FANTAASIAKIRJUTAJA MURE: Siim Veskimees kurdab, et kui ta nimetab end ulmekirjanikuks, saab ta sootsiumilt eelkõige kaastundlikke pilke. Selliseid, mis on muidu reserveeritud eriti raskelt haigetele.

Muidugi, Eestis kirjanik olla on diagnoos, mitte elukutse. “Ulmekirjanik” on lihtsalt eriti raske juhus. Aga siin ma olen. Mis ma siis olen ja kus seisan? Iseenesest on ulme ju kirjandus ja kirjanduse mõte on avada inimsust lugude kaudu. Ulme on seega kirjanduse lisakomponent, mis lisab kirjandusele katse heita pilk inimsoo esmanähtavate piiride taha.

Tule toomine

Igasugune hea kirjandus avab meis uue vaate, ütleb midagi meie endi kohta; kirjandus, kunst üldisemalt annab meile peegli, milles näeme iseend. Ulme ei ole ainult raketid ja robotid, ulme ei ole palju vilkuvaid tulukesi ja veidralt riides inimesed. Ulme ei ole ka ainult saapanumbri-IQ-ga raskejõustiklane, kes erinevate tööriistadega ligimesi kompostiks hakib, kindlasti ei ole ulme ainult kalanäoga inimesed ja elustunud laibad. Ulme üritab vastata küsimusele, mis meist saab, kui välistingimused muutuvad, kas me tunneme end ära, kas me jääme inimesteks, olles puudutanud Tundmatut. Ulme ja tavakirjanduse – või nagu asjaomastes ringkondades öeldakse, ideekirjanduse ja tühikirjanduse – vaheline piir hägustub kogu aeg. Kui Carlos Ruis Zafóni raamatus “Tuule vari” on Unustatud raamatute surnuaed, siis kas see teeb raamatust ulme või mitte? Ma ütleksin, et see on ilus ja mõtlemapanev kujund ning sellisena igal juhul inimlähedasem kui need üks miljardile kokkusattumused, millest suur osa reaalsusele pretendeerivaid raamatuid kubiseb. Kuigi ulmet defineeritakse enamasti fantastilise elemendi kaudu ja klausliga, et muinasjutud jäävad välja, jõuavad ulme puhtuse eest võitlejad üsna jaburate joonetõmbamisteni. Näiteks Hermann Hesse “Klaaspärlimängu” üldiselt loetakse ulmeks, aga “Stepihunti” mitte… Või näiteks Ray Bradbury “Võililleveini” tutvustatakse tihti kui “tuntud ulmekirjaniku ulmelähedast teost…” Ehk kokkuvõtvalt – oluline on ikkagi kirjanduslik kvaliteet ja mul on eri põhjustel kahju nii neist, kellele ulme korda ei lähe, kui ka neist, kes ainult “puhast” ulmet loevad.

Katse defineerida ja klassifitseerida

Eesti algupärane ulme selle tänases tähenduses on suuresti selle sajandi nähtus. Ulmet – ja sealjuures head ulmet – on muidugi kirjutatud varemgi, kuid tegemist oli ikkagi marginaalse nähtusega, mille olemasolu laiemalt ei teadvustatud. Kuulsaks on saanud hoopis soperdised, mis meie algupärase ulme mainet sedavõrd kahjustasid, et see siiamaale tunda annab (näiteks Henn-Kaarel Hellati “Naiste maailm” ja Eiv Elooni “Kaksikliik”). Pisut üldistades saab öelda, et nii, nagu kogu ühiskond põdes pärast taasiseseisvumist kiirendatud korras läbi kogu vahepeal kaotatud aja koos kõigi vigadega, on ka eesti ulme püüdnud mõne napi aastaga ahmida, ampsata, omandada ja läbi seedida kogu žanri arengu alates Teisest maailmasõjast. Viimasel ajal ilmub aastas umbes tosin raamatut, mis liigitub nii või teisiti ulmeks. Klassikaliselt kuulub ulme alla SF, F ja H, nagu neid angloameerika maailmas tähistatakse, maakeeli niisiis teaduslik fantastika, fantaasiakirjandus ja õuduskirjandus. Paljude vanemate lugejate jaoks ongi ulme siiani SF, sest oli see ju ainus pisut soositud žanr okupatsiooniajal; fantaasia ja õudus olid ju “madalatel kirgedel mängimine”.

