lühiromaan

17 500 kuni 40 000 sõna

Kuues Maa

1. Tiidu ja jumalate tulek

Tiidu oli end kadakate all kerra kerinud, vana kasukaräbal nii madratsiks kui tekiks ja ammu viledaks kulunud kitsenahk kõige peal. Selle viimase ülesanne – mida see juba ütlemata haledalt täitis – oli teda kaste eest kaitsta ja ehk natuke kuivema hoida, kui vihmasabin juhtub üle käima. Ilm oli juunis küll selline, et kadakate all võis magada, täpsemalt magada nii, et hommikul üles ka ärkasid, kuid vihmahooge tuli ette peaaegu iga päev.

Asteriuse kodutee

Minu nimi on Asterius Virus Boëthius.

Ma sündisin aastal 1267 Rooma linna asutamisest. See on aastal 515 Kristuse sündimisest. Kõik see on muidugi kokkuleppeline, sest Nazarethi Jeesuse sündimisega on arvatavasti kolm aastat mööda pandud, Rooma asutamisega võimalik et veel rohkem ja aastaid loeti ka Theoderic Suure valitsemisest, kuid nüüd, poolteist tuhat aasta hiljem pole sel enam mingit tähtsust.

Kerge on olla jumal

1

Kuulge lapselapsed... olgu, jah, rangelt võttes lapselapselapsed, ja sina oled juba lapselapselapselaps, aga sina jääd niikuinii poole loo pealt magama. Ära nüüd solvu, ma räägin seda lugu kindlasti kunagi veel, kui aastaid on antud, nii et saad selle meelde jätta ja vast lausa kirjagi panna.

Keskpäevapimedus

Mida sa teed või elust arvad, kui ärkad selle peale, et sind raputab suur, valgekarvaline ja kõige rohkem vast Tähtede sõja Wookiet meenutav ahv? Sul pole vähimatki aimu, kus sa oled või kuidas sinna sattusid.

Ohutusnõuded laavalehmade läheduses

Tulnukad tulid Maale.

See ei sarnanenud millelegi, mida oodati. Komeeti nägid muidugi kõik. Valitsused naeruvääristasid end veel tükk aega peale seda, kui iga terve mõistusega inimene planeedil võis kontrollida ja kinnitada amatöörastronoomide internetis levivaid, alul kõhklevaid vaatlusjäreldusi – komeet pidurdas. Ehk siis see, mida me komeediks pidasime, oli tegelikult midagi footonlaeva pidurdusleegi sarnast.

Inimesed ootasid. Valitsused vaikisid.

Eluring

„Muidugi on mu aruanne kummaline, ilma korraliku alguse ja lõputa. See polegi mingi õige aruanne, sest need, kes tegid minust Vaatleja, nägid kõike mu silmade läbi. Ainult et kui ma lõpuks aru sain, mida ma vaatlema pean, hakkasin paljalt kiusu pärast vaatlema nii vähe kui võimalik. Üldiselt pole ma neid

ammu enam tajunud, nii et tundub, et nad lõpuks tüdinesid. Võit seegi.

Keskpäevapimedus

Minu lapsepõlvesõbrale Raulile, kellega koos unistasime koolipäevil kaugetest maailmadest – mõnest neist on nüüd kilde järgnevas loos – ja kes lahkus enneaegselt sel kevadel arstide käpardlikkuse läbi.

Võõras maailm

Raul ärkas.

Esialgu oli vaimul väga pikk tee olematusest tulla ja kui ta ikka veel umbes kilpkonna tasemel töötav aju lõpuks silmade nähtud kujutisele reagee­ris, otsustas ta, et tegu on eriliselt vastiku luupainajaga. Nimelt raputas teda suur valgekarvaline tegelane.

Taevaranna hõim

Taevaranna hõim – [ Kuu ordu kolmas lugu ]

Subscribe to RSS - lühiromaan