

Eestlased ja soomlased, on etniliselt ja keeleliselt soome-ugrilased ning algselt pärit Lääne-Uralitest. Läänemere piirkonda asusid nad jahimeeste, põlluharijate ja kaluritena elama 3. aastatuhandel e.m.a. Soomlastest eristusid eestlased geograafiliselt ja keeleliselt 5. sajandil m.a.j, ja varsti pärast seda puhkes sealkandis õitsele kaubandus – 9. sajandil läbisid Eestit viikingite Venemaa kaubateed, ja 15. ja 16. sajandil kuulusid mitmed Eesti linnad Hansa Liitu. Kuid selleks ajaks oli Eesti juba oma iseseisvuse kaotanud,

13. kuni 20. sajandini valitsesid Eestit erinevad võõrad vallutajad. Esimeseks tulid 13. sajandi alguses Saksa ristisõdijad lõunast ja Taani merevägi põhjast. Nad jagasid Eestit rohkem kui sajandi, enne kui müüsid koloonia Liivi ordule, Saksa koloonialorganisatsioonile , mis ühendas kogu Eesti oma võimu alla.

16. sajandil, Liivi sõja järel, mis kestis 25 aastat tänapäeva Eesti ja Läti territooriumil, läks võim Eesti üle Rootsi kätte. Poolteist sajandit hiljem, 18. sajandi alguses otsustas Peeter Esimene, et talle Eesti meeldib, ja ta surus rootslased Põhjasõjaga Eestist välja. Järgmised 200 aastat oli Eesti Vene Impeeriumi osa. Kasutades ära 1917. aasta revolutsioonile järgnenud kodusõda Venemaal õnnestus Eestil taastada oma iseseisvus esimest korda rohkem kui 700 aasta järel.

See suurejooneline valitsejate rida tõi eestlaste ellu ainult häda ja vilestust, sest võimuvahetustega käivad tavaliselt kaasas verised lahingud ja linnade põletamine. Enamikule eestlastest läks vähe korda, millise despoodi nägu parasjagu müntidel on. ühiskondlikud rollid püsisid alates 14. sajandist muutumatuna – saksa aadel valitses linnades ja mõisates, eestlased olid pärisorjad. Sakslased rääkisid saksa keelt ja parasjagu võimulolijate keelt. Eesti keelt, primitiivset alaklassi keelt rääkisid ainult harimatud talupojad ja trükisõnasse ilmus see alles 18. sajandil. Ja lisaks sellele, et eestlased kandsid kogu aeg, laine laine järel ülekäivate lahingute, katku ja näljahäda raskust, puudus neil ka isiklik vabadus, nad olid oma sünnipaiga külge seotud ning neid osteti ja müüdi koos mõisatega.

Kuid 19. sajandi teisel poolel hakkasid asjad muutuma. Põllumajandus- ja haridusreformid lõpetasid pärisorjuse ja elanikkonna kirjaoskuse tase hakkas tõusma. Koos kirjaoskusega tuli rahvusliku identiteedi tunnetus ja algas rahvuslik ärkamisaeg. Rahvuslikest meeleoludest kasvas välja iseseisvusetaotlus ja kui võimalus tekkis, haarasid eestlased sellest kinni. Iseseisvus kuulutati välja 1918 ja fikseeriti lõplikult Tartu rahulepinguga aastal 1920.

Eesti suutis seda habrast iseseisvust säilitada 20 aastat, kuni Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel 1939 sõlmitud Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid jätsid Balti riigid Nõukogude „mõjusfääri” – saatanlik määratlus, mis tegelikkuses tähendas okupatsiooni. Juulis 1940 kiitis Eesti nukuvalitsus heaks Eesti astumise Nõukogude Liitu ja see õnnetu sundabileu lõppes alles aasta enne minu sinnajõudmist.

