Kunagi aastate eest hõikasin (artiklites ja ühes raadiosaates) välja loosungi: „Pool miljardit eestlast aastaks 2500!”

Nüüd, Eesti Wabariigi pidupäeva paiku, on õige hetk vaadata enda sisse ja samal ajal väga kaugele. On ju inimteadvuse üks suurimaid võimeid mõelda palju-palju kaugemale otse silme ees olevast. Iseasi, palju me seda võimet kasutame…

See loosung on tegelikult ainult natuke ülevõlli. Eesti kasvamises ei ole midagi võimatut. Või kui on, siis ainult tänu meie endi tölplusele. Või väiksusele, orjahingelisusele või eneseindutseeritud piiratusele, kuidas soovite. Eesti ajaloost rääkides oli sõjaeelsel perioodil kombeks kasutada mõttekujundit 700-aastasest orjaajast. Nüüd oleks aeg rääkida 800-aastasest orjaajast. Sest ükskõik kuidas väljast paistab, ei ole suurem osa meist hinges kunagi vabaks saanud.

Ei, EU ei puutu siin kuidagi asjasse – või tahab keegi tõsimeeli väita, et vabad pole prantslased, sakslased, hispaanlased või soomlased? Vabadus hinges avaldub hoopis muudes dimensioonides, alates näiteks endast lugupidamises, vapruses ja väärikas oskuses olla, kes me oleme; ja julguses unistada.

Milline on Maa aastal 2500? Sellest kirjutaksin ma heameelega raamatu (ja muidugi on olemaski sarnase pealkirjaga raamatuid). Keskendugem täna positiivse(ma)tele stsenaariumitele ja jätame kõrvale need, kus planeet on elutu – võib-olla ka radioaktiivne – mudakuul.

Põhimõtteliselt on positiivsed stsenaariumid võimalikud ainult ühel juhul – kui inimkond õpib korralikult tuumaenergiat kasutama. Rohejaburdamine on umbes sama perspektiivne kui põua-aegu nooli taevasse lasta. Asi ei ole loodushoius – keskkonna elujõulise ja nauditavana hoidmisega tuleb loomulikult tegeleda. Asi on rämpsenergia (päikese ja tuule) põhimõttelises võimetuses tööstustsivilisatsiooni üleval pidada, ja juba Eestis peaksime me selleks, et kulutada energiat ainult niipalju, kui looduses peale kasvab, umbes kolmandikust rahvastikust kuidagi lahti saama.

Nii et kui me tahame vältida kohutavaid sõdu, mida toob kaasa vähemalt üheksa kümnendiku inimeste tapmine – aga teisiti ei ole füüsikaseadusi järgivas reaalsuses võimalik rohepööret läbi viia –, tuleb juba selle sajandi lõpuks saada vähemalt 90% energiast tuumareaktoritest.

Kas me lendame kosmoses? Hea küsimus – mis võrdub küsimusega, kas me julgeme unistada.

Siin on mõned huvitavad kaalutlused ja esimene – me ei hõiva isegi Kuud ilma aatomi-rakettmootoriteta. Kas te teate, kui suur oli Saturn V, ameeriklaste kuuraketi stardikaal, ja kui palju sellest Maale tagasi jõudis? 3000 tonni ja 3 tonni – väga ligikaudu muidugi, illustreerimaks siiski vääramatut fakti, et vahe on tuhandekordne; ja see suhe ei saa keemilistel rakettidel mainitud füüsikaseaduste tõttu kunagi oluliselt paraneda. Marsilennul oleks suhe arvatavasti veel kümme, kui mitte sada korda halvem.

Tõenäoliselt saadakse kõigepealt tööle nn räpase leegiga tuumamootor, mida saab kasutada avakosmoses, ent mitte Maal, nii et küllap on millalgi aeg, mil Kuult on kõike nii tuhat kuni sadatuhat korda odavam üles tõsta kui Maalt, aga need on juba detailid.

