Voltaire on öelnud, et ajalugu on rida trikke, mida tehakse surnutega. Lisaks peavad nad väga kaua surnud olema, et me saaksime nende elule vaadata vabalt, külmalt ja ausalt. Nagu näiteks Enkidule – ideoloogiliste silmaklappideta ja objektiivselt andmeid kõrvutades, sest kõik tühi sõnamulin, valed ja soovunelmad on juba ajastuid tagasi tolmuks hajunud.

Galaktikaentsüklopeedia, 32 014. aasta väljaanne:

XX sajandil jõudis inimkonna arenenum osa tänu industriaalrevolutsioonile varasesse infoajastusse. Seda liikumist juhtis endine Inglismaa koloonia, nn USA, millest oli sajanditega saanud Maa juhtiv teaduslik, tööstuslik ja sõjaline jõud. Arenesid esimesed ülemaailmsed infovõrgud, XXI sajandi alguseks muutus arenenud maailmas tavaliseks tasuta või väga odav videoside mistahes maailma paigaga, tekkisid ja arenesid esimesed virtuaalreaalsuse alged; üha laiemalt hakati kasutama roboteid ja tehti esimesed katsed konstrueerida küllusesarve (vt 3D-printimine).

Lisaks tuleb mõista, et tollal baseerus suurem osa energiatootmisest fossiilsetel kütustel (XX ja XXI sajandil kergesti kättesaadav osa sellest ära põletatigi). Töötasid esimesed (lõhustumisel baseeruvad) tuumajaamad ja kuna nendega oli juhtunud raskete tagajärgedega õnnetusi (inimlik rumalus koos ebaadekvaatse konstruktsiooniga), oli ühiskonnas tuumatehnoloogiatele arvestatav vastuseis, mida fossiilsetele kütustele suhteliselt kergemini ligi pääsevad huvigrupid toitsid legendidega, nagu oleks räniajastu tsivilisatsiooni võimalik üleval pidada nn taastuvate energiaallikatega, ehk praktikas tuule-, päikese-, vee- ja sisuliselt igasuguse prahi põletamisest saadava energiaga.

Industriaalrevolutsiooni läbiviijad, Euroopast pärit valge rass, mis eelmiste sajandite jooksul oli levinud üle mitmete Maa mandrite, anastades hõredamalt asustatud piirkondi, oli sel perioodil ka ühiskondlikes, eetilistes ja filosoofilistes arengutes ülejäänud Maast arvestatavalt ees, seega tabasid neid esimesena nii industriaal-, kui infoajastusse jõudmise vapustused. Just selles kontekstis tuleb meil vaadelda Euroopa kui tsivilisatsiooni hälliga toimunud muudatusi mainitud pöördelistel sajanditel (XX ja XXI).

Infoajastu alguseks võibki lugeda hetke, mil kogu inimkond leidis end ühtses infoväljas (mõned primitiivsed paigad ja hõimud jäid siiski veel sajanditeks välja). Arusaadavalt seadis see löögi alla kõik keeled peale universaalse maailmakeele, milleks tol hetkel oli juba mainitud Inglise koloonia, USA poolt põhjalikult ära solgitud inglise keel. XX sajandi lõpuks oli jõutud olukorrani, kus ka Euroopa suurkeeled, mis ühel või teisel hetkel ajaloos olid domineerinud, olid sunnitud end kaitsma inglise keele pealetungi eest, eraldades tõsiseid summasid tõlkimiseks ja omakeelse kultuuri arenguks. Lootusetus situatsioonis leidsid end Euroopa väikekeeled, kelle riiklikel kehanditel oli raske, kui mitte võimatu eraldada piisavalt ressursse oma keele ja kultuuri vajalikul määral toetamiseks. Kuna tollal olid väga levinud ebausuga piirnevad soovkujutelmad, nagu oleksid keel, kultuur ja riik midagi lahutamatut ja igavest, on meil nüüd õpetlik uurida kirjut galeriid taktikaid, mida võib kokkuvõtlikult iseloomustada «kuidas müüa surnud hobust». Näiteks eestlaste taktikat võib iseloomustada «asendame topisega» (st, selle asemel, et eraldada raha kultuurile, ehitasid nad vähekäidavasse kohta hiiglasliku klaasküüni, kuhu koguti mingi hulk vana koli; vt Eesti Rahva Muuseum), millele lisandus eksalteeritud õhkamine à la «ta näeb veel ju nii elus välja, kuidas saab midagi nii kallist ja kaunist surra!»

