Mis on intellekt?

Tasub alustada definitsioonist ja ingliskeelses Wikipeedias on üks paremaid kohatutest: „Väga üldine vaimne võime(kus), mis muuhulgas sisaldab oskusi järeldada, planeerida, probleeme lahendada, abstraktselt arutleda, hoomata keerukaid ideid, kiiresti õppida ja õppida kogemustest. See ei ole ainult kuiv õppimine või kitsalt akadeemilised või testide tegemise oskused. Pigem tuleb selle all mõista laiemat ja sügavamat reaalsuse adumise võimet – „äratabamist”, „asjadest arusaamist” ja väljamõtlemist, mida teha tuleb.”

Lootes siin lugeja intellektile ei ole vast vaja omakorda üritada defineerida abstraktseid kategooriaid nagu „vaimne võimekus”.

Problemaatikas orienteerumiseks tuleks veel käsitleda mõisteid nagu tunnetus, motivatsioon ja eneseteadlikkus.

Tunnetus, täpsemalt inimtunnetus on teadmiste omandamise protsess, mille käigus sünnivad uued teadmised. See sisaldab kogemuste ja meeltega tajutu baasil mõttetegevust selle kõige laiemas tähenduses (tähelepanu, andmetöötlus, mälestustes soramine, hindamine, järeldamine, otsuste vastuvõtmine).

Motivatsiooniga on kergem ja raskem. Ühelt poolt on see suurema osa meie tegemiste põhjus, teiselt poolt suurem osa inimesi seda sellisena tegelikult ei taju.

Eneseteadlikkus on võime end iseseisva indiviidi või ühikuna tajuda. Samuti esimesel hetkel lihtne, kuid väga oluline komponent. Seda esineb ka kõrgematel imetajatel ja lindudel. Siin on kaks taset, mis praktikas tähendab, et seda võimet on vast kõige lihtsam imiteerida. See võib olla puhtmehhaaniline, teadmine oma „füüsilistest komponentidest”, mis kõige madalamal tasemel tähendab seda, et loom ei proovi end ära süüa või robot end materjalina kasutada. Selle teine ots aga tagab inimeseks olemise selle kõige suurema mõõtmes, ehk siis võime vastu võtta otsuseid, mis kaugelt ületavad indiviidi eksistentsi piirid. Arusaadavalt räägime siin taas intellektist kui tervikust, sest viimane võime ei ole võimalik ilma tunnetuse ja motivatsioonita.

Tehisintellekt

Kõige lihtsamalt öeldes on see masinavärk, mille abil imiteeritakse intellekti.

Võtmesõna on siin „imiteerima” – naturaalne või loomulik või looduslik intellekt on sündinud miljardiaastase evolutsiooni tulemusel ja selleks, et keskkonnaga paremini toime tulla. Nüüd aga on keskkonnaga kõige paremini toime tulev olevus hakanud endale mehhaanilisi abilisi looma, ja et need teda paremini teeniksid, üritab neid targaks muuta.

Küsimus on siis selles, kas see protsess väljub ühel päeval kontrolli alt?

Kas me loome midagi, mida me enam mõista ja kontrollida ei suuda?

Ja kas see tähendab inimkonna lõppu?

Minu pakutud vastused nendele küsimustele on (eeldusel, et inimkonna areng jätkub senise põhjal ettenähtavas tempos, ei toimu mingeid järske tagasilangusi ega avastata mingeid uusi loodusseadusi, mis senised teadmised pea peale keeravad):

1) jah;

2) jah ja

3) mitte tingimata, kuid hoomamatult suuri muutusi on oodata kindlasti.

Veel paar definitsiooni

Üldiselt pakutakse, et tehisintellekt sünnib 20 kuni 100 aasta jooksul ja sellega tundub mõistlik nõustuda.

Tehisintellekt, TI või ingliskeelse lühendiga AI on üldmõiste.

Kui räägime n-ö päris-tehisintellektist, mis võib inimkonnale ohtlik olla, on juttu AGI-st, et artificial general intelligence’ist, ehk üldtehisintellektist. (Eestikeelset üldkasutatavat lühendit, tundub, ei ole, seega selguse huvides on edaspidi kasutatud ingliskeelseid lühendeid.)

Asi, millega me juba iga päev kokku puutume, on ANI ehk artificial narrow intelligence – kitsas tehisintellekt. Siia alla kuuluvad otsingumootorid, mustrituvastus (näotuvastus, pildiotsing), mängud, kõnetuvastust, automaattõlge, ekspertsüsteemid (erialane oskusteave ja selle esitamine), tööstusrobotid, isesõitvad autod, täisautomaatsed relvasüsteemid ja nii edasi.

Lisaks AGI-le, üldtehisintellektile, on veel mõiste ASI, ehk artificial super intelligence, supertehisintellekt – miski, mida inimene enam mõista ei suuda. Karta on, et kui AGI on kord juba tekkinud, pole see enamikus praktilistes aspektides eristatav ASI-st, seega järgneva kontekstis on terminit ASI kasutatud vaid juhul, kui on vaja viidata millelegi, mida oleme võimelised mõistma sama palju kui harjasuss Shakespeare’i nautima.

Kaugel me oleme riistvaraga

Konrad Zuse konstrueeris masina Z1, esimese tõelise digiarvuti, 80 aastat tagasi.

AI uuringud ja esimesed mõtted öeldi välja umbes samal ajal ja esimesi katseid alustati 60-ndatel, ehk 60 a tagasi. Sellest ajast on ka Turingi test või täpsemalt Turingi jäljendamismäng.