Jgasin kupeed valgevenelanna ja tema kahe lapsega, 8-aastase poisi ja 5-aastase tüdrukuga, kes olid teel Minskist Tallinna puhkusereisile. Nad kõik oskasid paar sõna inglise keelt ja olid väga sõbralikud. Andsin lastele mõned kommid ja näitasin piltpostkaarte San Franciscost. Lõpuks andsin neile mõlemale ühe kaardi, kirjutades taha pühenduse: „Minu kallile sõbrale Jurile, oli suur au ja rõõm sinuga tutvuda...”

Rong logistas põhja poole nördimapaneva aeglusega ja meie kupees ei tundunud jahedamaks minevat. Ma tegin lastele nägusid ja hääli ja nad naersid südamest, isegi kui ma tegin sama nägu kordi ja kordi järjest. Reisi lõpupoole jäime me kõik tukkuma. Jõudsime Tallinna veidi pärast südaööd, 49 tundi pärast mu väljasõitu Berlin-Lichtenbergist.

Soovisin Jurile, tema emale ja õele meeldivat puhkust, riputasin oma 4 rasket kotti jälle endale ümber, manööverdasin nendega kupeest välja kitsasse koridori ja sealt välja hämaralt valgustatud platvormile. Surusin end aeglaselt läbi rongile vastu tulnud inimhulga, väsinud ja pisut mures. Saabujaid tervitati vaikselt, vaoshoitud toonil, ja juhiti kiiresti minema. Rahvas hakkas hõrenema.

Ja siis tuli nende hajuvate hallide varjude vahelt minu suunas üks naeratav nägu – Madis, Estonian Business Schooli president! Ta oli minuga vestelnud mõne kuu eest San Franciscos ja tegelikult oli ta ainus eestlane, keda ma üldse tundsin. Mul oli väga hea meel teda näha.

„Tere tulemast Eestisse, Marc!” ütles ta südamlikult mu kätt raputades. Ta võttis kaks minu kotti ja me läksime kiiresti ta valge Peugeot' sedaani juurde. Kui me jaamast eemale sõitsime, rääkis ta mulle, kuidas mu elamine oli korraldatud.

„Naine, kelle juures sa elama hakka, räägib ainult vene keelt!” teatas ta. Ta hääl tõusis pisut lause lõpus ja ta tõi läbi nina kuuldavale paar naeruturtsatust, justkui oodates, et sellele peaks järgnema minu tormiline reaktsioon, millele ta siis saab kaasa elada. Aga ma lihtsalt noogutasin ja ta pidi uuesti üritama.

„Ta ei räägi üldse inglise keelt!” kuulutas ta entusiastlikult. Nagu ootaks, et ma hakkan talle näppu viskama.

„Mmm,” võtsin teadmiseks. Olin pikast rongisõidust liiga väsinud, et mingit kohasemat reaktsiooni välja mõelda. Ja ma püüdsin saada mingigi ettekujutuse Tallinna kesklinnast, kuigi palju seal näha ei olnud. Mõned üksikud põlevad tänavalaternad ei andnud rohkem valgust kui hauaküünlad ja kuigi me sõitsime päris linnasüdamest läbi, näis kõik väljasurnuna. Kusagil polnud ühtki inimest ja meie auto oli ainus, mis liikus.

Jõudsime kitsasse kanjonisse ühesuguste ilmetute 4-5-korruseliste majade keskel. Madis pööras auklikule platsile majade vahel, lülitas mootori välja ja teatas: „Sa elad minuga samas majas!” Sundisin end naeratama.

Vedisime mu kotid pakiruumist välja ja kõndisime ukseni. Madis valis klaviatuuril koodi. Klaviatuur koosnes suurtest numbritega terassilindritest, mis ulatusid üksjagu välja tugevast terasplaadist. See nägi välja nagu üledimensioneeritud arvutiklaviatuur 1950-nda ulmefilmist, kuid see töötas: törts solenoidi plärinat ja ukselukk avanes.

Madis leidis lüliti ja laiast kottpimedast trepikojast sai pimedus üksikute varjudega. Valgust oli täpselt nii palju, et eristada kooruvat punast värvi seintel, rohmakaid puust postkaste käsitsi peale maalitud numbritega ja kriimulist ning täksitud betoontreppi ennast. Me tõusime poolteist korrust ja peatusime vinüülkattega ukse ees. Madis vajutas uksekella.