Tegelikult oli XX sajandi lõpus jõutud olukorrani, kus praktiliselt kogu maailmas oli vahe haritlaste mõttemaailma, hoiakute ja põhiliste käitumismustrite vahel väiksem kui haritlaste ja kohaliku väheharitud põhimassi vahel, kellest nad välja olid kasvanud. Selles maailmas hakkamasaamiseks oli inglise keele oskus conditio sine qua non.

Umbes XX sajandi teise kümnendini on andmed suhteliselt täpsed, edasi aga on mitmeid võistlevaid stsenaariume. Samas on võimalik otsustada nende tõenäosuse üle selle põhjal, kuidas inimkonnal varem on läinud. Tõsi, varem toimusid protsessid väiksemas mastaabis, kuid «pole midagi uut päikese all».

Euroopale on alati olnud iseloomulik killustatus; seda on soodustanud ka geograafiline liigendatus ja pikk rannajoon. Tohutu eelis (suhteliselt väikeses ruumis eksisteerisid kõrvuti väga erinevad hoiakud ja mõtteviisid) osutus industriaalajastu koidikul ka suurimaks puuduseks – XX sajandi algul toimus riikide vahel paar sõda, mille negatiivsed tagajärjed andsid veel sajandeid tunda.

Seega on loomulik, et kõik need, kel oli piisavalt aru peas olukorra mõistmiseks ja oma väiklastest pisikestest huvidest üleolemiseks, pingutasid Euroopa Föderatsiooni, ehk ühtse riigi suunas. Maakera oli selleks hetkeks praktiliselt igas mõttes väiksem, kui näiteks Vahemeri kaks tuhat aastat tagasi, ja teiselt poolt pingutasid arusaadavalt kõik – KÕIK – vallutustega tekkinud suurriigid, kes kunagi enda sees omaetteolemise mõtet polnud talunud, (sealhulgas ELi loomulik liitlane USA) sellise Euroopa tekkimise vastu. Kuna selline poolvabatahtlik ühinemine oli suhteliselt unikaalne ja enamik inimesi ei ole võimelised oma ninaotsast kaugemale vaatama, õnnestus neid pisikesi väiklasi huvisid vastutusvaba esindusdemokraatia tingimustest tihti võimendada määrani, mil need oluliselt takistasid ühinemisprotsessi. (Vt vastutusvaba esindusdemokraatia – lühidalt destruktiivne klounaad, kus massiivse valimistsirkusega ostetakse kokku lollide hääled, et saada järgmiseks neljaks aastaks korruptsioonimandaat.)

Juba XX sajandi lõpust pärit dokumentides on juttu nn kahe kiirusega Euroopast (ehk osad riigid hakkasid tihedamalt koostööd tegema ja teistel oli valida, kas jääda «teiseks» või tulla kaasa) ja võib oletada, et ega see mõte kuhugi kadunud. Tõenäoliselt mõned riigid ka jäid «teiseks» ja mõnel juhul oli jonnimisest neile ka (läbi lepingute) majanduslikku kasu, kuid on ju selge, et põhilisi rahvuse arengu seisukohalt elulisi protsesse ei mõjutanuks eraldumine kuidagi positiivselt. Mis kasu on piirist, kui rõhuv enamik sinu ekspordiks tootjatest tahavad müüa just teistesse ELi riikidesse ja majandustõkked tähendavad ainult kulude kasvu, seega kogu su rahva elatustaseme langust? Kui sinust lähevad mööda infrastruktuuriinvesteeringud ja seega kõik sellest sõltuvad tööstusinvesteeringud? Kui piir ei pea kinni kõiki neid, kes tahavad maailmas midagi korda saata või lihtsalt pisut paremini elada; ja kõige lõpus neid, kes tunnevad end pigem eurooplastena ja lähevad «koju»? Kui piir ei pane naisi sünnitama ja mehi vähem jooma, ei anna odavamat elektrit ja hoopis lõikab maha senise ELi toe oma keelele (tõlkimised jmt)?

Võib oletada, et ELi põhjapoolses osas saavutas väga erilise positsiooni ka saksa keel; lõuna pool on küll Prantsusmaa kõige tugevam, kuid itaalia ja eriti hispaania keel (keeled) ei lasknud sel sarnaselt domineerida. Seoses USA mõju vähenemisega hakati ühendama sõjalisi jõude ja millalgi hakati ühendama välissaatkondi, st looma ELi saatkondi. Paljud väikerahvad leidsid end sarnases olukorras bretoonide, šotlaste või luksemburglastega – ega keegi ometi keela seda kodus ja sõpradega rääkimast, aga selleks, et maailmast osa saada, pead sa oskama kindlasti inglise keelt ja hea oleks veel vähemalt üht-kaht keelt.