Turing ise arvas, et AI-ks on vaja tollastest kõigest umbes 100x võimsamaid arvuteid. Tollased masinad olid mälumahuga 2560 bitti (0, 000 000 032GB) ja töökiirusega 0,0008 MIPS (miljon tehet sekundis; tänapäevased ca 1000 MIPS)... Lühidalt, AI on juba viimased 50 aastat olnud 20-30 aasta kaugusel ja kogu aeg eest ära liikunud.

Miks?

Esiteks, inimaju ja arvutit on raske võrrelda. Inimaju töötab kohati nii 10-20Hz sagedusega, kohati kuni 200HZ (mis on muidugi suuresti spekulatsioon ja tuletatud kaudselt info uuenemise maksimaalselt võimalikust kiirusest). Arvutid on jäänud pidama sinna 2-3GHz juurde, sest valguse kiirus hakkab vastu tulema. (Probleemi olemus on sama – närvirakkudes levib signaal nii 120m/s, protsessori juhtmetes valguse kiirusel, ehk 300 000 km/s.)

Riistvara muude elementide kokkulugemine põrkub sama probleemi otsa. Inimese ajus on ligikaudu 100 miljardit neuronit, neuronil on 1000 – 10 000 sünapsit ehk ühendust teiste neuronitega. Teoreetiline ühenduste arv oleks siis justkui ligikaudu 10¹⁵. (Neuronite arv otseselt ei näita midagi, sinivaala ajus on neid 2,5x rohkem kui inimesel.) Transistoride arv protsessoris ulatub tänapäeval üle 10 miljardini, kuid siin tuleb paar nulli maha tõmmata – see ühik, mis loogilisi elementaartehteid teeb, vajab hulga transistore. Teisalt, erinevalt ajust saab miljoneid mikroprotsessoreid kokku ühendada, nii et elementide arvult võiks riistvara justkui täna juba inimajust üle olla. Mälumahuga ei anna samuti kiidelda – inimaju mahuks pakutakse 1 petabaiti. Superarvuti Titan mälumaht on 40 petabaiti.

Superarvutite võimekust mõõdetakse tänapäeval TEPS-ides (Traversed Edges Per Second, läbitud servad sekundis; see tuleneb graafide teooriast ja kirjeldab superarvutite võimekust paremini kui FLOPS [floating point operations per second, ehk ujukomatehet sekundis], sest võtab arvesse ka info ülekande kiirust.) Inimajul olla see 0,18 – 6,4 x10¹⁴ TEPS. See on praegu veel vähemalt suurusjärgu suurem suurimatest superarvutitest, ent arvutid teatavasti arenevad kiiresti. Üsna tükk aega kehtis nn Moore’i seadus, mis ütles, et riistvara võimekus kahekordistub umbes 2 aastaga või tuhandekordistub umbes 15 aastaga. Viimasel ajal see enam ei kehti, ent areng pole kindlasti peatunud.

Jättes kõrvale üsna ulmelised spekulatsioonid, et meie maailmas ei saagi arvutustehnika inimajust mööda areneda, enne tulevad mitmesugused objektiivsed piirangud ette, oleme igal juhul situatsioonis, kus riistvara võimekus inimaju lähiajal ületab.

Kaugel me oleme tarkvaraga

Siin on asja hulga nutusemad. Mu enda praktikast on pärit lugu, kus uus võimas raamatupidamisprogramm arvutas poolesaja inimese palkasid 18 tundi. Kümmekond aastat varem arvutas tollase Eesti Telefoni soomlastelt saadud vana IBM-i kolakas Tallinna kuu kõnede arveid kah kaheksateist tundi. Ainult et neid kõnede andmeid oli tuhat korda rohkem ja raamatupidamisserverid olid tuhat korda võimsamad. Ehk siis masinad tegid midagi kasulikku 1 miljondik ajast. Mida tegid need 999 999-ndiku aega miljonist? Käiasid ringi Microsofti crashware'i. Ja süüdi polnud ainult kohutavalt ebaotstarbekas opsüsteem, vaid asi oli kirjutatud .NET-is, mille abil koodipärdikud suutsid aju eriti rakendamata produtseerida tohutus koguses masendavalt ebaotstarbekat koodi. Tegin karuhäält, firma juht raputas tegelasi kõrvadest ja süsteem läks kümme korda kiiremaks. See tähendab, et see ei teinud ikka midagi mõistlikku 99 999-ndikku 100 000-st, kuid minu jaoks oli probleem lahendatud.

Minul endal kadus usk peatselt saabuvasse tehisintellekti siis, kui tuli välja Office 2003. Kui kõik, mida maailma juhtiv tarkvarahiid suudab 1000 korda võimsamal riistvaral pakkuda, on mõned piktogrammid, teistpidi keeratud menüü ja mõned vajalikud ja igapäevased funktsioonid 2 hiirekliki kauguselt 4 kaugusele kolida, ei tule sel sajandil veel mingit tehisintellekti...

Tänane AI kui ohtlik äpu

Püüdes anda ettekujutuse, mis meid AI-ga seoses ees ootab, tasub seda teha läbi ebaõnnestumiste. Sellel lähenemisel on vaid üks viga – see võib tekitada väärkujutluse, nagu olekski AI (täpsemalt tänase seisuga tegelikult ANI) mingi naljanumber. Nii see pole, neid vigu parandatakse, neist õpitakse ja me oleme tulnud väga kaugele esimestest 1950-date lõpus tehtud katsetest, kus süntaksi abivahend peamiselt vigu genereeris või universaalne ülesannete lahendaja mitte üht reaalse maailma probleemi lahendada ei suutnud.

