„Lõputu juuni” on romaan, mis ilmus kõigepealt järjejutuna „Lääne Elus”. Panin selle siia ka ilmumise järjekorras lehejuppide kaupa üles, kuid olen selle vahepeal jälle ära koristanud -- vahepeal avaldasin selle raamatuna (ka e-raamatuna) ja kirjutasin pisut ringi. Jutt pole sisulistest muudatustest, vaid sõnastusest, aktsentidest ja paari loogikavea väljaajamisest, eks ole, aga päris sama see tekst ju siiski enam ei ole...

Ühe lausega öelduna on lugu sellest, mis saab siis, kui Maal avanevad sajad täheväravad ja igal vähegi arvestataval huvigrupil on võimalik endale päris oma planeet saada. Kas – nagu üks tegelane irooniliselt märgib – viimane, kes lahkub Maalt, tühjendab külmiku ja kustutab tuled?

Minu romaanid ei sünni reeglina kiiresti ja kergelt. Tihti on ideed peas keerelnud aastaid, kui mitte aastakümneid. Tihti jäävad lood seisma – mul on mingi kolmandik hõredat, kohati märksõnadega kokku traageldatud teksti ja see seisab... seisab... seisab... ... siis ma pühin sellelt tolmu (piltlikult, täpsustan igaks juhuks – need tekstid on ainult arvutis, ma ei prindi neid kunagi) ja punnitan ühest või teisest otsast...

„Lõputu juuni” ei ole erand – esimesed ideed on sajandi algusest... siis olen kirjutanud suure hulga teksti ca 2-3 aastat tagasi... Ja nüüd... jah, lugu hakkas ilmuma siis, kui lõpp veel valmis ei olnud. Kui eelmise aasta viimastel päevadel leppisime Tarmoga ilmumise kokku, oli mul vast 2/3 jagu korrastamata ja erineva kvaliteediga teksti. Tänaseks on põhiline paigas. Tegelikult on see mulle esimene kord, mil algus juba ilmub ja lõppu ma alles teen... Ma ei ole veel ise päris rahul, kuid õnneks aega on – tükid ilmuvad 3x nädalas ja neid tükke tuli (nagu algusest peale mõeldud) 120; (seega ilmub ca 12 osa kuus ja kümme kuud veebruarist tähendab k.a. novembri lõppu).

See on väga tore tunne, kui korraga hakkavad tegelased elama, korraga haagib lugu kokku ja kirjutamine on puhas rõõm. Muidugi oleks hea, kui täiesti valmis lugu saaks jääda kuudeks, isegi aastaks riiulile – on aega lasta asjadel settida. Aga see on puhas teooria - selleks ajaks ona ammu uued mõtted peas ja kunagi valmis saanud asja tahaks päris ära lõpetada, st lasta sel ilmuda (selleks ma neid ju kirjutangi). Igatahes praegu ma alles kirjutan ja mõtlen ja kirjutan ja kõik need tegelased ja terve nende maailm elab minus.

Pealkirjast (õige pisut ka taustast... koos tänuavaldustega ;-) )

Mul on siin ka üleval Liisi Ojamaa luulekogu „Lõputu juuli”, mis mulle väga meeldib. (Liisi lahkel loal; see oli ka vähemalt ühes kohas veel, aga viimati kontrollides oli sealt kadunud.)

Ma üldiselt ei kasuta pärisinimesi raamatu prototyypidena, kummatigi olen selles loos läinud hulga kaugemale, kui ma endale tavaliselt luban – siin on üks poetess ja kuna ma lihtsalt ei oska kirjutada tollele tegelasele sobivaid värsse, yhendasin meeldiva kasulikuga ja Liisi lahkel loal on kõik tolle tegelasega seotud luule pärit sellest tema kogust.

Sisust

Tegelikult on see lugu kodumaa-armastusest ja valikutest.

Kõigepealt teeme ühe asja selgeks – ma olen eestlane ja jään selleks. Ma usun, et olen nii kirjanikuna, kui kaitseliitlase ja omal ajal poliitikuna – või tegelikult igas rollis – andnud Eesti maa ja rahva tuleviku heaks keskmisest pisut enam. Mu kurbus ja sünge iroonia eestluse tänase seisu üle tuleb murest. Ja just sellepärast võtangi endale õiguse ja julguse öelda oma maa ja rahva kohta väga, väga-väga halvasti.

Algas tolle romaani mõte sellest, et mis saaks, kui kuidagi väga lihtsalt oleks võimalik minna kuhugi ära. Kusjuures mitte teisele maale, kus sul on ees selle paiga kultuur; sest tühje kohti tänapäeva maailmas enam ei ole. Loo paigaltsaamise põhiprobleem seega oli, kuidas tekitada olukord, kus piltlikult öeldes oleks igal inimesel võimalik leida oma austraalia või ameerika, kuid säiliks siiski mingisugune kontroll mineku üle. (Lugu sellest, kuidas suvalistes kohtades on suvalisi uksi suvalisse kohta, on hoopis teine lugu teiste probleemidega...) Kuna ma ei tahtnud sisse tuua ka kauget tulevikku, tahtsin, et see lugu algaks siin ja kohe, nö tänastes oludes, tuligi sisse tuua võõrmõju – marslased oma miljardite aastate eest kadunud tsivilisatsiooniga. Eks sedagi oli omamoodi lahe kirjutada (loodan, et ka lugeda) ja kuid see ei ole peamine.

Peamine on valikutes – see ei ole spoiler, kui ütlen ära, et ühel hetkel jõutakse olukorrani, kus igal Maa rahval on mõni kuni mõnisada „täheväravat”, mis avanevad inimesele igati sobivatele planeetidele. Enamasti hea kliimaga ja suhteliselt ohututele planeetidele (või vähemalt on selline paik, kuhu see tähevärav, minu raamatu mõiste „tünn” avaneb). Mida inimesed teevad? Mis juhtuma hakkab? Kuidas eestlased käituvad?