Lahates üksteise järel suuremal-vähemal määral olulisi komponente, ilma milleta meie eksisteerimine tulevikus kas võimalik pole või on vähemalt väga raske, jõuame – viimaste sündmuste valguses – just õigeks ajaks selleni, kuidas me üksteisega läbi saame.

Nii nagu poliitikas on muutunud suhteliselt mõttetuks klassikaline vasak-paremskaala – sest kõigil erakondadel on programmis lahendusi, mida ajaloolises vaates on omistatud n-ö vastaspoolele –, on tegelikult mõttetuks muutunud ka ülemöödunud sajandist pärit liberaalsuse-konservatiivsuse skaala. (Kes ei tea – omaaegne konservatiivsus seostus suuresti valgustusajastu-vastasusega [kuigi viimane määratlus on tegelikult pärit möödunud sajandi keskpaigast]; tänapäeva konservatiivid üldiselt ei räägi absoluutsest monarhiast ja seisuste taastamisest…)

Nii nagu poliitilisi erakondi tuleb tegeliku pildi saamiseks määratleda vähemalt kahes-kolmes dimensioonis (klassikaline vasak-parem pluss näiteks üksikisiku vabadused vs riigi huvid, jäikus-paindlikkus [mis võib teatud lähenduses kattuda liberaalsus-konservatiivsusskaalaga] etc; on olemas isegi kuuemõõtmelisi mudeleid…), on muutunud tegelikult hädavajalikuks täpsustada maailmavaateliste printsiipide määratlemise põhimõtteid.

Oletame, et me jätame hetkeks rahule sellise moodsama liberaalsuse-konservatiivsuse skaala; liberalism oleks siis suuresti kõik vabadusega seotu, alates turust ja lõpetades mõtetega, ja konservatiivsuse all mõistaksime toetumist ennast õigustanud lahendustele. Sellele tuleks minu arvates lisada vähemalt kaks dimensiooni: silmakirjalikkuse dimensioon ja marutõve dimensioon.

Esimesega on lihtne – see ei ole ei tõeline liberaalsus ega tõeline konservatiivsus, mis tegelikult tegutseb omaenda algpõhimõtete vastu. Ehk siis see liberalismi vähkkasvaja, mida me oleme üritanud parema puudumisel nimetada vasakliberaalsuseks või liberastiaks, ei ole mingi liberaalsus, kuivõrd see reserveerib sõna-, mõtte- ja trükivabaduse ainult endale.

Samasuguseid näiteid on loomulikult võimalik leida ka konservatiivide poolelt, kuigi siin pole see nii üheselt mõõdetav, sest nii, nagu ükski läänemaailma konservatiivne jõud ei võitle päritava võimu taastamise eest, ei võitle need ka üldiselt naistelt hääleõiguse äravõtmise, rassitunnustel põhineva orjanduse taastamise ja, ütleme, inimõiguste kehtetukstunnistamise eest.

Teisele skaalale, marutõvele, tuleks kindlasti leida neutraalsem termin; üldiselt on inimesed siiski vastutusvõimelised olendid, kes suudavad ette näha enda ja teiste tegude tagajärgi, ent aju sellega tegelev osa näib välja lülituvat samal hetkel, kui algab poliitiline debatt. Keskendudes seekord õigluse ja tasakaalu mõttes rohkem konservatiivsusele, kuuluvad siia alla kõigepealt kõik ideed, mis põhinevad luulul, et maailmast on võimalik end kuidagi ära lõigata ja „üksi, iseseisvalt” hakkama saada, aga ka igasugune 18.-19. sajandi ühiskonnakorralduse romantiseerimine või veel hullem, teatud „tagasi koopasse” suundumus, ehk vastandumine postindustriaalsele ühiskonnale. Liberaalse marutõve ülim vorm on muidugi kommunism.

Kuidas me tänases Eestis üksteisega läbi saame? Ei saagi. Lohutab natuke, et asjad pole oluliselt paremad suuremas osas tsiviliseeritud maailmas; see ei aita meid n-ö automaatselt, ent aitab mõista, et tegu pole mitte eestlaste erilise tölpluse, kiusu ja jonniga, vaid inimkonna ees seisva laiema probleemiga.