1977 tehti katse teha kirjanduslik, lugusid vorpiv tehisintellekt. Kuna olen ise kirjanik, mäletan, mis välja tuli – veidrad ja valed lood, milles puudus igasugune terve mõistus. Samas, muusikud kasutavad AI-d, täpsemalt arvutigenereeritud meloodiakatkeid – et valida nende hulgast hästi kõlavaid.

1983. a oleks AI peaaegu päästnud valla tuumasõja, väites, et USA-d rünnatakse. 2001. a õppis AI teisi arvuteid kannibaliseerima – ehk haaras endale kogu võimaliku ressursi. Edasi läheb loetelu tihedamaks ja põnevamaks: 2011. a on pärit halenaljakas lugu, kuidas AI-assistent, millele öeldi „call me abmulance” (kutsu mulle kiirabi), nimetas kasutaja Abmulance’iks. 2016. a tappis isesõitev auto inimese. (Muide, esimese inimese tappis robot millalgi juba 80-ndatel – pistis peadpidi treipinki töölise, kes ettevaatamatult ta töötsooni astus.)

2016.a hakkas Twitteri AI hakkas sõimama. 2017. a „inspirational quotes” (inspireerivate tsitaatide) genereerimise AI sai hakkama tõeliste pärlitega nagu „Keep Panicking” (jätka panitseerimist). 2017. a hakkas venelaste chatbot stalinistlikku, väärkohtlemisele ja enesetapule õhutavat teksti produtseerima.

Edasi saaks terve peatüki Amazoni Alexa tegemistest; see on selline AI assistent, mis kodus kogu aeg kuulab, mida sa teed, ja saadab info Amazonile. See on osa Amazon Echost, ehk erilisest kõlarist, aga seda võib laadida ka arvutisse või mobiili. See on saatnud lapsega vesteldes ta soovil koju paljude tuhandete dollarilisi asju-esemeid, see on reageerinud teleka hääle peale ja üldse keeranud kokku kõikvõimalikku pahandust. On mõistusevastane, et keegi vabatahtlikult sellist asja kodus peab, ent ometi olevat selliseid USA-s 39 miljonit (neist enamus Alexa, kuid ka Google Home ja teisi). Alexa kallal töötab, muide, ca 5000 inimest. Echo maksab 120-150$.

Mõningad üldlevinud väärettekujutused AI-st

„Ma arvan, et päris paljudes valdkondades on need [AI-d] juba olemas, kuid terviklikku inimolendit ei simuleerita tehislikult kunagi. Peamiseks põhjuseks ilmselt asjaolu, et seda pole lihtsalt millekski vaja.” (Kurmo Konsa, Sirp, 29.07.2016)

Umbes sarnaseid mõtteid on loomulikult väljendanud paljud ja see on nii täielik jama, et tasub lähemat uurimist. Alustaksime võib-olla kõige inimlikumast – alati on ju neid, kes tahavad lihtsalt teada, kas see on võimalik. Teiseks, Isaac Asimov põhjendas omal ajal robotite inimkuju sellega, et odavam on teha üks tehisintellekt ja panna see juhtima inimkujulist keha, et see saaks kasutada kõike inimesele mõeldut; muidugi ei arvestanud ta, et arvutid nii odavaks lähevad. Samas, Asimo on kosmoses töötav robot, mis on enam-vähem inimkujuline just täpselt sel põhjusel – sealsetes oludes on väga oluline, et vajalikku saaks teha nii inimene kui robot.

Kolmandaks on selline ülefetišeeritud antroopsusprintsiip äärmiselt naiivne probleemist möödavaatamine. Inimesesarnased, tavaolukordades inimest asendavad masinad ei pea olema üldse keerukad, neil pole tegelikult vaja AGI võimekust, alates eneseteadlikkusest. Piisab, kui need tavasituatsioonides enam-vähem talutavalt inimest imiteerivad. Kõige ilmsem näide oleks seksirobotid, mille puhul on ju vast kuidagi intuitiivselt loomulik täiuslik inimkuju (kui sa just eriline pervert ei ole), samas kui tänane ANI juba tegelikult vastab intelligentsemalt kui keskmine ööklubitibi oma 30-sõnalises keeles. Sama kehtib ka vanurite eest hoolitsejate ja lihtsalt seltsiliste puhul.

Samas allikas on veel samuti üle maailma korduvaid mõtteid: „Inimene on keerukas ja kompleksne süsteem, milles toimuvad väga mitmesugused protsessid. Ainult väga väike osa neist on seotud sellist tüüpi mõtlemisega, mis on omane arvutile. See kõik muu võib olla inimese jaoks oluline, aga arvutite jaoks üldse mitte. Inimese funktsioone on võimalik tehislikult modelleerida, kuid kõigi nende koondamine ühte tehisorganismi pole ilmselt mõeldav ja on üsnagi mõttetu. Täpselt sellist masinat, nagu on inimene, pole mõtet luua, esiteks poleks sellest eriti kasu ja teiseks on see inimese näol juba olemas.”