Ulmelikud detailid

Enamasti olen ise kirjutanud SF-i ja tuntava osa loomingust moodustab see Kristjan Sanderil. Meie viljakaim ulmekirjanik, Tammsaare preemia laureaat Indrek Hargla on ka oma panuse andnud, kuigi tema looming jaguneb ulme kõigi alaliikide vahel. Meeldivaks üllatuseks oli 2008. aastal ilmunud Leo Kunnase “Gort Ashryn: Enne viimast sõda”, mis on stiilipuhas ja hämmastavalt läbimõeldud kosmosesõja kirjeldus. Eestis ilmunud ulmest saab muide kõige parema ülevaate Eesti Ulmeühingu kodulehelt, vaadates erinevate aastate Stalkeri auhinna nimekirju; kasutan seda isegi artikli kirjutamisel spikrina (www.ulme.ee/stalker). Stalkerit antakse välja lugejaküsitluste põhjal ja sel suvel 11. korda. Nimekirju vaadeldes hakkab esimesena silma, kui palju ilmub piiripealset ulmet (ka hämarulme või slipstream). Üsna robustselt selgitatakse erinevust nii, et kui “tavalises” ulmes inimene lendab, siis sellepärast, et tal on vastav tehniline vahend (SF) või abiks maagia (F ja H) ja toimuv on loo seisukohast oluline, seevastu hämarulmes lendab inimene lihtsalt sellepärast, et autor tahab sellega lugejale midagi öelda. Paljud autorid, kes ise oma teoseid ulmena ei reklaami, kasutavad meeleldi oma teoste ilmestamiseks ulme alla kuuluvaid detaile, kuid sellega on nagu kõige muuga – kui näiteks Rein Põdra puhul annavad taolised kummastavad detailid tema professionaalselt ja nauditavalt teostatud lugudele vürtsi, siis enamiku autorite puhul mõjuvad jaburad võimatused pigem autori küündimatuse manifestatsioonina. Siit on vaid samm edasi teise nähtuseni, mis lisab kohalikule ulmele mahtu, kuid kahjuks mitte väärtust – läbinähtavalt arvutimängudest inspireeritud ning faabula, kulisside ja inimkarakterite osas tervet mõistust solvavad fantaasialood. Maailma fantaasiakirjanduses on väga häid lugusid, kuid meil tundub see olevat odavžanr, mis justkui ei nõuaks midagi peale iseenesest lugupidamist vääriva soovi kirjutada.

Tökatit ja mett

Eesti ulmes on suuremal-vähemal määral esindatud kõik, mis mujalgi. Suhted on pisut teised, näiteks praktiliselt ei ole kirjutatud aurupunki ja alternatiivajalugu, kuid nii väikese kirjutajate arvu juures igale alale tegijaid lihtsalt ei jätku. Vaadates kas või viimase romaanivõistluse tulemusi, kus seitsmest nii või teisiti tunnustatust kolm kuulusid ulme alla, on siinmail idee ja mõtte kandjaid hämmastavalt palju. Ei, ärge saage valesti aru – ulme hulgas on rämpsu keskelt läbi sama palju kui igal pool mujal, nii kirjanduses kui ka elus üldiselt, ja ei ole ka peavoolu apologeedid ootamatult ulmet mõistma ja hindama hakanud. Nagu juba mainisin, toimub pigem eri žanride lähenemine ja sulandumine ning teatud lähenduses ei ole vahet, mis silt raamatule kleepida. Lugedes läbi aastate Hugo ja Nebula – tunnustatuimate rahvusvaheliste ulmeauhindade – nominente ja võitjaid, võib mööndusteta öelda, et meil ilmub ulmet vähe, kuid ilmuva hulgas on teoseid, mis võiksid vabalt mahtuda nendesse nimekirjadesse. Ainult et need ei jõua kunagi sinna. Ei hakkagi kunagi jõudma, kuni kirjutame eesti keeles või keegi meie paremikku operatiivselt inglise keelde tõlkima ei asu. Kuigi kõik eelnevgi tegi kardetavasti mõned lugejad nii väikeseks, et nad kummardamata laua alt läbi lähevad, on aeg eriliselt välja vihastada rahvuslased – no future for you! Ja just nimelt inglise keeles, et sõnum ikka kohale jõuaks. Ulmes on pilt sarnane sellele, mis valitseb teaduses ja veel õige mitmel olulisel elualal – on inglise keel, siis on pikk-pikk joru tühja maad ja siis tulevad teised suured keeled. Ja siis on jälle pikk-pikk joru tühja maad ja siis tulevad ülejäänud. Ja nii kaugel sellest, kus midagi olulist toimub, ei ole enam vahet, kas nimetada neid eksootilisteks, marginaalseteks või muuseumikeelteks. Kui palju on meil professionaalseid kirjanikke? Vähemasti ulmekirjanikel on see kõigil hobi. Selleks, et end kirjutamisest väärikalt ära elatada, peaksid honorarid või toetused tõusma suurusjärgu. SUURUSJÄRGU! Nii et kuni eesti keeles üldse ilmub loetavat algupärast kirjandust, on meil hästi läinud, kuigi märkamatult oleme tagasi aegades, mil kultuur oli nende mure, kel muud sissetulekuallikad seda teha võimaldasid. Ma ei näe kusagil üldrahvalikku mõistmist, et oma kultuur on väga kallis asi, pigem annab tooni pööbellik ilkumine senistegi sümboolsete toetuste üle, ja seega pole kaugel aeg, mil kogu eestluse üritus tuleks surnuks kuulutada, enne kui asi juba liiga piinlikult naeruväärseks läheb. Minu endaga on küll hilja, aga kõige suurem teene, mis ma oma lastele teha saan, on õpetada neile inglise keel korralikult selgeks.