Kas meil on tehisintellekt? (Või kaugele arvutustehnika üldse on arenenud?) Arvatavasti on. Tehisintellekti sünd on viimase põlvkonna jooksul pigem kaugenenud sedamööda, kuidas on paremini õpitud mõistma, misasi see üldse olla võiks. Õel, kuid asjakohane on mainida, et juba 30 aastat tagasi tegid tekstitöötlusprogrammid täpselt sedasama, mida need teevad tänapäeval, kahe sõrmega ja tähti otsides verbaalset sõnnikut sissetoksiv pärdik peab ainult vähem õppima, sest talle on hulk piktogramme abiks joonistatud. Ent veel on neid, kes saavad aru, mis masina kõhus toimub ja riistvara võimekus on varsti juba põhimõttelistelt piisav.

Kas inimkond jääb ellu temast targemate masinate keskel? Võib-olla ei jää ka ja see võib olla vastus, miks tulnukaid ei ole ja kosmos vaikib – tehisintellekti leiutanud tsivilisatsioon lõpetab arenemise ja mandub luksuses. Vaadake meie koduloomi – need on rumalamad kui nende metsikud suguvennad ja nende aju kängumine läbi aastatuhandete on fakt; ei lambad ega kassid pea targad olema, aju pole vaja, et villa anda ja nunnu välja näha.

Kui suureks saab paisuda inimkond, et Maa üldse ellu jääks? Ja vat siin jõuame tagasi selle eestlaste arvu juurde. Rahvad on tõusnud ja langenud. Terved tsivilisatsioonid… ehh, isegi terved inimliigid on tõusnud ja langenud – mida homo sapiens (teadaolevalt) oma eellastega tegi? Ära sõi. Ja kõigil täna Maal elavatel inimestel oli kunagi üks esiema. Sõnastage ise järeldus teiste emade järglaste kohta.

Küsimus on lihtsalt küsimuse esitamise julguses. (Uhh, kui totakalt see kõlab, eks ole.) Ja küsimus oleks: millised inimesed selles tulevikumaailmas ellu jäävad? Mis automaatselt ju tähendab, et millised kaovad? Kas ellu jäävad need, kes käivad üle tuumareaktoritest, suudavad hallata tehisintellekti ja koloniseerida Marssi? Või need, kes… tegelevad sellega, millega inimesed tegelevad suuremas osas Aafrikas, Hiinas, Haitil, Venemaal ja sajas sarnases kohas? Ehk ainuke, mis neil mõningatel aegadel on hästi välja tulnud, on paljunemine…

Julgegem öelda, et suurema osa Aafrika probleem on, et Kalašnikovid on kätte antud seltskonnale, kelle eetiline tase ei lubaks neile kätte anda midagi kiviotsaga odast ohtlikumat. Või et mõtlemist (sest mõtlemine tähendab iseseisvust ja seeläbi vabadust) vaenanud ja seetõttu 3000 aastat sisuliselt ühe koha peal tammunud hiinlastele on kätte antud arvutustehnika ja kaamerad, millega nad viivad „1984” ellu edukamalt, kui isegi Orwell suutis ette näha oma süngeimatel päevadel. Või kui lähemalt näiteid tuua, siis mis juhtub, kui eetiliselt kah seal kiviotsaga oda tasemel olevatel joodikorkidel õnnestub varastada tuumarelvade joonised.

Viissada aastat enne meie aega elas Roomas arvatavasti mõni tuhat inimest, esimesel meie ajaarvamise sajandil oli Rooma impeeriumi rahvaarv 75 miljonit; viiesaja aasta eest oli inglasi alla 4 miljoni, nüüd on inglise keele oskajaid üle miljardi. Et ehh, loomulikult on mu pakutud kasv veel kordades suurem, aga korrakem, unistada ju võib.

Või realistlikumalt – meie ja tegelikult terve inimkonna ees seisev küsimus ei ole mitte see, palju meid on, vaid et kes peavad koomale tõmbama. Ma ei julge pakkuda, kas eestlasi võiks sajandite pärast isegi kõige positiivsemal juhul olla kaks-kolm või, ütleme, 30–40 miljonit, ent kindel on, et me veame väljagi ainult siis, kui kõigist neist asjadest üle käime – valdame tuuma-, arvutus- ja kosmosetehnikat. Ja ilmselgelt tähendab see minekut koos tsiviliseerituma osaga inimkonnast.

Aga igal juhul tähendab see hingelt suureks saamist. Vaimse orjaaja lõppemist.

Et – Juhan Liivi vaimus – Eesti riik oleks terve mõte.