Kogu loost on möödas umbes neli aastat. Ootamatult oli põhjust kirjutada epiloog. Lugu Thori tegemistest hakkas ilmuma järjejutuna Arvutimaailmas ja umbes seitsmenda osa juures oli ta äraseletatud näoga mu ukse taga: „Tead, mul käis külalisi!”

„Kapo?”

Ta turtsatas. „Ei. Tegelane, kellega Siseorganites töötades päris hästi läbi sain. Tema julges tulla.”

„Ja mis ta sulle rääkis?”

Thor uuris vastu valgus Hine'i. „Et kõik on muutunud ja et kas ma ometi pole nende palgal, kes Siseorganitele halba tahavad. Et miks hakkas see lugu ilmuma just nüüd?”

„See ei ole ju kättemaksuks kirjutatud; selle kirjutamine pole kunagi esimene prioriteet olnud...” Uudishimu sai minust võitu. „Mis sellest Projektist ja nendest tegelastest edasi sai?”

„Ehh, see ei puutu asjasse, kuid nii naljakas oli nimesid kuulda – olen ka ise harjunud neist mõtlema kui Põhulõuast, Lödipüksist, Tropist...” Thor muigas. „Mingil hetkel, nagu juba kirjas, sai Superkana lennusuled. Põhulõug mitte ei lahkunud, vaid löödi minema. Ka Tropp ja Pidur on läinud; üldse on välja vahetatud päris oluline osa sellest täiesti kõlbmatust seltskonnast.

Tropp olla ühes IT firmas lihtne analüütik, nii et selles mõttes on asi korras, ta on oma kompetentsuse tasemel tagasi, aga Põhulõug on ühe veidra pangamoodi moodustise juhatuses, nii et nüüd tean kõigile tuttavatele soovitada seda iga hinna eest vältida.

Pärast seda, kui ports hangunud sõnnikut allavett läks, suutsid väljast toodud tegelased, näiteks too mainitud Piirivalve Geoinfospets, kaks aastat peale neid edasilükatud tähtaegu Projekti ikkagi lõpule viia. Seda olla nimetatud isegi Aasta Teoks...”

„See Projekt?!?” Ikka suudavad Siseorganid sõnatuks võtta... „Jumal, sa näed ja sa ei mürista – sest sa oled sadist!”

„Küllap sõnast „tigu”,” kehitas Thor õlgu.

„Aga mida nad sinust tahtsid?”

„Valus hakkas. Kas kellelgi on kahtlusi, mis asutusest on jutt? Eestis on vähemalt kümme tuhat inimest, kes suudavad vähemalt osa neist tegelastest ära arvata. Et ega ma pole kellegi palgal, kes tahab muudatusi tagasi keerata ja et neil on niigi kuradi raske personali värvata ja nüüd lõid sa viimase naela kirstukaande... ja kas ma ei tuleks külla ja vaataks, kuipalju on kõik muutunud ja siis kirjutaks happy endi... Veider, kuidas kirjasõna maailma muudab.”

Nüüd läks minul konjakit tarvis. „Ega sa ometi usu, et ma midagi sellist teeksin?”

„Ei.” Ta heitis mulle viltuse pilgu. „See jutt, nii, nagu sa selle kirja panid, on sõna-sõnalt tõsi. Mõnd asja – eriti IT-spetsiifilisi detaile – on kohati lihtsustatud, kuid minimaalselt on kasutatud isegi selliseid kirjanduslikke võtteid, nagu sündmuste järjekorra muutmine või mõnes situatsioonis juba olemasolevate tegelaste kasutamine liigsete vältimiseks. See jutustus on äärmiselt tõetruu, kuigi paljudel lugejatel on seda ilmselt raske uskuda.”

Lõime kokku.

„Tolle toreda inimese külaskäigul oli üks halb tagajärg – see kiskus kõik vanad haavad lahti. Jah, ma tõesti tahtsin seda tööd südamega teha! Jah, selle projekti venimist sai mõõta inimeludes! Jah, Lödipüksi alatus tõmbas mul korralikult vaiba alt...

Mul on olnud natuke aega järele mõelda ja ma tahaksin tollele inimesele avalikult vastata.

Ma pole vahepeal Siseorganitele eriti mõelnud, nüüd lõin nime kuuglisse ja sain rohkem sõnnikut, kui lugeda jõudsin; vähem kui kaks kuud tagasi oli teema väga põhjalikult Pealtnägijal hammaste vahel. Ma ei pretendeeri objektiivsusele, ma olen lõpuks ainult üks inimene – lugesin internetist ja rääkisin poole tosina tuttavaga...”

Thor muutus kurjaks. „Kuule, sõber, see on sulle ju palgatöö! Vaata kaugemale – kui tõesti selle loo peale toimub mingi ärkamine, inimesed hakkavad mõtlema, mõned lollused jäävad tegemata ja üldiselt läheb paremaks – kas see ei kaalu üles natukest ebamugavust?

Jah, mõned inimesed teevad oma tööd südamega, aga süsteem on mäda. Asi pole Siseorganites – asi on süsteemis, mis sünnitab Siseorganeid. Kui see lugu tõesti saab Siseorganite kirstunaelaks... siis halvemaks ei lähe sellest kindlasti midagi.”