Kogu loost on möödas umbes neli aastat. Ootamatult oli põhjust kirjutada epiloog. Lugu Thori tegemistest hakkas ilmuma järjejutuna Arvutimaailmas ja umbes seitsmenda osa juures oli ta äraseletatud näoga mu ukse taga: „Tead, mul käis külalisi!”

„Kapo?”

Ta turtsatas. „Ei. Tegelane, kellega Siseorganites töötades päris hästi läbi sain. Tema julges tulla.”

„Ja mis ta sulle rääkis?”

Thor uuris vastu valgus Hine'i. „Et kõik on muutunud ja et kas ma ometi pole nende palgal, kes Siseorganitele halba tahavad. Et miks hakkas see lugu ilmuma just nüüd?”

Mina, Kuu ja Ordu

Ma kasvasin ajal, mil nii USA kui tollane Nõukogude Liit pürgisid kosmosesse; jõudumööda tegid seda mitmed teisedki. Jah, nad kõik tegid seda põhiliselt sõjalistel eesmärkidel, sest ülekaalu saavutamine kosmoses oli maailmavalitsemise võti. Muidugi võib öelda, et kosmoselennud andsid lisaks prestiižile ka teadussaavutusi ja igapäevaseski elus kasulikke leiutisi, kuid asja tuum oli ikkagi rakettides, millega aatomilaenguid ligimesteni toimetada.

Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat

Meie selja taha on jäänud meeletu XX sajand. Sajand, mis algas Belle Époque’iga ja juhtis meid läbi kahe maailmasõja õuduste, totalitarismi massimõrvade ja poolesajandise külma sõja aatomi- ja arvutiajastusse. Sajand, mis algas auru, üksikute autode, esimeste elektrilampide ja unistusega lendamisest. Sajand, mis tegelikult tõi meid primitiivsest mullas sonkimisest räniajastusse – virtuaalreaalsuse, ülemaailmsete võrkude, geenitehnoloogiate ja geostatsionaarsete satelliitide ajastusse.

Heleroheline vesi loksus kaldamuuli all, täis sigaretikonisid ja kalu, just nii veider kombinatsioon. Sadam, täpsemalt kunagine sadam, mille kaldapealne nüüd restorane tihedalt täis oli, tähendas sellist inimhulka, et teatud reostus oli paratamatu, kuid kuna mingit suuremat saasta seal lähikonnas vette ei sattunud, suutis meri end üldiselt mitte häirida lasta.