Distantsilt vaadatuna saab mõjuda ainult halenaljakana eestlaste katse pidada ülal «oma sõltumatut» riiki. Kui mitte öelda «skisofreenilisena», sest tõsine katse oleks tähendanud selleks nui neljaks, hambad ristis vahendite eraldamist, seda aga, nagu öeldud, ei tehtud, seda püüti asendada õhkamise ja propagandaga. Propaganda aga on teatavasti üks jõhkra ja sihiliku vale vorme.

Keelte arvu vähenemine seoses infovälja ulatuse kasvuga on objektiivne, paratamatu protsess. Keel üksi – või laiemalt kultuuriline omapära – ei anna mingit eelist. ELis ei keelanud keegi kunagi lippu vardasse tõmmata ja mistahes keeles rääkida, kuigi see viimane on ju üsna nukker, kui keegi aru ei saa.

Vaatleme nüüd mõningaid XXI sajandi stsenaariume ja püüame hinnata, on need reaalsus või soovunelmad.

(A) «XXI sajandi teisel poolel jõudis Vene impeerium oma loogilise lõpuni. Hiina RV ja Euroopa Föderatsioon sõlmisid lepingu, mis sisuliselt põlistas ajutise kontrolljoone piki Uurali mäeahelikku. EFi sees toimusid ägedad vaidlused mõjutsoonide üle. Peamine vaidlus käis Moskva ümber, sest seda lampkasti ei soovinud endale keegi. Kõige lihtsam oli põhjapoolsete aladega – arvestades viimaste põlvkondade suurt sündivust ja majanduslikku edu oli selge, et soome-urgi rahvastik levib kiiresti üle muistse asuala Ingerimaal ja Karjalas ning Neevalinnast saab nende keskus...»

Ei ole usutav. Milline jumalik või aatomijõud oleks tekitanud selle «suure sündivuse ja majandusliku edu», kui kõik objektiivsed andmed XXI sajandi algusest näitasid vastupidist? Selle klausliga, et soomlastel küll oli majanduslik edu, kuid sündivuse osas oli nende seis küll mitte katastroofiline, kuid ka mitte hiilgav? Või taipasid eestlased õigel hetkel ühineda soomlastega? Kuigi XXI sajandi alguse trende arvestades võis Venemaa tõepoolest jõuda rahvastikukollapsini ja nimetatud põhjapoolsete alade tühjenemiseni, oli mänguväljakul ju hulga rohkem mängijaid. Tühjenemisele järgneb alati ümberrahvastumine, ent soome-ugrilaste arvukust arvestades mitte nendega.

(B) «Ülemaailmase majanduskriisi süvenedes saavutasid Eestis ülekaalu jõud, kelle (iseenesest õige ja loogiline) väide oli, et eesti keel ja kultuur on paremini kaitstud, kui Eesti on tugevalt isoleeritud. Paraku aga poleks rahvaarvu kasvuks piisanud millestki vähemaks, kui Põhja-Korea variandist: keelata rasestumisvastased vahendid ja abordid ning lasta piiril maha kõik, kes emigreeruda tahavad. Arvatavasti langes Eesti rahvaarv paarisaja tuhandeni, enne kui Venemaa selle endaga liitis ja eestlus kui selline olemast lakkas.»

Selles stsenaariumis on usutavaid momente: vaesus on alati suhteline ja kuigi ametlikus propagandas rõhuti faktile, et Eesti positsioon maailmas ca 30.-40. kohal polegi nii halb, lugesid eestlased isegi teatud mõttes solvavaks, et neid võrreldakse – ja seeläbi ka teatud mõttes võrdsustatakse – kolmanda maailma äparditega. XXI sajandi algus oli aeg, mil sisemiselt üha enam euroopastuv noor põlvkond hääletas jalgade ja teatud teiste elunditega omariikluse maha ning ainult väga sügavalt soovmõtlemisse sukeldunud seltskond ei saanud aru, millega see veel nende eluajal lõppeb.

Kummatigi pole stsenaarium usutav, sest tollastes ajaloolis-poliitilistes oludes väita, et «ei see Venemaa ründa», võrdus umbkaudu lameda Maa fanatismiga, ja nii lollid need eestlased ka ei olnud.

