Siim Veskimees ei oska luuletada.

Täpsemalt, Siim Veskimees kirjutab küll värsse, kuid need on sellised... kohmakad.

Luuletajat minust ei saa – ilmselt ei tööta mu pea selleks siiski õigetpidi. Muidugi suudan ma vajadusel midagi luulega sarnanevat produtseerida – mõne vemmalvärsi või moto –, et natuke muljet avaldada...
Vat just niimoodi ongi suurem osa neist luuletustest sündinud.

Mis ma ise sellest arvan? Või miks ma need siia riputan? Esiteks, kusagil peab neid ju hoidma... Ja ehk on mõni õnnestunud... ega ma neid nüüd ei häbene ka.