„Sinu magamistuba on minu oma kohal!” valgustas ta mind. Ma lasin oma kotid põrandale ja sirutasin valutavalt õlgu, omaette mõtiskledes, et kui kiiresti peale kohtumist oma uue perenaisega on viisakas küsida, kas ma võiksin duši alla minna. Ma proovisin uuesti naeratada, aga see ei tahtnud enam kuidagi õnnestuda.

Kuulsin mitme luku avanemist ja uks paotus. Veel mingite sulgurite kõlkse ja plõkse ja lõpuks läks vinüüliga kaetud uks pärani. Seestpoolt langevas valguses seisis umbes 60-nene naine, silmad säramas poolkerataoliste prillide taga.

„Tema on Zoja!” kuulutas Madis. Ta ütles paar sõna vene keeles.

Naine uuris mind põnevil, lummatult ja erutatult, ning lausus siis aeglaselt: „Hah-lo Maok!” Ta naeratas ja nohises piinlikkusest.

„Hello, Zoja. Very nice to meet you,” ütlesin puhtast harjumusest, taibates samal hetkel, et see peab tema jaoks olema abrakadabra. Aga temast kiirgas sellist teesklematut soojust, et nüüd oli mul lihtne naeratada.

Ta tõmbus närviliselt kõrvale, paludes meil sisse astuda. Me haarasime veelkord mu kotid ja sulgesime enda järel ukse.

Esikust avanev esimene tuba oli mulle mõeldud. Ilmselt oli see olnud elutuba; seintel oli palju pilte ja riiulitel portselanist kujukesi, oli suur lakitud laud, toolid, televiisor, lahtikäiv diivan voodiks, valge-kuldne tapeet ja puna-kuldne stiliseeritud lilleõisi kujutav kootud vaip, mis kattis ühe terve seina. Kõik oli väga puhas ja elegantne. Uskumatu kontrast trepikojaga võrreldes.

Madis rääkis Zojaga vene keeles, tõlkis mulle ühtteist tarvilikku ja näitas kätte esmaselt eluks hädavajaliku. Enne lahkumist ütles ta mulle, et tema poeg tuleb mulle kell 10:00 hommikul järele, et mind kooli viia.

Pakkisin mõned asjad lahti ja jõudsin jälle mõtetega kuuma dušini. Esitasin Zojale vastava pantomiimi. Ta juhtis mu vannituppa, mis oli ka väga korras, aga kus polnud dušši, oli vaid vann ja lühike must kummivoolik. Okei, kuum vann käib kah.

Aga Zoja pomises nukralt vett lahti keerates. Ta pistis käe vee alla, raputas pead, ohkas ja laiutas siis vabandavalt käsi. Langesin masendusse. Proovisin vett. See ei olnud jääkülm, kuid isegi mitte lähedal leigele. Ohkasime kooris. Ma kehitas õlgu ja osutasin endale ja veele, tegin lõusta ja noogutasin. Ma ei olnud end pesnud Berliinist alates ja olin vahepeal kõvasti higistanud, nii et pesemist vahele jätta ma lihtsalt ei saanud. Zoja kadus kummarduse ja hulga vabandavate žestide saatel vannitoast.

Ma pesin end, kuni külm talumatuks muutus, ja hõõrusin end seejärel kuivaks. Olin viimasel kahel ööl ehk kuus tundi magada saanud ja olin omadega läbi. Kell oli ka juba peaaegu 2 öösel. Igatsesin puhtasse voodisse.

Aga Zojal oli muid mõtteid. Ma ei tea, kas see oli lihtsalt külalislahkus või vabanduseks külma vee pärast, kuid ta oli mulle valmistanud õhtusöögi: kann teed, küpsised, leib, moos ja kõvad kommid.

Nüüd oli minu kord harjutada vabandavaid žeste. Ma olin söömiseks liiga väsinud, vajasin väga und ja üldse mitte kofeiini. Ma keeldusin nii viisakalt kui suutsin ja uinusin hetkel, kui mu niisked juuksed patja puudutasid.