See on äärmiselt lühinägelik ja piiratud seisukoht! Olgu, mul on pere olemas, aga ehk ma tahaksin endale voodikaaslaseks 19-aastast iluvõimleja kehaga tüdrukut? Sellised on tõepoolest olemas, aga neil on oma elu elada ja kui mul ka oleks võimalus endale selline ori muretseda, ei teeks ma seda iial eetilistel kaalutlustel. Nii et on kaks ise asja, kas sellised inimesed on olemas ja kas nad on minu jaoks olemas, kui kõige elementaarsem loogikaviga esimesena välja tuua.

Teiseks, ei ole tõesti millekski vaja, et robotkaaslane usutavalt peeretab ja muid seedimisega seotud funktsioone imiteerib.

Kolmandaks tundub selliste mõtete esitajatel olevat mingi jumalik ettekujutus, missugune on inimese mõtlemine ja missugune on arvuti mõtlemine tulevikus (st tegelikult tunneme ju ainult tänastes arvutites toimivaid protsesse ja on paras tölplus ekstrapoleerida neid üle kõigi ajastute ja olendite).

„Tehnofilosoof: tehnika areng paljastab inimlikkuse otsimise mõttetuse” – nii refereeris ERR Novaator 13.09.2017 hollandlanna (Amsterdami ülikooli tehnikafilosoof) Alix Rüübsami seisukohti ja see jutt läheb edasi nii: „Täielikult inimnäolise tehisintellekti loomine ja selleks tarviliku universaalse inimlikkuse eraldamine on sisuliselt võimatu. Küll aga aitab nüüdisaegne tehnika ja tehnoloogia mõista taoliste otsingute mõttetust ja hinnata iga üksikolendi ainulaadsust.”

Järjekordne pateetiline katse probleemi olemusest mööda vaadata – ärme tegeleme AI-st tuleneva potentsiaalse ohuga, vaid imetleme parem oma naba. Mis üldse puutub „täielikult inimnäoline tehisintellekt” asjasse, kui me räägime AGI-st ja ASI-st? Justkui saaks tehisintellekti sõnamulinaga olematuks loitsida.

Probleem ei ole tõesti kuidagi täiuslikult inimkujulistes ja inimest imiteerivates teadvuslikes robotites. Jääb vaid nõustuda, et küllap on peaaegu võimatu ülesanne ehitada masin, mis rabas seeni otsides värsse komponeerib ja seda veel sealjuures naudib. Tõepoolest, selline masin on olemas ja meil on mure, et ta ei käi isegi mitte kalal ega loe raamatuid, vaid joob ja peksab naist.

Edasi, on ülimalt rumal piirata AGI probleemi vaid androididega. AGI ei pea tingimata nägema vaeva inimese teesklemisega – tuumarakettide lahtilaskmiseks ei pea oskama õhtul kodus tõsise näoga elukaaslasele seletada, et tööl läks kauem.

Ei pea oskama õiges kohas naljade peale naerda või laua peal seistes noodist mööda „Metsavendi” möirata, iga salmi järel kiiresti õlut ahmates ja mitte liiga palju maha ajades. Või veel ebakorrektsemalt öeldes – kuidas aitab uue, kiirema protsessori väljatöötamisele kaasa, et sa pead samal ajal hoolega jälgima, et sa ei ahistaks naistöökaaslasi ja alati püüdlikult naerataksid sellele transseksuaalist ahvile, kes puhtalt poliitilisest survest kontorisse tööle on võetud?

Ja muidugi on kirsiks tordil Ahto Lobjakas: „Tehisintellekt ei ole filosoofiliselt võimalik, sest otsustamise jaoks tuleb maailma kuidagi sündida, see keeleõppimise vahendusel enda jaoks luua.” (Ahto Lobjakas: Androidid und ei näe. 30. juuli 2015)

Jah, omal ajal õpetati koolis Friedrich Engelsit ja „Töö osa ahvi kujunemisel inimeseks” (1876) kõrvad paistavad selle seisukoha tagant välja – ülemöödunud sajandi vulgaarmaterialism, mis samas omistas mingitele mõistetele (antud juhul intellektile) imperatiivseid kategooriaid. Inimintellekt ja AGI on üsna ilmselt väga erinevad asjad, kuid see ei tähenda, et AGI, veel enam ASI ei võiks ennast ja objektiivset reaalsust tunnetada ja omada võimet sellega sihipäraselt ja tulemuslikult toimetada.

Võimalik, et just ulmes on see probleem paremini välja toodud (mis, nagu ka antud näite puhul, ei tähenda, et kõik sellest aru saavad). Vihjatud Philip K. Dicki 1968. a ilmunud raamatus „Kas androidid unelevad elektrilammastest?” („Do Androids Dream of Electric Sheep”), mille järgi hiljem tehti film „Blade Runner”, maalib autor mitmed stseenid, mis kahjuks filmis suuresti kaduma lähevad – täiesti inimkujuline android ei käitu nagu inimene. Kõik on nagu õige, aga nüansid on valed.

