Üks mulle väga lähedal seisev inimene töötas aastaid diplomaadina Kasahstanis ja seetõttu tean sellest tohutust (suurem kui pool Euroopat!) riigist rohkem kui hägused mälestused „ühtsesse vennalikku perre” kuulumise aegadest. Kohalikke ajalehti lugedes võib seal jääda mulje, et maailma asju otsustavad kolm riiki – USA, Suurbritannia ja Kasahstan. Et mis toimus ühes ja teises ja mida kasahhi rahvas oma presidendi suu läbi asjast arvab...
Eestis asjad päris nii hullud ei ole, ehkki ka keskmise eestlase peas on kujutlus Eesti kohast maailmas groteskselt üle paisutatud. Haritum seltskond maailmas vähemalt ikka teab Kasahstani.
Asja teine pool on jällegi objektiivne tõde – USA vahevalimised on Eestile olulisemad kui ükskõik missugused – kordan: ükskõik missugused! – poliitilised apokalüpsised lähiriikides (välja arvatud Venemaal muidugi – kui nad hakkaksid seal tuumarelvadega kodusõda pidama, oleks see kahtlemata klass omaette).
Me ei pääse kuidagi üle ega mööda, et NATO-t juhib sisuliselt USA ja sinna kuuluvad riigid esindavad umbkaudu poolt maailma majandusest ja kahest kolmandikust peaaegu 99%-ni (oleneb, kuidas lugeda...) finants- ja sõjalisest võimekusest, teaduslikust potentsiaalist ja muudest olulistest aspektidest, Hollywoodi filmide kultuurilise mõjuni välja – me võime ju õelutseda, et seal on igas filmis kohustuslik neeger, asiaat ja keegi LGBTxxxxx seltskonnast, aga on keegi kunagi ühtki Läti filmi näinud? Me vaatame ju endagi omasid ainult selgest masohhismist ja et veenduda, et kõik on nagu tavaliselt; ja parem on neid mitte püüdagi maailmas levitada, sest kui keegi vaatama juhtub, oleme jälle potentsiaalsed turistid kaotanud.
Mis siis USA vahevalimistel juhtus? Lubage, et hoian lugeja aega kokku – mitte midagi. Jah, demokraadid said esindust juurde, aga vahevalimistel on valitseva presidendi partei praktiliselt alati lüüa saanud, ja teiselt poolt ei tulnud ka mingit „sinist revolutsiooni” ehk vastureaktsiooni Donald Trumpile. Mis omakorda tähendab, et tal on suur võimalus saada ka teist korda presidendiks valitud.
Ja see omakorda on võib-olla nende valimiste kõige olulisem sõnum ka meie kodukootud Trumpi-vihkajatele.
Loen mõnikord veebist sellist väljaannet nagu The Atlantic, mis avaldab reeglina sügavamaid (ka pikemaid) ja üsna neutraalseid artikleid Ameerika probleemidest. Hiljuti üritas seal üks demokraat pikalt põhjendada, miks Torontos peetud debatil Steve Bannoniga (üks Trumpi kampaania juhtidest) näis talle, et saal on mõttes temaga, aga kui lõpuks hääletamiseks läks, võitis Bannon. Ja inimesed olla üksteist uskumatusega vaadanud... Ehk kui raske on välja tulla elevandiluutornist ja kuidas küll on asjad jõudnud selleni, et isegi vabadusega harjunud kanadalased ei julge Trumpi pooldamist tunnistada muidu, kui hääletamisnupuga üksi olles.
Või küsime teisiti – kuidas me oleme jõudnud lärmava, vastaspoolt avalikult mõnitava ja kanakarja kambakaid korraldava liberaalsuseni?
Või konkreetsemalt – kust tuleb see piiritu atavistlik vihkamine Trumpi vastu, mis paneb mõned tegelased peaaegu iga päev kirjutama lehtedes või postitama FB-sse midagi USA presidenti halvas valguses näitavat, ja – näiteks ühel konkreetsel juhul – kuna ma olen mõnikord juhtinud tähelepanu liiga ilmsele jamale, nüüd ka mulle alailma möödaminnes nätakat andma?
Kusjuures pole ju nii, et mina ja minusugused, kellele tundub lahe, et Trump USA presidendiks valiti, teda tingimusteta toetaksid. Kaugel sellest – ta teeb liiga tihti piinlikke vigu. Ent üldiselt tundub, et ta on ikkagi palju parem president kui oleks olnud Hillary Clinton. Küsime nii – kas oleks parem olnud absoluutselt ebausaldusväärne valetaja, kes on korduvalt näidanud oma selgrootust ja põhimõttelagedust?
Nukram aspekt – kui paljud ei julge tunnistada Trumpi-sümpaatiat selle mainitud lõugava ja rõhuva „progressiivsete demokraatlike väärtuste eest seismise” pärast? Minul isiklikult on paks nahk, samas pole minust ju selles klassi vastast – mul on elus palju muud teha, kui olla pühendunud poliittöötaja.
Ja võib-olla kõige kurvem – ma mäletan seda. Mäletan selgesti, millist solki olid okupatsiooniaegsed lehed täis, kui Ronald Reagan presidendiks sai – et näitleja, kel pole vähimatki aimu, kuidas riiki juhtida, ja kuidas küll „lihtsad ameeriklased” on petta saanud ja millega ta jälle hakkama sai, kui tagurlik ja hariduseta ja inimvaenulik ja nii edasi ja nii edasi... Ja nüüd ma loen täpselt seda ega pääse mõttest, et pole midagi uut päikese all – kas niimoodi kirjutajad saavad palka või on kasulikud idioodid?
Kui keegi arvab, et siin on vihjatud Venemaa karvasele käele, siis küsimus pole üldse selles. Olgem ausad, Donald Trump ei saa iial teada, mida temast arvab viiendajärguline tegelane riigist, mille osa NATO eelarves on 0,1157%. Mis on ainult hea, sest Eesti täieõiguslikuna NATO-sse kuulumine on ainus asi, mis selles vaates tegelikult loeb.
Tahaks rõhutada, et selle artikli mõte ei ole Donald Trumpi kaitsta; alates sellest, et ta ei vaja kaitset – USA valijad on oma valiku teinud, meil pole siin midagi kaasa rääkida. Ent see, kas me hindame USA poliitilises elus toimuvat ja selle mõju maailmale kainelt ja objektiivselt või näeme seda läbi klähvijate kõverpeegli, määrab meie võime seda mõista. Ja peaks olema arusaadav, et ilma mõistmiseta pole meil vähimatki võimalust seda minimaalseltki endi huvides ära kasutada.
