Üks viis diskussioon sohu juhtida on esitada tõeliselt jabur väide ja siis, kuni oponent püüab selles leida ratsionaalset iva – mida seal muidugi polegi –, ennast imetledes mida iganes kokku lõõritada.

Kas keegi kartis neid plikakesi, kes kommunismi ülistasid? Ei, kardeti neid, kes terveid rahvaid ja sotsiaalseid gruppe Siberisse küüditasid. Kas keegi kartis neid plikakesi, kes lehvitasid lipukesi aaria rassi ülistuseks? Ei, kardeti neid, kes juudiküsimust praktiliselt lahendasid. Kas keegi kartis plikakesi, kellega kultuurirevolutsioon professorid asendas? Ei, kardeti neid, kes laagrites arvatavasti kuni paarsada miljonit inimest hävitasid.

Ja nii edasi. Kas kardetakse kaotada võimu? Ei, pigem mõistust. Pigem kardavad – ja peavadki kartma! – kõik vähegi mõtlevad inimesed religioosse hullusega kaasnevat irratsionaalsust, mis lõppeb ikka ühtmoodi – tuleriitadega.

Iseenesest mitte mingit tähtsust ei ole ühel vaimuhaigel Rootsi tüdrukul, kelle seisundist tulenevat luulu (kliimateemadesse väljapääsmatult kinnijäämist) teda ümbritsevad tema aitamise asemel jõhkralt lüpsavad. Tema ümber on terve meeskond, kes valmistab talle ette kõnesid ja treenib näitlema. Tema taga on terve võrgustik – mis muuhulgas ulatub otsapidi energeetikatööstusse –, mis orkestreerib seda inimvääritut teatrit, mis viimati tipnes tolle etendusega ÜRO-s.

Ja miljonid vaatavad seda ja...

Kuidas saab seda teisiti vaadata, kui tundmata piinlikkust ja häbi? Mis inimesed need on, kes kasutavad niimoodi ära haiget last? Süvendades ta haigust, pannes talle suhu sõnad, mille tegelikku tähendust ja tagajärgi pole ta vähimalgi määral võimeline mõistma, lükates ta meediakära keskele, mis on viimane asi, mida peaks tegema selle diagnoosiga... Kalk, silmakirjalik ja julm.

Või teatud mõttes muidugi kooskõlaline, sest kogu kliimasõnum on aluspõhjani võlts. Mida meile tegelikult öeldakse? „Maailm saab kohe hukka, andke meile kogu oma raha!”

Mingi iva selles kõiges ju on – tõepoolest ei saa tsivilisatsioon sellisena enam kuigi kaua kesta. Fossiilne kütus saab otsa, kui me just enne saasta sisse ära ei upu – ka keskkonna halvenemise, liikide kadumise jmt-ga on teatud piirini tõsi taga. Inimkond elab vaieldamatult üle oma jõu. Nii et võib-olla mõni kliimapaanika õhutajatest teeb seda isegi parimate kavatsustega – et panna inimesi mõtlema pisut kaugemale järgmisest kõhutäiest ja seksist...

Ainult et see ei tööta

Vaatame kas või meid, eestlasi. Taasiseseisvumisest (kui meie otsused on olnud meie teha) on teada, et põlevkiviga on halvasti. Vähemalt 20 aastat on teada, et Euroopa Liiduga liitumine tähendab varem või hiljem keskkonna-lisamakse. Ja selle asemel, et probleemiga tegeleda, oleme valinud etteotsa seltskonna, kes autorollotab ja sügab neli aastat jalgevahet, mõeldes ainult sellest, kuidas seda veel järgmised neli aastat teha. (Isegi hästi – ikka kaugemale õhtusöögist...)

Me ei suuda maailma päästa. Tänapäeva mõõtmistehnika täpsuse juures vist ei suudetaks isegi tõestatavalt fikseerida, et midagi läks paremaks, kui me ka kollektiivse enesetapu sooritaksime. Küll aga saame mõelda, mõista ja ette näha, mis maailmas toimub ja kuhu see läheb. Ja ettenägemisest üksi ei piisa – selleks, et sinust hoolimatult üle ei sõidetaks, peavad sul olema seda tagavad vahendid.

Ja midagi ei ole teha, kõige parem näide selles osas on Iisrael – tark rahvas, korralik armee ja paar tuumapommi. Ja olematu elanikkonnaga riik elab ja õitseb kesk määratut ulguvat ja hambaid kiristavat seltskonda, kes on lubanud ära tappa kõik, kes nende jumalat ei tunnista. Me võime sellest riigist ja seal kasutatavatest praktikatest arvata, mida tahame, võime targutada iga nende otsuse õiguslikkuse või mingi abstraktse „inimlikkuse” üle, kuid teatud mõttes on see nagu tänase tsivilisatsiooni kvintessents – mugav, heakorrastatud, rahulik ja üldiselt siiski väga elatav vähemus kesk lõputut häda, viletsust ja hullust.

Ja pole vaja ajada rumalat juttu mingist raskest koloniaalaja pärandist! Jah, eks see laiemas perspektiivis ole olnud viga – anda Kalašnikovid kätte inimestele, kelle eetiline ja moraalne tase ei lubaks neile midagi kivikirvest ohtlikumat anda, aga asi pole selles. Vaadake näiteks Haitit: esimene „vabanenud” riik. Kaks sajandit rahulikku iseseisvat arengut... ja tegu on ühe maailma jõledama peldikuga!

Selle pika jutu mõte on, et see, kas me riigi ja rahvana ellu jääme, sõltub esmajoones ikka meist endist. Sõltub sellest, kas me suudame ennast kokku võtta ja koos mõistuspäraselt tegutseda. See ei ole enam maailm, kus saab kuidagi 40-ni välja vedada hobuse perset vahtides üle mudase lapi edasi-tagasi tammudes. Meist endist sõltub aga, et sellest ei saaks maailma, kus päeval tuleb päikesepaneeliga akusid laadida, et öösel näeks LED-ide valgel vähemalt täpselt virutada, kui mudakoonud jälle röövima tulevad; ja nii akud kui päikesepaneelid kui LED-id on Hiinas toodetud ja seega on eemal võsa vahel neid rikkiläinuid juba väga suur virn ja hea veel, et kaigas on viimasest kodusest tammest...

Nii et mitte keegi ei karda üht tanki pandud last. Kardetakse jõudusid, kes tema taga seisavad. Ja oskaks need jõud siis meie rahaga midagi mõistlikku peale hakata! Kardetavasti vaadeldakse sajandite möödudes kliimatunnistamist samas reas püramiidide, palverännakute ja pääsukeste hävitamisega.

Võimalik, et muud ei jää üle, kui näiliselt kaasa minna. Mis aga ei tähenda, et me ei võiks vahepeal tasapisi päris asjadega tegeleda ja mõne tuumakatla podisema panna.