Jääb vaid nõustuda, et imiteerida inimest selle sõna kõige paremas mõttes on tõepooles ilmselt väga raske ülesanne. Midagi saame sündides kaasa ja meid programmeeritakse terve elu mingil viisil käituma. Kui sa kohtad teist inimest, siis suuremas osas saad sa ikkagi eeldada, et teie vahel on teatud inimlik usaldus. Me võime õelutseda ja seda mitte tunnistada, kuid meid on ikkagi terve elu programmeerinud kultuur, mille keskel me elame, ja Maa on vallutasid hõimud, kes järgisid teatud printsiipe, näiteks et nad on võimelised tegutsema mitte ainult kitsast omakasu silmas pidades. Me tavaliselt ei teadvusta endale, et altruism, humanism ja eetika ja kõik muu selline on kümnete, sadade, tuhandete põlvkondade jooksul arenenud ellujäämismehhanismid, aga kõige põhjas need seda on – sest seda kõike omav, teinekord piiritult julm, kuid sealjuures kunstiga tegelev ja kohati äärmiselt ebapraktiline inimene on loonud tänase, kosmoselendudeks võimelise ja aatomijõude kasutava tsivilisatsiooni.

Masinatel seda kõike väga ilmselt ei ole ega niipea ei tulegi. Kuid selle peale ei tohi ehitada enesepettuslikku plära mingist „filosoofilisest võimalikkusest”.

Sest kiiresti arenevad:

Tapjarobotid

Või tehnilisema nimega autonoomsed relvasüsteemid (autonomous weapons) – need muudavad juba tõenäoliselt lähiaastakümnetel põhimõtteliselt sõjategevust ja me leiame end täiesti uues, palju ohtlikumas maailmas. Ilmselt on kõik näinud videolõike metsas jooksvatest robotitest ja USA lennuvägi on sunnitud tunnistama, et AI teeb õhulahingutes inimpilootidele igast asendist ära. Keerukad, paljude kaamerate ja satelliidisüsteemide abi kasutavad sihtimissüsteemid on juba ületanud piiri, kus inimene suudaks midagi kaasa rääkida, ja näiteks tekib snaiperiavastamissüsteemide puhul huvitav eetiline probleem – need leiavad kohad, kus snaiperid olla võivad, ja neisse on integreeritud vahendid nende kohtade spetsiaalseks ülekontrollimiseks ja seejärel vajadusel sihikule võtmiseks. Seni peab veel elus inimene päästikule vajutama, kuid – järele mõeldes – oleme juba olukorras, kus inimene tapab teise inimese masina käsul.

Ent see pole kaugeltki kõik. Kui mõtleme relvadele, siis kõige võimsamad relvad olid tuhandeid aastaid ainsa tõsise ohuallika, ehk teise inimese vastu. Viimasel sajandil on see muutunud – aatomirelvad on sihitud teistele relvadele ja sõduri käsirelv ei ole mõeldud mitte niivõrd teise sõduri tapmiseks, vaid n-ö paigalhoidmiseks, kuni ta hävitatakse mingi võimsama relvaga. Tsiviilisikud on kõigi selliste relvade – ka täisvarustuses sõduri – ees masendavalt kaitsetud.

Autonoomsete relvasüsteemidega tekivad veel lisaks uued probleemid:

1. Vead. Neid on mitut liiki ja ka inimesed teevad vigu (alates „vale asja”, näiteks tsiviilelaniku tulistamisest ja lõpetades käsust valesti aru saamisega), kuid masinal puudub n-ö ülim kontrollmehhanism, mis ikkagi enamati ei lase inimsõdurite puhul asjadel talumatult hulluks minna.

2. Masinale on raske õpetada sõduri ja tsiviilelaniku eristamist, niisamuti kui tehnika ohtlikkuse hindamist (näiteks meditsiiniautode eristamist), mis tekitab tehnika kasutajatel kiusatuse pigem riskida „kaasnevate kahjudega” (collateral damage).

3. Masinal puudub igasugune võimekus tunda ära ebaeetilised käsud ja neid eirata. Ehk seda saab probleemideta kasutada genotsiidi läbiviimiseks.

4. Enesealalhoiuinstinkti puudumine. Masinad säilitavad võitlusvõime ka osaliselt vigastatutena ja võitlevad n-ö viimseni.

Rõhutagem, autonoomsed relvasüsteemid ja nendega seotud probleemid lasevad kõrges kaares „täielikule inimnäolisusele” või „filosoofilisele võimalikkusele”. Need ei hooli isegi Turingi testist, ehk ei vaevu vähimatki inimsust teesklema. Ja kas tõesti kellelgi on illusioon, et isegi kui kõik sellesuunalised tööd kõige karmimalt keelustatakse, ei jätku need ikkagi suurriikide ja terroristide salajastes laborites?

Mida on lähimatel aastakümnetel oodata?

Isegi kui hetkeks kõrvale jätta AGI kui niisugune, arenevad kõik arvutisüsteemid edasi ja ka ANI tungib järjest rohkem meie igapäevaellu. Tegelikult on paratamatu, et kui tsivilisatsioon üldse kokku ei kuku, seisame kogu ettenähtavas tulevikus silmitsi probleemiga, et targad masinad hakkavad tegema peaaegu kõike paremini kui inimene. Tuleb veel tähele panna, et paljudel juhtudel on tegu robotitega, kuid jutt on ikkagi AI-st – keha on ainult tööriist ja kui mainitud robotkaaslased välja arvata, ei ole põhimõttelist vahet, juhib arvuti androidi või mingeid täisautomaatseid süsteeme, alates autodest ja tehastest.

Oodata on äärmiselt suuri muutusi. Need kõik pole halvad, kuid me näeme juba täna tulevikušokis primaate – muudatused toimuvad liiga kiiresti. Pole enam põlvkondi aega harjuda, harjuda tuleb aastatega.

