See on mõtisklus inimeseks olemise vastutusest meid ümbritseva eluslooduse kontekstis, konkreetsemalt suhtumisest kõikvõimalikesse elukatesse.
Suurem osa inimestest ilmselt ei seisa kunagi vastamisi loomaga, kes üritab teda ära süüa ja kellel on enam-vähem kõik eeldused sellega edukalt hakkama saada. Päris sellises situatsioonis pole ka mina olnud, sest kuigi looma poolelt olid eeldused olemas, oli mul käes eksistentsialistliku dispuudi otsustav argument – püss. (Olgu, tõe huvides, ma olin tagapool ega lasknud...) Enesekaitseks on mul relva vaja läinud ainult üks kord, kui lasin oma koduukse ees maha marutõbise kähriku.
Ja siis tuleb linnainimene targutama, mida ikkagi oleks õige teha põlde kimbutavate metssigade või mesipuid rüüstava karuga. Ja kas ikka on hea mingeid loomi-linde sellistes või teistsugustes tingimustes pidada. Ja et loomal on õigused ja nii edasi.
Muidugi on teatud mõttes inimsuse määr, et me ei põhjusta muule elavale tarbetuid kannatusi. Muidugi on tõsi, et oleme ülejäänud loomariigist nii palju kõrgemal, et oleme nende jaoks samal positsioonil kui meile jumalad, ja seega piirab inimese tegevust ainult inimese eetika ja seadused.
Aga ikkagi tahaks väga saata selle linnas elava loomakaitsjast targutaja ise öisele põllule metssigu trahviga ähvardades minema ajama. Kuigi kahtlane, kas selline olevus ikkagi on võimeline aru saama, miks sead üldiselt siiski eelistavad pageda, mitte teda ennast kaloririkka õhtusöögina pruukida (ka metssiga suudaks kaitseta inimese tappa ja siga on kõigesööja).
Sest kuidas see ikka nii on läinud, et ka väike laps võib metsas hulkuda ja hundid-karud-ilvesed eelistavad teda nähes-kuuldes-haistes vaikselt kaduda?
Sest aastatuhandete vältel on neist suurtest kiskjatest või üldse loomadest ellu jäänud ainult need, kes nii käituvad – sest inimene on tapnud kõik teised. See, et me saame Eesti metsades käia, ilma et ükski elukas meid reaalselt ohustaks, on puhas looduslik valik – sadade ja sadade generatsioonidega on loomadest ellu jäänud ainult need, kes inimese teelt kõrvale hoiavad.
Kahjuks ei mäleta enam algallikat, ent kunagi ammu sai loetud, kuidas üks loodusteadlane uuris ülemöödunud sajandil Floridas alligaatoreid. Et ühed olid arad ja pelglikud ning põgenesid inimest kuuldes, teised olid julged ja agressiivsed ning kippusid ründama. Ta jõudis õige ruttu järeldusele, et tegu on sama liigiga, vahe tuli sellest, kes elas jõe kaldal – kui indiaanlased, kes neid kartsid ja neile ohverdasid, oli alligaator julge, kui valge mees, kes suhtus neisse kui kohvrinahka, oli alligaator pelglik...
Sama loogika järgi – kui Niiluse ääres on jõehobud tõelise nuhtlus, mille läbi palju inimesi surma saab, siis saab teha ainult ühe järelduse – jõe ääres elavad jobud, kes on selle täielikult ära teeninud.
Aga kuhu jääb vastutus?
Muidugi ei saa me suhtuda ühtegi liiki nii, et miks kuradi pärast see Noa neid kahte sääske oma laevas lihtsalt maha ei löönud. Ja inimesi on ka juba Eestis liiga tihedalt, et jätta igaühe oma asjaks, annab ta koduõuele eksinud metselukale süüa või tina. Muide, kui neid lihtsalt eemale on vaja peletada, siis tegelikult on ka kõrgemad imetajad võimelised aru saama karmidest hoiatustest ja korralik soolalaeng tagumikku ajaks ilmselt asja ära.
Jube tore, kui linna on taas elama tulnud igasuguseid loomi, näiteks jäneseid ja siile. Aga üldse ei ole tore, kui sul elab kusagil seina sees rott. Kas teda ikka tohib maha lüüa? Kahjuks ei ole nali, sest kui meie aina jaburamaks muutuvas ühiskonnas leidub lolle, kes noogutavad kaasa omasugusele, kes suudab esitada küsimuse, et kas su nahal roniva puugi laiakslitsumine enne kui ta hammustada jõuab, ei ole hädakaitse piiride ületamine, võib ühel päeval tulla aeg, mil ainus, mida sa teha tohid, on roti käitumise kohta kaebus kirjutada.
Või näiteks koprad, kelle tamme niigi soises Eestis absoluutselt tarvis ei ole. Ma ei väida, et need tuleks kõik maha lüüa. Ma väidan, et kui küsimuse asetus üldse on selline, et me ei saa ühe või teise liigiga hakkama, tegeleme me asendustegevustega, olles unustanud, millised meetodid tõid inimese toitumisahela tippu.
Ühesõnaga, saatkem pikalt asendustegevuste apologeedid.
Kas see pole ainult antropotsentristlik luul, nagu oleks eluaeg puuris peetaval kanal tegelikult ka mida selle vastu? Igatahes peetakse neid piisavalt heades tingimustes maitse ja toiteväärtuse mõttes (ka munade).
Võib-olla on vaja ka parajat kanaaju, et omistada neile midagi „eneseteostuse“-sarnast? Siin võiks juba demagoogitseda, et võib-olla on sel õuekanal, kellel ma isiklikult pea maha löön, hulga raskem elust lahkuda, sest ta on kana kohta vaheldusrikast elu elanud, samal ajal kui eluaeg puuris olnul on ükskõik... Lõpetagem jama; keegi ei suuda supis leida vabama elu mälestusi.
Mul on üsna ükskõik, mis meetodeid täpselt lihaloomade lihaks tegemisel kasutatakse, ja meil peaks jätkuma tarkust mitte pidada uudiseläve ületavaks, kui keegi sel teemal tuututama hakkab. Tapamajad on olemas olnud sajandeid ja las need, kes sellega tegelevad, optimeerivad oma tööprotsesse. Ei, sinna ei lähe tööle erilised sadistid!
Tegelikult tuleks suhtuda kerge kaastundega kõigisse, kel üldse tuleb pähe kuidagi võrrelda inimõigusi ja loomade õigusi. Ja isegi siis, kui eesmärk oli lihtsalt trollida – millestki võiks teismeliseeas välja kasvada.
On inimkond ja on keskkond, milles elame. Me peame selle keskkonna elus hoidma, sest muidu me ei püsiks ise elus. Kõik siit edasi aga on puhas tehnoloogia. Jah, inimese loodud tehnoloogiad peavad peegeldama meie eetilisi tõekspidamisi, aga peamiselt olema jätkusuutlikud ja tegema seda, mida vaja – antud juhul tagama, et elu meie ümber püsiks ja areneks.
Seega küsimus pole üldse selles, mida näiteks teha kahe õnnetu linna tulnud karuga – kuulutame kasvõi kvoodipagulasteks ja anname Vaos toad... –, vaid et näiteks mismoodi tõusevad inimkonnas esile sellised idioodid, kes mõtlesid välja kütuse solkimise biolisandiga, mis laastab igal aastal tuhandete ja tuhandete karude elupaiga jagu metsa.
