Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.

Kord olla üks nördinud näitekirjanik pöördunud kriitiku poole, et kuidas te võite kritiseerida, kui te pole ise midagi loonud? Too vastas, et ta pole ka kunagi ühtki muna munenud, kuid mädamuna tunneb väga hästi ära.

Põhikooli eksamite kaotamise eelnõust

Muidugi ei nimetatud seda otsesõnu nii. Millegi ärakaotamiseks ei ole teinekord vaja näiliselt seda üldse vaenata – piisab, kui muuta see „vabatahtlikuks“, seejärel vabastada tegijad vastutusest, st muuta see neile tarbetuks, ja kuna raha eraldi selle jaoks eraldatud ei ole, ka tülikaks.

Kuidas seaduseelnõud sünnivad? Eesti riik on selles mõttes sattunud väga halvale teele, et enamik seaduseelnõusid tuleb ministeeriumidest. Neid koostavad ametnikud, kes elavad põhimõttel „ministrid tulevad ja lähevad, mina jään“ – täpsemalt „mina teen kõik, et enda kohast kinni hoida“.

Päriselt ka – igaüks, kes natukegi ühiskondliku elu vastu huvi tunneb, on ilmselt alailma imestusest keeletu, et mida need ametnikud ometi mõtlesid?

Teate, te olete eksiteel. Ei, mitte selles suhtes, et ametnik ei mõtle. Kunagi olid nad tavalised inimesed ja näiteks koolilõputunnistuselt ei ole kusagilt välja lugeda, et sellest poisist-tüdrukust saab ametnik. Küsimus on pigem selles, et te vaatlete nende tegemisi vales paradigmas – kujutlete, nagu nad töötaksid rahva heaks. Vaadelge nende tegemisi omakasu, esmajoones kohast kinnihoidmise paradigmas, ja kõik saab selgeks.

Samas ei tohi kunagi unustada, et kusagil on kellelgi ka huvid. Ja võime ametnikke tööle panna. Ametnikud küll hakkavad vastu – öeldakse, tehke seaduseelnõu. Justkui keegi kirjutab midagi, algavad lõputud kooskõlastusringid, dokumenditoorikut muudkui käiatakse ringi, parandusi ja täiendusi viiakse sisse, kooskõlastatakse uuesti, korraldatakse arutelusid ja nii edasi ja nii edasi. Tulemuseks on enamasti mingi ebamäärane soga ja kui väga halvasti ei lähe, sureb kogu asi välja ilma erilise kahjuta.

Põhikooli eksamite kaotamise eelnõuga on läinud hullemini. Jah, suurema osa sellest (koos seletuskirjaga) moodustas sõnavaht, kust leiab kindlasti järgnevad sõnad: tõstame, arendame, parandame, mõõdame, uurime rahvusvahelist kogemust... Vinge. Võib õnne tänada, et see riigikogu arutelust seni kaugemale jõudnud pole.

Sest ridade vahele oli peidetud põhihariduse muutumine klounaadiks.

Kool pole laste jalust ärasaatmise koht

Kes on Lao She „Kassilinna saatust“ lugenud, teab väga hästi, et see ei ole kassidest Marsil, see on sajanditagusest Hiinast. See raamat tuleb valusalt meelde, sest seal on kirjeldatud, kuidas kooli esimesel päeval antakse kätte ka lõputunnistus – sest inimesed on ju võrdsed, kuidas sa traumeerid neid teadmiste mõõtmisega. Kuidas peab üks rohkem õppima kui teine, ja millist stressi see neis võib põhjustada! Ja kuna nad niikuinii sellise poliitika loogilise lõpptulemusena koolis ei käi ja midagi ei õpi, siis milleks aastaid lolli mängida, anname esimesel koolipäeval kohe ka diplomid kätte...

Vägisi jääb mulje, et kool on midagi sellist, mis peab lastele meelelahutust pakkuma, et nad päev otsa arvutis ei istuks. Enam ei saa öelda, et „tänaval ei tolgendaks“ – sinna tuleks neid ajada.

Tegelikult on väga tobe sellistest asjadest rääkida – justkui ei oleks vähegi mõtlevale inimesele intuitiivselt selge, et selleks, et saada tänapäeva maailmas toime tulev ja paremal juhul seda isegi juhtida ja arendada suutev inimene, tuleb teda üsna varasest lapsepõlvest sihipäraselt harida. Ja et üldse on tulevikku ainult neil ühiskondadel, kes seda tulemuslikult teevad.

Ja veel võiks vaimutseda, et õpetajate töö on isegi tähtsam kui arstide oma – meditsiiniline praak maetakse maha, pedagoogiline mürgitab keskkonda terve põlvkonna. Ja elu ei ole õiglane ega tee hinnaalandust luuludele – inimesed jagunevad tarkadeks ja lollideks, ja kuigi on tsivilisatsiooni saavutus ja inimsuse mõõt, et lolle ei peksta ega mõnitata, ei ole mitte nemad need, kes hoiavad üleval ühiskonda.

Selle jutu mõte on, et meid ei ole varsti olemas ilma korraliku omakeelse hariduseta. Viimane asi, mida siin endale lubada saame, on latt alla lasta. Kool ei ole laste mugava jalust ärasaamise koht; põhihariduse peamine eesmärk ei ole kindlasti mitte nende kõige viimastega tegelemine. See peab ikkagi andma võimalikult paljudele aluse, millelt on võimalik edasi minna. Ja see eeldab, et tulemust kuidagi adekvaatselt mõõdetakse. Ja selleks ei ole seni teada riigieksamitest paremat ja objektiivsemat meetodit.

Võib-olla jaguneb ühiskond ühel päeval eloideks ja morlokiteks. Viimased alluvad mingile distsipliinile, sest seda on neile lapsest peale õpetatud. Nad teavad, et millegi saavutamiseks tuleb vaeva näha ja ka tagasilööke taluda. Seda õpivad nad koolis, kus hinnatakse ja mille tulemusi mõõdetakse võrreldavalt ja korratavalt.

Esimesed aga elavad vabalt ja tegelevad eneseteostusega. Ja lõpus hinnatakse nende loovust ja lõpetada saab ka valikvastustega testiga, kui seal on vähemalt üks õige vastus – kusjuures vastupidist on väga raske saavutada, sest mõni vastus läheb ka kogemata täppi.

Ainult et sellise hariduse saanud tuleb suunata ka eloi-elule – sest neil puudub reaalne võimekus üldse midagi mõista maailmast, kuhu nad on sattunud.

Ja muide, morlokid tarvitasid eloisid toiduks.