Tuletagem korraks meelde HMS Dreadnoughti (mis lasti vette 1906). Paks terassoomus, 10 12” kahurit ja gaasiturbiin koos uudse, õnnestunud konstruktsiooniga tähendasid uue ajastu algust – see laev oli üksi võimsam kui paljude riikide laevastikud. Kõik võidurelvastumise kellad keerati nulli – kõik, mis oli seni tehtud, ei lugenud. Kordame – sel ei olnud enam tähtsust. Dreadnoughtiga algas uus ajastu.

Samasugune uus ajastu algas 16. juulil 1945. a Jomada del Muerto kõrbes.

CD (compact disk) saatis kõik teised formaadid pensionile hetkest, kui kasutusele võeti sama ketas nii arvutil kui muusika salvestamiseks. Arengut pidurdas ainult üks oluline erinevus, mida sõjalistel lahendustel ei olnud – vanas kinni olijad tegid juriidiliselt kõik, mis nende võimuses, et arengut takistada. Selliseid näiteid on palju, kuid see vaid illustreerib eelnevalt öeldut – kui midagi annab solkida-sogada tsiviilsfääris, siis sõjalised lahendused lasevad piduritele kõrges kaares.

On väidetud, et esimesena kaovad juristid. Kahjuks on see nali ja silmas peetakse ekspertsüsteemide arengut. Selle ANI ühe alaliigiga puutume iga päev kokku – otsingumootorid. Ent ANI leiab juba täna eelnevalt korrastatud ja indekseeritud andmebaasidest kõik vajaliku kiiremini kui ükski lihast ja verest jurist, nii et loodetavasti saabub ka päev, mil räiged advokaaditasud on minevik.

Selliste süsteemidega seotud ohte, muide, on välja toodud ameeriklaste kirurgide ekspertbaasi Apache’i näitel – selle nõuanded kipuvad muutuma ülimuslikuks, inimene ise enam ei mõtle ja jube lihtne on võimalikud vead süsteemi kaela ajada.

Kindlasti kaovad kõik andmesisestajad: raamatupidajad, masinakirjutajad, sekretärid, andmekorrastajad, joonestajad, kassapidajad, laohoidjad ja tuhat muud elukutset, mis sisuliselt töötlesid andmeid vähimagi loova panuseta. Sellega seoses, muide, seisame laiema probleemi ees: massiharidust oli omal ajal vaja vaimse ala mustatööliste massi tekitamiseks ja tegelikult näeme juba täna üldise kirjaoskuse vähikäiku – juhme tindininasid ei ole enam vaja ja on alanud inimkonna jagunemine eloideks ja morlokiteks...

Kaovad kõik sõidukijuhid. Siin ei olegi midagi rääkida, uued veoautod juba praktiliselt sõidavad ise ja sõiduautod pargivad paremini ja täpsemalt, kui inimene suudaks. On ainult aja küsimus, millal inimene liiklusest kaob.

Kaovad telefonipapagoid. Niikuinii tuleb juba mingisse panka või telkosse või mõnda teise suurfirmasse helistades kõigepealt pool aega robotiga suhelda ja telefonipapagoil pole absoluutselt mingeid õigusi, ta tohib teha ainult ja täpselt seda, mis eeskirjades-juhendites kirjas. Siit on ainult väike samm igasuguste küsitluste läbiviimiseni ja kõigest natuke suurem panna need inimestele kaupa pähe määrima. Kusjuures selline areng võib isegi positiivse tulemuse anda – ehk hakkavad ka levima isiklikud digiassistendid, mis kõik sellised urruauku saavad.

Kaovad üldse kõik lihtsad tööd. Karta on, et põlvkonna-kahega jõutakse selleni, et ebakindlat ja tülikat lihakeha ei taha näiteks ehitusel enam keegi näha.

Seega kokkuvõttes kaob lähemate põlvkondadega 99% tänastest elukutsetest, täpsemalt hakkavad masinad neid inimesest kiiremini ja paremini tegema ja inimest on vaja ainult ülevaatajaks, esteetilise väärtuse lisajana ja teatud suurema inimliku mõõtme säilitamiseks.

Samal põhjusel ei kao kuhugi kirjanikud, ajakirjanikud, kokad, õpetajad, muusikud ja üldse kõik artistid ja nii edasi – kõik ametid, mis nõuavad inimlikkust selle kõige sügavamas ja keerukamas mõistes.

Teiselt poolt võime arvestada, et veel vähemalt paari generatsiooni jagu ei ole arvuti genereeritud naljad naljakad ja arvuti ei tunne ära sarkasmi; AI ei saa halligi aru kunstist, muusikast ja kirjandusest ning selle genereeritud meelelahutus ei kõlba karu tagumikkugi; AI ei suuda edukalt personali valida. Peame arvestama, et reaalse maailma süsteemid tõrguvad alailma ja põhjustavad inimohvritega lõppevaid õnnetusi; leebeks variandiks tuleb lugeda, kui majapidamisrobot su kassist suppi keedab.

Teisalt on võimalik, et tekib terve plejaad uusi ameteid, mis on seotud näiteks privaatsuskaitsega; lõpuks tuleb arvestada, et kogu AI arenguga seotud ohud ja probleemid nõuavad sellega tegelema väga palju spetsialiste.

Mõistkem, et see kõik on paratamatus ja ludiitlus ei aita – isegi kui meie siin oma masinad ära lõhume, et ise kõiki ebameeldivaid töid teha, ei tee seda ülejäänud maailm meie ümber. Ja meie noored lähevad sinna, kus nad ei pea eluspüsimiseks lolli ja mõttetut tööd tegema. Need, kes kaasa ei tule, käivad paratamatult alla.