(C) «ELi soovimatus või võimetus oma liikmetele teadvustada, et näiteks rahaliit ei tähenda mitte seda, et sa laenad end lõhki ja lased siis nutu ja ähvardustega teistel selle jama kinni maksata (vt Kreeka ja teiste Lõuna-Euroopa riikide võlakriisid), järjest paisuv bürokraatia ja võimetus USA abita ühtki mittenaeruväärset sõjalist operatsiooni läbi viia lõppes ühel hetkel paratamatult tagasikäiguga – valuutaliidu pankrott, sisepiiride taastamine ja ka kõigi muude sidemete nõrgenemine. Algas see mainitud Kreekast, kus elatustase langes paari aastaga ca kaks korda. Hispaanias toimus kodusõda, mille tulemusena eraldusid Kataloonia ja Baskimaa, mis ELi tagasi tahtsid. Tugevnes Põhjamaade koostöö, samuti jäid neil tihedad sidemed esmajoones Saksamaaga, kuid vaeseid Baltimaid nad endi hulka ei tahtnud. Iirlased, kes niikuinii esitasid igal aastal USA-le kollektiivse immigreerumisavalduse, said oma tahtmise, kui Suurbritannia kogu täiega USA mõjutsooniks muutus.

Kuigi NATO eksisteeris edasi, ei mänginud killustatud Euroopa maailmas edaspidi mingit olulist rolli. Allakäik ainult kiirenes, kui XXI sajandil lõpul kehtestati paljudes riikides elanikkonna häälekama osa survel riigiusuna islam. Euroopa balkaniseerus, tavaliseks muutusid relvastatud konfliktid. Suurem osa endisi idabloki riike venestus, samas kui Venemaa enda idaosa hiinastus. Maailma viimane eesti kool suleti õpilaste puudusel Helsingis 2114.»

Ka selles on tõe hõngu, kuid ilukirjandusega tundub tegu olevat peamiselt sellepärast, et arvestamata on jäetud, et selleks hetkeks oli Söe- ja teraseühendus eksisteerinud kaks põlvkonda ja senine liitumisprotsess oli olnud täiesti vabatahtlik. Erinevatel põhjustel olid liidu püsimisest huvitatud kõik selle liikmesriigid, seega pole kuigi usutav samasugune, täielik üksmeelne lagunemine, mille enesehävituslikud tagajärjed pidid olema selged ka tollastele inimestele, kel vähemalt kaks töötavat ajurakku.

(D) «Ei tohi unustada, et Euroopas ei olnud ainult EL, Euroopa oli mitmete üksteisega läbipõimunud suhtesüsteemide sasipundar. Seega ei tule ka imestada, et Saksamaa võttis mingil hetkel initsiatiivi ja asus nö institutsioonhaaval ikkagi looma superriiki nendest, kes soovisid selliseid lepinguid sõlmida, alustades loomulikult pangandusest ja liikudes läbi teiste oluliste elualade, jättes esialgu kõik nähtavad võimumehhanismid puutumata. Kuigi selline tegevus põhjustas palju poliitilisi pingeid, jõuti väga ruttu olukorrani, kus EL jagunes Suur-Saksamaaks, nagu seda õelalt nimetati, ja sellele tasapisi järele lohisevaks «iseseisvate» riikide padikonnaks.

Üldiselt ELi põhjapoolne osa saksastus tasapisi, ehkki inglise keele positsiooni maailmakeelena ei mõjutanud see vähimatki. Teatud iroonia peitub tõdemuses, et situatsioon Baltikumis sarnanes väga pikka aega keskaegsele – peamiselt saksa ja inglise (kohati ka vene) keelt kõnelevad linnad ja kohalikku keelt kõnelevad maakohad.»

Selles stsenaariumis on liiga palju küsimärke ja kuisid. Ühelt poolt võib loomulikuks pidada, et Saksamaa millestki sellisest unistas ja pole ka kahtlust ta võimekuses see läbi viia, st sarnaselt valuutaliidule sõlmida tegelikult ilmset kasu toovaid lepinguid nii, et kuigi rahvuslased vastu vaidlevad, jätab toimuv valijad külmaks.

Kuid kuidagi ei ole võimalik, et teised ELi suurriigid oleksid seda vaikides pealt vaatanud. Või muutusid nad mingil hetkel mõjutuks? Mängisid kaasa? Ei ole usutav, kuigi tollal muide oleks selline vandenõuteooria leidnud sooja vastuvõtu. Sama kehtib välisjõudude kohta – see stsenaarium oleks olnud võimalik vaid juhul, kui nii USA kui Venemaa oleksid langenud või mingil põhjusel kaotanud igasuguse võime või huvi ELi suunal tegutsemiseks.

(E) «EL ei suutnud kunagi muutuda superriigiks, kuid just sellisena – ühendusena – oli see kõigile lähiriikidele atraktiivne. EL jätkas laienemist keskmise tempoga riik paari aasta kohta. Liitusid kõik Euroopa riigid ja Türgi, siis oli järg Kesk-Aasia käes ja edasi hakkasid liituma Põhja-Aafrika riigid. Lõpuks liitus ka Venemaa ja XXI sajandi lõpuks hõlmas EL umbes miljard inimest ja neljandiku planeedist (pole teada, et see oleks ümber nimetatud, kuigi siis oli nimetus ilmselt ebaadekvaatne).»

