Seda lehte tuleks ilusamaks teha - see on tehtud Drupali vaikimisi funktsiooniga, mis lihtsalt korjab saidilt kokku kõik vastava märksõnaga seotud lingid; arusaadavalt on sellepärast nimekirjas ka leht, millelt just tulid. Aga igatahes põhimõtteliselt see töötab ja siit saab edasi, kuigi disainilt on leht, ütleme otse, ikka paras käkk.
Nii umbes kaks kuud tagasi olin minagi koos paljude teistega kindel, et koroonaviirus asub ühte ritta nende iga paari aasta tagant üle käivate epideemiaäbarikega ja viimsepäevapaanika on naeruväärne.
Kuulge, see demo vaktsiinivastastele, kuidas näeb välja vaktsiinivaba maailm, hakkab virilaks muutuma. Noh, omajagu huvitav on teada saada, et minu tavalist elustiili nimetatakse karantiiniks, aga mis majanduse seiskumine? Turism, jah, langes ära, aga tobukesed veavad sihukeste seljatäitega kõike träni koju, et võib-olla hakatakse toimuvat tagantjärele buumiks nimetama…
Jutt on Iraani kindrali Qasem Soleimani tapmisest 3. jaanuaril – miks Donald Trump selleks käsu andis ja mida see kaasa on toonud.
Pealkirjas toodud, meie jaoks kristlusest tuntud mõttele on läbi ajaloo välja pakutud julgelt kümneid tuhandeid parafraase, hüperboole ja interpretatsioone. Minule isiklikult meeldib vastata kunsti vaimus, millega olen elus paarkümmend aastat tegelenud:
Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).
Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.
Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.
Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…
Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.
NIMBY (not in my back yard, eesti keeles «mitte minu tagahoovis») sündroom ehk nimbism on saanud läänemaailmas probleemiks möödunud sajandi keskpaigast, üldtuntud terminina on seda kasutatud alates 1980-ndatest.