Ja on oluline mõista, kui viljatu on targutamine selle üle, mis see intellekt õieti on ja kui inimesesarnane see on – inimese asendamiseks ülalloetletud aladel ei ole tegelikult vaja AGI-d, piisab vähemast.

Aga ühel päeval on AGI kohal...

Ühel päeval, olgu see 20 või 100 aasta pärast – kui inimkond vahepeal kuhugi tagasi ei lange – seisame silmitsi millegagi, mis on meist targem.

Mida see kaasa toob?

Kuid enne lubatagu veel üks kõrvalepõige – alati on kõigutamatult faktiresistentseid inimesi. Kusjuures tihti on need väliselt targad ja tihti ongi seda... mis ei takista neil olemast absoluutselt võimetud oma ninaotsast kaugemale nägema. Kõige kuulsam on selles osas vast IBM-i presidendi Thomas Watsoni 1943. aastal tehtud ennustus, et maailmas on turgu viiele arvutile, ent tasub ette võtta mistahes viltuläinumate ennustuste list – telefone pole kellelgi vaja, on piisavalt jooksupoisse, inimesed ei hakka iial lendama, telekas on mõttetus ja internet ei huvita mõne aasta pärast enam kedagi. Selle nähtuse teine ots on kõik need idioodid, kes kuulutavad, et kuule, mul on laual arvuti – lubage naerda, kuidas see saab kunagi targaks minna...

Kummatigi on AGI-ga seonduv tõesti pisut eripärane, nii et teatud määral on mõistetav, miks paljudel selle juures aju blokeerub – inimene on tõusnud muust loodusest kõrgemale tänu intellektile. Me oleme kõigest muust elusast nii palju üle, et me isegi ei suuda enam ette kujutada, et selles osas võiks tekkida konkurents, ja kuna vahe ka kõige targemate loomadega on nii tohutu, puudub meil ka igasugune kogemus ja võrdlusmaterjal teistsuguse intellektiga suhtlemisel. AGI on selles osas tõesti esmakordne, ainulaadne ja kõigest seniolnust põhimõtteliselt, kvalitatiivselt erinev väljakutse.

1. Võimalik on mitte midagi teha...

... mis võib valus olla. Selle alla käib tegelikult neli võimalikku lähenemist.

Esimene on tõesti passiivne kaasatriivimine: me lihtsalt laseme asjadel areneda... Hetkel ongi inimkond selle teguviisi valinud. Jah, natuke tegeletakse ka AI ohutusega, aga kui kulutused sellele on kaks-kolm suurusjärku väiksemad arendusest, on praktikas tegu enesepettusega. Tõsi, probleem pole tõesti täna veel akuutne kah.

Eimidagitegemise alaliik on eneselohutus sofismidega, mis kõlab umbes nii, et vaadake, inimesed on sipelgatest palju intelligentsemad, aga meil pole kunagi vaja olnud kõiki sipelgaid tappa – miks AGI-d peaksid meid tapma? Ja siit edasi kolmas lähenemine on fatalistlik allaandmine, et no kui AGI-d on evolutsiooni järgmine aste, siis las nad tapavad meid maha...

Ka neljas siia alla kuuluv lähenemine kvalifitseerub enesepettuseks sõnamaagia abil – integreerime AGI-d ühiskonda, allutame nad seadustele ja paneme makse maksma. Oeh – proovige nüüd ette kujutada maksudeklaratsiooni täitvat Terminaatorit...

2. Miinusmärgiga vastupanu

Selle alla kuuluvad kõik keelustamisega seotud ideed ja oli juba juttu, et ka kõigi nende variantide puhul on tegu enesepettusega, sest sõjaväelased, salateenistused ja nn kolmandate riikide salajased laborid niikuinii töötavad edasi. Teisiti öeldes see küll pidurdab AGI arengut, kuid on pikemas perspektiivis kasutu ja pigem suurendab ohte, sest kogemusi vahetada ei saa ja võetakse suuremaid riske.

Keelamise alaliik on ka ülemaailmsed karmid tehnoloogilised piirangud – st pole abi vaid uuringute peatamisest, piirangud tuleb seada ka riistvarale. Ent ikkagi on karta, et tekib olukord, kus kõik, nii tootjad kui tarbijad otsivad võimalusi piirangutest mööda minna, ja seega on pikemas perspektiivis seegi vaid probleemi edasilükkamine.

Piirangute üks pisut kaalumistvääriv vorm oleks AGI n-ö kastispidamine, ehk see ei tohi põhimõtteliselt ligi pääseda ühelegi reaalse maailmaga kokku puutuvale lülitustele. Kõige lihtsamalt öeldes ei tehta AGI tasemel roboteid – kuid enne oli juttu automaattehastest ja väga raske, tegelikult võimatu on hoida AGI-d eemal strateegilisest raketikaitsest... aga just nii maailm häviski neis kuulsates Terminaatori filmides.

AGI-de n-ö ohjeldamise alla kuuluvad veel ideed neid pidevalt resettida, nende riistvara mineerida ja kasutada hulka madalama taseme AI-sid nende ohjeldamiseks.

Kokkuvõttes on ikkagi ainult aja küsimus, kuni mõni neis „välja murrab”, st kontrolli alt väljub, ja seega sobiksid kõik sedalaadi meetodid põhimõtteliselt vaid aja võitmiseks seni, kuni midagi paremat välja mõeldakse.