Selle stsenaariumi peamine puudus on see, et see on liiga ilus, et tõsi olla. See eeldaks, et väga paljud riigid, kes XXI sajandi alguses ei näidanud veel mingit märki tsiviliseerumisest, suutnuks saavutada taseme, et EL saanuks endale lubada neid vastu võtta. Ei tohi unustada, et EL püsis siiski sarnastel väärtustel. Niikuinii muutus see iga lisanduva riigiga kohmakamaks ja poleks saanud lihtsalt eksisteerida, võttes enda hulka neid, kes mõnes osas küllaltki jäika raamistikku ei suuda või ei taha sobituda.

Oletada võib, et järgnev on eelmise stsenaariumi realistlikum jätk:

(F) «EL oli rahvusriikide põhine ja ei puudutanud otseselt nende konstitutsioonilist iseseisvust. Samas ei tohi unustada, et võrdsust ja võrdset kohtlemist ei ole kunagi ega kusagil olemas olnud ja sekkumatust tähendas paljudel juhtudel aeglast survet. Kuhugi ei kadunud kultuurilised mõjurid ja majanduslikud tegurid. Lühidalt, miski ei muutnud objektiivseid protsesse – kui vaesemate väikeriikide iive oli põlvkondi negatiivne ja kõik töökamad-andekamad inimesed eelistasid kolida kultuuriliselt sarnastesse kõrgema elatustasemega riikidesse, oli tulemus vältimatu. Pole täpselt teada, kas toimus mõni suurem verine vapustus või pääsesid nad ilma, kuid kuigi Eesti Vabariik eksisteeris formaalselt edasi, oleks olnud õigem nimetada see ümber Vaeseks Pärapõrguks. Tõenäoliselt räägiti maakohtades eesti keelt veel sajandeid.»

Ning muidugi on olemas ka selline stsenaarium:

(G) «Alates XXI sajandi algusest EL kivistus. Uusi liikmeid enam juurde ei võetud ja lepiti kokku, et föderatsiooni ei tule...»

Pole mõtet jätkata. Mitte miski ei seisa maailmas paigal, see on ainus kindel asi. See võib meeldida või mitte meeldida, kuid kõige tõenäolisem on viimane stsenaarium:

(H) «ELi muutumine EFiks võttis väga palju aega. Võib öelda, et liiga palju aega, sest suurema osa ajast ei vaieldud enam sisu üle, vaid jorutati, kuni jonnisid need, kes lihtsalt keeldusid aru saamast, et alternatiiv oleks enesehävituslik. Me ei saa neid hukka mõista – ajalugu läbib punase niidina ka see, et sellest midagi ei õpita. Distantsilt tundub jaburalt irratsionaalne väikerahvaste usk, et nad on saatusest puutumatuna igavesed, mis sest, et ümberringi suri kogu aeg välja suuremaidki rahvaid. Kui nad oleksid otsustanud end suureks võidelda, oleks see mõistetav – vähemalt austust-, kuigi tihti ka kaastunnet äratav –, kuid enamasti nad imetlesid oma naba ja ainult rääkisid, kui suurepärased nad on.

Võib öelda, et selline jonnimine mõjus kultuurilisele mitmekesisusele laastavamalt kui kiire ühinemine. Ühtses riigis kehtivad ühtsed reeglid ja ääremaid ei lasta laostuda, «iseseisvad» riigid aga said sellega suurepäraselt hakkama. Täpsemalt toimus neis kurb tagasisidestatud protsess – mida vaesemaks nad jäid, seda väiksemaks jäi sündivus ja suurenes väljaränne, mis omakorda põhjustas töökäte puuduse, elanikkonna vananemise, iibe vähenemise, kiirema vaesumise ja nii edasi; lisaks veel tänu ärksamate inimeste äravoolule ka reaktsionistlikumate vaadete mõjulepääs, mis samuti kogu protsessi ainult võimendas. Tulemuseks oli nõiaring, mis sai lõppeda ainult kas halvasti või väga halvasti.

Kuid võimalik, et see oli paratamatus – kõigepealt tõmmati elujõud ääremaadest ära tuumik-Euroopa linnadesse, kust see siis juba sulatusahjust läbi käinud ja sealjuures kahjuks ka palju kaotanud lainena ELi tühjenenud servadesse tagasi valgus...»