Postimees

Kaotajate valitsus

Üle pika aja sündis Eesti poliitmaastikul midagi uut. Midagi, mis annab lootust. Ent inertsi (nii füüsikas kui mõtlemises) ei murra ühekorraga. Kõik on veel lahtine, kuid vaevalt valimiste kaotajatel muud üle jääb, kui seljad kokku panna; muutumisest nad keeldusid. Ees ootab neli aastat ikaldust, ent jää on liikuma hakanud.

Raske tee tähtede poole

„„Vee aasta lõpul saavutasid tsentrifugaalprotsessid muistses Impeeriumis märgatava arengu. Selle kasutas ära Püha Ordu, mis praktiliselt esindas feodaalse ühiskonna kõige reaktsioonilisemate rühmituste huve...” Aga kas te teate, kuidas põlevad laibad tulpade otsas lehkavad? Kas te olete kunagi näinud lõhkirebitud kõhuga alasti naist tänavatolmus vedelemas?” (A.& B.

Rail Baltic võib olla meie püsimajäämise kaalukeeleks

Viimasel ajal on avalikus ruumis väga palju juttu Rail Balticust (RB). Ma tean raudteest väga vähe, mul on kõigest paar tuttavat raudteega seotud ametite peal ja olen üritanud toimuval silma peal hoida, sest teema on oluline. Samas – klassikuid parafraseerides – ma ei ole ka ühtki muna munenud, ent mädamuna tunnen ära. Kirjutama ajendaski see, et asi lõhnab vastikult.

Euroopa liidust, lagunemisest

Voltaire on öelnud, et ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega. Lisaks peavad nad väga kaua surnud olema, et me saaksime nende elule vaadata vabalt, külmalt ja ausalt. Nagu näiteks Enkidule – ideoloogiliste silmaklappideta ja objektiivselt andmeid kõrvutades, sest kõik tühi sõnamulin, valed ja soovunelmad on juba ajastuid tagasi tolmuks hajunud.

Galaktikaentsüklopeedia, 32 014. aasta väljaanne:

... para bellum!

Täna on äärmiselt riskantne öelda midagi põhjapanevalt tarka Ukraina kriisi kohta, juba homme võib olukord olla hoopis teine. Küll aga on selles loos nüansse, mis meid otseselt puudutavad ja mis ei sõltu eriti sellest, kuidas lugu Krimmis lähinädalatel laheneb.

Unelev lääs ja valetav valitsus