„Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt.

„Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult.

„Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa.

König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse.

„Blane on kohal ja kohe ütleb sulle, mis ta kohmerdistest arvab. Neuben, meie pärast võib startida.”

“And now children – off to bed!“

The bright friendly voice flying through the curtains fluttering in the gentle evening wind brought a smile to the man’s face as he leaned against the balcony railing. The high airless Southern sky arching above, rocks on steep cliffs glowing in the sun, yellowed magnolias, and palms on their refuges of soil. A low baritone answered like an echo from the other wing of the house:

“Björn, Anna – tell your cousins good night and – get off to sleep!”

Наперебой мигала вся имевшаяся в помещении сигнализация, пронзительно завывала сирена, темно-коричневая планета на экране стремительно увеличивалась в размерах, при этом стрелка на шкале реактора медленно, но неуклонно смещалась к красной черте. Сидевшая перед пультом девушка в растерянности кусала губы, пытаясь разобраться в показаниях приборов и понять, что означали цифры на экране.

Mees vajutas arvutil tühikuklahvi, jõi klaasi tühjaks, libistas käed üle näo ja vahtis oma minuti tõtt talle kiretult vastu vaatava kaamerasilmaga. Väike videokaamera oli raamatutest ja salvrätikutest tehtud alusel temale suunatud ja ta võis natuke kaugemal teisel pool lauda õigesse suunda nihutatud telekaekraanilt kontrollida, et ta ikka õigesti kaadris oleks.

Arthur C, Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes

Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel.

Üks kiiksuga loomislugu, kerge kummardusega A. C. Clarke’ile.

„Lähetuse kommodoor, minu juurde!” emalaeva komandöri kärisev hääl täitis õhu kaikuva militaarsusega, eri ruumide erineva kvaliteediga mögafonide prääksumine ja põrkuvad kajad segunesid kilomeetristes koridorides, klaasid klirisesid ja kitarr Megaboy süles kumises kaasa.

„See oled sina,” ütles Mandar mul pea alt patja ära tõmmates, justkui oleksin veel täiendavat meeldetuletust vajanud.

„Harry, sa peaksid tõesti midagi tegema!” naise hääl oli kile ja katkev.

„No mida, kullake?” pelgupaika otsiv jorin. „Ja lõpuks, mis see meie asi on?”

„Mis see meie asi on!!!” irooniline ja natuke hüsteeriline osatamine. „Kõik naeravad. Naabrid naeravad, töökaaslased naeravad, isegi majad ja autod naeravad!”

„Majad ja autod ei naera, neil ei ole lubatud inimeste üle naerda.”

„Jah, sinu kuuldes mitte, aga milliseid pöördumisi nad kasutavad, kui kellelegi teisele meist räägivad. Ja need küsimused, need on nii... iroonilised.”

Mühatus. Vaikus.

Poiss ja tüdruk läksid läbi öise metsa.

„Jõuaks ometi kuhugi välja,” ohkas tüdruk. „Kuhu sa mu tassid?”

„Kannata veel, kohe jõuame, ma tean siinseid paiku,” vastas poiss ühtaegu meelitlevalt ja tüdinult.

„Kuhu me õieti jõuame?”

„Me ju rääkisime – siis näed, kui kohale jõuame.”

„Kus me üldse oleme?”

„Ma ju seletasin ja sa nägid, kust tulema hakkasime – maantee teeb siin käänaku, ees on meri; korralikku teed siin kahjuks ei ole.”

„Tead ikka, kuhu minna?”

„See on poolsaar. Eksida on võimatu.” Toon oli kannatamatu ja natuke kuri.

„Ja nüüd lapsed – voodisse!”

Hele sõbralik hääl tungimas välja tasases õhtutuules lehvivate kardinate vahelt, tuues muige avatud rõdu rinnatisele toetuva mehe huultele. Kõrge lämbe lõunamaa taevas kummumas pea kohal, järskudel kaljunõlvadel päikesest hõõguvad kivid, kolletanud magnooliad ja mullalappidel palmid. Nagu kaja vastas sellele madalam bariton teisest majatiivast:

„Björn, Anna – öelge oma nõbudele head ööd ja – magama!”

Õielehed, närbunud ja pruuniks kuivanud rohi. Basseinis pinisemas uppuv putukas.