3. Aktiivne kaasaminek

Siin on võimalik kolme liiki lähenemine ja minu isikliku arvamuse põhjal on ainult esimene siia alla kuuluv tegutsemisstrateegia selline, mis tegelikult üldse reaalsuses võib toimida. See on:

Ohutud AGI-d, ehk tehisintellekt, mis kõige lihtsamalt öeldes on allutatud millelegi Isaac Asimovi kolme robootika seaduse sarnasele – kusagile AGI struktuuri on väga jäigalt, nii et AGI ise ei saa seda muuta, kirjutatud reeglite kogu, mis ühelt poolt koosneb neist mainitud seadustest:

1. AGI ei tohi teo ega tegevusetusega inimesele kahju teha,

2. AGI peab täitma inimese käsud (kuni need ei lähe vastuollu 1. seadusega) ja

3. AGI peab säilitama oma eksistentsi (kuni see ei lähe vastuollu 1. ja 2. seadusega)

ja teiselt poolt n-ö toimivast inimese üldkirjeldusest ja kõiki AGI mõtteid valideeritakse vastu sellist maatriksit.

Jah, loomulikult tähendab see, et teistsuguseid AGI-sid toota on ränk kuritegu, ja, jah, see tähendab teatud relvastuse võidujooksu, sest teistsuguseid, inimesele ohtlikke AGI-sid suudavad tulemuslikult hävitada neist inimesele ustavatest AGI-dest blade runner’id.

Teine väljapakutud võimalus oleks püüda luua võimalikult inimesesarnaseid AGI-sid. Jääb vaid nõustuda, et see on väga raske ja kõik sellesuunalised ideed sisuliselt mitte millegagi põhjendatud soovmõtlemine – umbes et anname AGI-le (või ASI-le) kõik inimest puudutavad materjalid ja küll ta meid armastama hakkab... Noh, vaadake ümberringi – aga järsku ulub õudusest ja laseb kogu tuumaarsenali korraga lahti?

Kolmas võimalus AGI-sid ohutuna pidada on mõttemänguna asjalik, kuid tundub pöörase riskina, sest põhineb hetkel praktilise katteta teooriatel, nagu näiteks AGI motivatsiooni pärssimine (st see teeb midagi ainult siis, kui küsitakse) või spetsiaalne programmeerimiskeel, mis ei luba „halvaks” minna (see idee sarnaneb muuhulgas kahtlaselt Orwelli „1984” järjest väheneva sõnavaraga keelele...)

Transhumanism

Võtame korraks sisse väga laia pildi – Fermi paradoksi (miks pole kusagil näha supertsivilisatsioone?)

Üks võimalus on, et kusagil on pudelikael, mida on võimatu või peaaegu võimatu läbida. Üks võimalus omakorda on, et selleks pudelikaelaks on ASI sünd, mis selleni jõudnud liigid minema pühib. Ei pruugi tulla suur sõda, ASI ei pruugi inimkonda hävitada – võib-olla piisab motivatsiooni kadumisest, et me välja sureksime? Näiteks ka kõige heatahtlikum ASI võtab meilt igasuguse vajaduse midagi teha ja isegi mõelda? Mis te arvate, kaua läheb, kui me end surnuks joome? Või metslusse tagasi langeme?

Me ei saa end lohutada ei sellega, et ASI loomine osutub võimatuks mingitel objektiivsetel põhjustel, veel vähem aga lapsiku lalinaga, justkui oleks see filosoofiliselt võimatu. Me peame arvestama, et me seisame lähitulevikus vastamisi meid ületava mõistusega.

Me peame arvestama ka selliste stsenaariumitega, mis täna tunduvad ulmelised, kuid väga rumal oleks selliseid võimalusi ignoreerida. Esimeseks von Neumani masinad – ehk tehnika, mis suudab endasarnaseid toota. Neis kontseptsioonides ei ole midagi põhimõtteliselt võimatut, nii et arvutusvõimsuse tohutu kasv millalgi lähimatel sajanditel on tõenäoline stsenaarium.

Charles Stross pakub välja ühe sellise võimaluse, mis ei vaja alguses muud, kui isepaljunevate arvutite kosmosesse saatmist. Suhteliselt lühikese ajaga võib selline koloonia kasvada arvutusvõimsuseni, mis ületab inimese oma samapalju kui inimene harjasussi oma. Väga naiivne on lootus, et see asi ei arene – võimalik, et kohutavalt kiiresti – millekski selliseks, mida me oleme võimelised mõistma sama palju kui harjasuss inimesi.

Transhumanism selles kontekstist tähendaks kõige lihtsamalt öeldes inimese ja arvuti sümbioosi, inimteadvuse laiendamist abivahenditega ja inimteadvuse järkjärgulist avardamist aju määratult ületaval riistvara. Jah, tegemist on puhta ulmega – kellelgi pole hetkel vähimatki aimu, kuidas see oleks võimalik ja mida see õieti kaasa toob.

Ikkagi – üks võimalus on jääda inimesteks ja üritada Kolme Seadusega AGI-d (ASI-d) kontrolli all hoida.

Teine võimalus on kaasa minna ja muutuda millekski, mis ületab tänast homo sapiensi vähemalt sama palju kui meie tarkuselt järgmisi elukaid, kui mitte ei muuda meid millekski, mis üsna paljudes aspektides on eristamatu jumalast.