ühiskond

Meie mees Washingtonis

Me kõik oleme kuulnud Maslow’ püramiidist – põhivajadused all, „kõrgemad” üleval; mõte on selles, et eneseteostus võib pisut oodata, kui on külm ja nälg. Umbes sama asi on ka riikidega, esmane on nende võime üldse riigi kui sellisena eksisteerida (sest muidu on ju kõik edasised arutlused parema juhul teoreetilised).

Hariduses ei tohi latti alla lasta

Mida ma tean haridusest? Mitte midagi. Olen kõigest umbes 20 aastat erinevates koolides õppinud, kuus aastat ülikooli õppejõud olnud, neli last on jõudnud ülikooli ja kaks on veel põhikoolis – mitte midagi.

Igaveses alaväärsuses vaevlev eestlane

Mu hinges koos on munk ja sübariit. / Ei tea ma, kumba enam, kumba vähem. / Kesk aja hallust köen kui tuliriit / ja otsin kõige kiuste elulähet,” kirjutas Artur Alliksaar. Mingis mõttes on see iga piisavalt kogenud, tundliku ja mõtlemisvõimelise inimese elukreedo.

Kui pühapaigad muutuvad mögamuks

Teate küll: „Ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega”, Voltaire. Lähiajalooga on kõik peaaegu sama, ainult selle vahega, et mõned asjaosalised on veel elus ja sobivates tingimustes hakkavad vastu – mõnedel on selline kummaline atavistlik omadus, mida kunagi nimetati – ilma irooniata – aususeks, ja see läheb kaksisoimaga kaklema…

Mida ühist on Wagneril, Trumpi Lähis-Ida rahukaval ja Kemal Atatürkil

Tunnistagem, et pealkiri on selles mõttes tüüpiline klikipüüdja, et sellele saab vastata mitmel moel, millest mõned on vaimukad ja praktiliselt kõik märgist mööda.

Eesti timukkond tunneb end kindla ja tugevana...

Ei, sellist seltskonda meil õnneks ei ole ja kindlasti pole ka õige kõiki ametnikke äärmiselt jälkideks olevusteks pidada – selles mõttes tuleb tunnistada, et pealkiri on puhas klikipüüdja.

Millal muutub veidrus ohtlikuks pseudoreligiooniks?

On nii palju asju, millest ma midagi ei tea! Ja on nii palju asju, mille kohta on mul vaid eelarvamused.

Nukraim avastus minu elus on, kui palju on maailmas lolle

Jah, teatud määral tõukub see pealkiri umbes aastatagusest halast. Iseenesest normaalne, kui noor inimene maailmavalu põeb, ja ega ühiskond sellele kümne tuhande aasta jooksul korduvale lobale mingit väärtust omistanudki.

Kes kardab Gretat?

Üks viis diskussioon sohu juhtida on esitada tõeliselt jabur väide ja siis, kuni oponent püüab selles leida ratsionaalset iva – mida seal muidugi polegi –, ennast imetledes mida iganes kokku lõõritada.

Pages

Subscribe to RSS - ühiskond