1, moto
Jääda meheks ja relvakandjaks
Tühja hävinguajastu säras
Aatehoidjaks ja eluandjaks
Dekadentsi jõuetus käras
Täpselt nii kui kõik alles algas
Ning sõbramees oksal rippus
Võttis üks mu isades malga
Ja toitumisahela tipu
Tuleb alati minna võitma
Kuid osata kaotada
Kõik oli kõik kordub taas
Mul on julgust maailma tajuda
Parem põleda tuhaks kui hajuda
Mu lastele jääb Maa
2
Mu pilk näeb läbi ajastute surnud prahi
ja minu puudutustest murenevad kaljud
mu naerust süttib laastav tulekahi
ja surelike jaoks on mõtted tapvalt valjud
Kuid kõik see jõud ei aita võita võlu
mis lahvab kui mu teel on naerev neidis
ka jumal igaveste õpib mängu ilu
et mõista – igavik on peidus napis kleidis
3
Kuumuse ääsitoon
Rindade pehme joon
Haldjaneidude hameks
Ööde siidine samet
Nõtkete jalgade ast
Kastene leierkast
Fauni muskusehõng
Embuste lõputa lõng
4
Sulen silmad ja tundub,
Et tunnen sind unetagi.
Avan silmad ja kurat,
Kaisus on padi…
5
Olen öö ja ulg küngastel
Olen tuul kõrvitskollase kuu all
Olen tuleloit pilverüngastel
Vaid mu kuub on hall
Tulen lõkkekuma piirile
Igatsema üht paitust
Olen samblalõhn tiigiveel
Ja hommikuks ma haihtun
6, (Laulda Saaremaa valsi viisil)
Kui laupäevaõhtu promillide tase
Sul enne koidikut tühjendab mao
Siis pühapäev siiralt sul uskuda laseb
Et kõigil üks päkapikk kolba all taob
7
Kel jõudu see võtku kas mõõk või siis sulg,
Leidku taevast rebitud tuld.
Kuni ehasse lamandub pilvede kulg
Ja sind pärib sünnimaa muld.
8
Kõik ettevõtmised meil ükskord jäävad taha
Ja mällu kolikambri moodi paiku
Kui laulu lõpust alustada
On tulemuseks vaikus
9
Oraakli hääle kaja
Teatas – surma ookeani äärde viib see tee
Ma pöördusin.
Ja sellest ajast hargnevad mu ees
Vaid kõrvalised tähtsusetud rajad
10, talv
Valget sõnnikut langeb taevast
Elu on miinusmärgiga
Unistad valgest laevast
Ja nuuskad särgiga
Elu siht on olla praadidele hauaks
Ise oled bakterite toidulauaks
Aevastad
Ja lepid kogu värgiga
11, armees
Kas on sel mõtet või mõnu
Rebida endast neid sõnu?
Miks tüüdata asjata taevast
Pannes kirja need segased vaevad?
Ei selle läbi paremaks saa keegi
Ei selleks ma neid teegi –
Poeediroju!
See on vaid vanglaigavus
Ja ooteaja igatsus –
Ma tahan koju!
12, lahkunud sõbrale:
Ma tahan et mu sõbral oleks raskust
Ja et ta oskaks kasutada relva
Et temaga võiks minna kurja vastu
Ja rahuhetkil ilmast mõtiskella
End võõrana ma tunnen sellel maal
Kus lödid poisid kaitsjateks ei kõlba
Kus mehed tõe eest põgenevad rohu naal
Ja teineteise perse topvad tõlva
Ka sina olid ühest teisest ajast
Mil Au ja Sõna polnud paljas õhk
Me võitsime
Kuid sinu naeru kajast
On jäänud ainult sügistormi lõhn