Poiss ja tüdruk läksid läbi öise metsa.
„Jõuaks ometi kuhugi välja,” ohkas tüdruk. „Kuhu sa mu tassid?”
„Kannata veel, kohe jõuame, ma tean siinseid paiku,” vastas poiss ühtaegu meelitlevalt ja tüdinult.
„Kuhu me õieti jõuame?”
„Me ju rääkisime – siis näed, kui kohale jõuame.”
„Kus me üldse oleme?”
„Ma ju seletasin ja sa nägid, kust tulema hakkasime – maantee teeb siin käänaku, ees on meri; korralikku teed siin kahjuks ei ole.”
„Tead ikka, kuhu minna?”
„See on poolsaar. Eksida on võimatu.” Toon oli kannatamatu ja natuke kuri.