Ma tahaksin väga inimesse uskuda – ja seetõttu näen praegu toimuvat sissejuhatusena suurtele muutustele; ma väga loodan, et rahulikele ja tulevikulootustandvatele… aga see lootus pole suuremat millegagi põhjendatud. Alati, kui miski on põhjalikult muutunud, alati, kui ühiskonnad on olnud sunnitud vanad mõttemallid hülgama, on alanud hirmus põrsakisa eelmise peavoolu apologeetidelt. Möödunud sajandi lõpul (siis oli neid kõige rohkem ja nad olid kõige enesekindlamad) liberaalse demokraatia võitu jutlustavatel filosoofidel oli tõsi taga – see suundumus näis võitvat. On ikka kole küll, kui selgub, et tühjagi… hoopis kinni jookseb ja kipub asenduma millegi muuga.

Ei ole mõtet korrata, mis kõik on „pildil valesti”; kõik on muidugi eriti valesti tänu koroonapaanikale, ent teatud mõttes võimendas see vaid ammu idanema pandud hädasid. Võimalik, et natuke abikski, et meil tuleb endale silma vaadata – me ei tule normaalselt toime isegi haigusega, mille kõik näitajad on võrreldes sajanditaguste hädadega naeruväärsed! Kui kiiresti jõudis asi politseiriigini! Kui kiiresti kuulutati rahvavaenlasteks kõik oma ala vaieldamatud spetsialistid, kes kahtlesid meetmete asjakohasuses! Kust kivi alt küll roomas välja nii palju selliseid inimvihkajatest staliniste, nagu Jüri Saar? (vt  ERR: arvamus, 22.04.2021 „Avalik kord koroonaajal”)

Kuidas on võimalik, et rahumeelse demonstratsiooni vastu saadetakse sellised politseijõud? (Tahaks väga uskuda, et paljude politseinike endi silmis oli häbi!) Kuidas küll on oma ametisse sattunud inimesed, kes väidavad, et oli vastutustundetu sinna lastega minna – sest võib-olla tunnevad nad end hästi ja see oli aus ülestunnistus, et nende käes oleks asi võinud minna halvemaks, kui söandas KGB laulva revolutsiooni päevil?

Ja kuulge, veel ühes mõttes meenub okupatsiooniaeg – see, mida ametlikult jutlustati ja mida inimesed mäletasid, erinesid kardinaalselt. Nimesid ei nimeta loomulikult minagi, aga tuttavad meditsiinitöötaja räägivad, et loomulikult kuulutatakse kõik vanemad surnud, keda vähegi kannatab, koroonasurnuteks – nende eest maksatakse ju rohkem. (Ja see on nii ka Soomes ja Rootsis.)

Ühesõnaga, me tegeleme siin mingi jamaga. Ma olen olnud poliitikas sellestsamast laulvast revolutsioonist alates – siis üritati ühist keelt leida. Üritati ka seltskonnaga, kelle ühisnimetaja oli siis Interrinne. Võimalik, et sel ajal tehti palju vigu, kuid maailmakogemuse taustal oleme tegelikult päris hästi toime tulnud. Mis siis on muutunud, et ühtedele ühiskondlikele jõududele antakse kõik andeks, teisi süüdistatakse kõiges, kuni halva ilmani?

Sellele kõigele on vastus olemas. Aga see ei ole lihtne (sest nagu Murphy seadus ütleb, on keerulistele probleemidele alati olemas lihtsad, kõigile mõistetavad valed vastused).

Peamine küsimus on, kas me läheme edasi eestlastena?

Kõik räägib sellele vastu (ja tunnistagem, me oleme vooluga kaasa läinud): väikese rahvaarvuga on kultuuri kallis ülal pidada (ja me olemegi praktikas valinud surnuksnäljutamise, taustaks asendustegevused); isiklik vabadus on hea ja lahe, aga sündivuse kontekstis haledalt jätkusuutmatu (nimetatagu mind rassistiks, aga ma ei suuda midagi positiivset näha valge inimese asendamises seltskonnaga, kelle ainus positiivne omadus on kiirem paljunemine); kõik totalitaarsed jõledused – meie jaoks peamiselt Venemaa, aga ka Hiina – kasutavad vabadusi vabaduse vastu võitlemiseks; Venemaa tahaks hirmsasti veel siia laieneda kah ja eriti seetõttu toidab agaralt kõiki lõhestajaid; ei Euroopa Liit ega USA (NATO dimensioonis) vaja tegelikult laua taha jõletut karja ennustamatult käituvaid jonnipunne.

Eestlasena edasimineku poolt on – lisaks sellele, et see on meie olemus ja hing, kõik, mida me üldse väärt oleme – ka mõned head argumendid, alates sellest, et kui me suudame usalduse taastada, oleme siin elamiseks kõige paremini ette valmistatud.