Ma ei oska laulda. Aga räägitakse, et mõnikord on mõnel patrulli õhtusel koosviibimisel õnnestunud teistel kändudel mulle mõnd „lõõgastusmedikamenti” rummi sisse puistata – jah, siis räägitakse, et ma olla mõnikord laulnud. Räägitakse, et need laulud olla nii hinge tagurpidi keeranud, et vähemalt üks tegelane läks ja tõmbas kõhu peal lahingugranaadi lahti – noh, et siit ilmast kindlalt minema saada. Ja teine olla kaks päeva nutnud.

„Miks sa seda teed?”

„Ma tahan, et see maailm saaks paremaks paigaks.”

„Ja selleks paned oma elu kaalule, et tungida Soovide Kivini?”

„Jah.”

„Raske päev, Janice?” Mees oli pealtnäha kolmekümnendate teises pooles ja naine kahekümnendate keskel. Mees oli tõusnud suurest tugitoolist ja läinud naisele vastu, kui välisuks avanes; esiku ja toa vaheline uks ei avanenud enne välisukse täielikku sulgumist – kosmoseasumi reeglid, mis sest, et neid polnud seal Fööniksi orbiidil kunagi vaja läinud.

Rasked automaatväravad avanesid. Tumedate klaasidega suur must Volvo vähendas lähenedes kiirust ja libises nende vahelt läbi nii, et esitiibadele jäi vähem kui vaksajagu vaba ruumi.

Pikk, noorepoolne, kahvatusinises vabaajaülikonnas mees astus autost välja, kui see peatus mõnede juba hoovi pargitud sõidukite kõrval, kõige esimesel, ilmselt talle vabaks jäetud kohal. Mehel olid jääsinised silmad, kõrged põsesarnad ja väike lõug, tema õlgadeni ulatuvad nisukarva juuksed olid korralikus soengus kuklasse hobusesabaks kogutud, kus neid hoidis kinni sama värvi märkamatu kummipael.

Eeskõne

Kõik tegelased ja situatsioonid selles jutus on välja mõeldud, igasugune seos reaalsete isikute ja asutustega on juhuslik. No mis teie siis mõtlesite? Loomulikult on kõik välja mõeldud. Mida realistlikum on jutustus, seda karmimalt väidab sissejuhatus, et kõik on vaid fiktsioon – et sind kohtusse ei kaevataks. Sest nagu vanasõna ütleb – eks see peni kilab, kes kiviga pihta sai.

Tuul kandis värske vere, õidepuhkevate aasade ja roostetava metalli lõhna. Kõik auras ja sisises, sest vihmavõre oli just koos koiduribaga lääneseinale pöördunud ja suundus seal kõrgel rippuva Meerika poole. Vaatamata äsja valgustama pöördunud päikese soojuse tekitatud uduviirgudele ja võrest langeva vihma kardinale oli selgesti näha, kuidas sealsed elanikud koitu oodates tulesid kustutavad.

... ja teadlased kummardusid vaatama, mis seal sees on.

„Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt.

„Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult.

„Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa.

König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse.

„Blane on kohal ja kohe ütleb sulle, mis ta kohmerdistest arvab. Neuben, meie pärast võib startida.”

“And now children – off to bed!“

The bright friendly voice flying through the curtains fluttering in the gentle evening wind brought a smile to the man’s face as he leaned against the balcony railing. The high airless Southern sky arching above, rocks on steep cliffs glowing in the sun, yellowed magnolias, and palms on their refuges of soil. A low baritone answered like an echo from the other wing of the house:

“Björn, Anna – tell your cousins good night and – get off to sleep!”