Valimised olid suhteliselt igavad ja ettenähtavad, ent samavõrra oli ette näha, et läheb huvitavamaks, sest kõik võimalikud valitsuskoalitsioonid on parasjagu jaburad. Puhtmatemaatiliselt on võimalusi viis: Reformierakond koos Keskerakonna, EKRE või Isamaa ja sotsidega (ühest ei piisa) või Keskerakond koos EKRE-ga, lisaks üks väikestest.

Jah, enne valimisi välistasid nii mõnedki koostöö mõne teisega; peamiselt vaenati EKRE-t, kuid näiteks seisis ju kogu Refi kampaania püsti Keskile vastandumisel. Nüüd on see kõik unustatud. Mis punased jooned? Need eksisteerivad ainult valimislubadustes ja viimased teatavasti annulleeruvad valimisõhtul. Loomulikult tunneb end petetuna valija, kes andis oma hääle selleks, et „need teised” võimule ei tuleks, paraku sama loomulikult on ta järgmisteks valimisteks unustanud, et teda alt tõmmati – sest ega see ju ometi esimene kord ei ole, kogu aeg käib nii.

Me ei saa üle ega ümber faktist, et valimised võitis Reformierakond. Neil on umbes kolmandik kohtadest ja see annab päris suure manööverdamisruumi. Mis siis nüüd ikkagi juhtus, et näib, et Ref ei saa valitsuse moodustamisega hakkama? Ühelt poolt on Kaja Kallase kujutamine ülbe ja saamatuna hülgemöla – kui poleks vaja mingit vabandust Refi kõrvalelükkamiseks ja kokkulepete saavutamine lihtne, võiksime sama hästi lugeda, et ta on paindlik ja andekas läbirääkija. Teisalt tundub võimatu mitte märgata, kuidas kohe pärast valimisi muutus proua Kallase toon enesekindlamaks ja imperatiivsemaks. Ent sellest saadakse alati üle – suurema osa poliitikute puhul ei tasu eriti kuulata, mida nad räägivad, tuleb vaadata, mida nad teevad. Ja poliitikud võivad olla mida iganes, aga õrnukesed nad ei ole – kui on vaja koalitsiooni teha, siis see on viimane, mille taha asi jääb.

Sama kehtib mitmel pool mujal (näiteks Poliitikagurus) väljaöeldu kohta, et Reformierakonna tipppoliitikute läbisaamine teistega ei ole just parim – no ja mis siis? Juba pärast eelmisi valimisi oli koalitsiooniläbirääkimisi jälgides tunne, et osapooltest õhkub tüdimust ja vastikust – ikka seesama vana kärbatanud kamp, ikka needsamad ammunähtud lõustad, kes midagi uut või ootamatut ütlesid või tegid viimati n+1 valimistsüklit tagasi... Aga nad panid valitsuse kokku. See, et Isamaa ja sotsid eelmisedki valimised võitnud Refil lõpuks vaiba alt tõmbasid, lõppes, nagu juuresolevalt pildilt näha, Refi tugevnemisega. Pange tähele, ei tasu anda mingit emotsionaalset hinnangut selle kohta, et nood kaks nii tegid – mida te ootate? Poliitika. Loeb ainult see, et nad ei osanud võimuga muud paremat teha kui paar ai-kui-valusat maksuämbrit.

Kas toimuv on demokraatlik?

Demokraatliku protsessi normaalne tulemus on – nagu täna Eestis –, et Riigikogus on esindatud väga vastandlikud jõud ja nende vahel hakatakse otsima ühisosa, millega edasi minna; mõnikord on see suhteliselt väike, aga midagi ei annaks ka erakorralised valimised – alates juba sellepärast, et suur osa inimesi ei saa niikuinii aru, mille poolt nad õieti hääletavad ja mida see endaga kaasa võib tuua.

Kas valimiste võitja kõrvalejätmine valitsusest vähendab usaldust riigi ja demokraatia vastu? Kui, siis ainult kõige naiivsemas valijagrupis – selles ei ole midagi ebatavalist. Ja pole vaja ajada jama vigasest pruudist – mängu eesmärk on saada koalitsiooni kokku üle poole Riigikogust ja kui lehmakauplemine koalitsioonileppe ümber näib otsustajatel mõne teise kombinatsiooniga paremini välja tulevat, ei ole isegi õige öelda, et tehakse süda kõvaks või midagi taolist – mingeid eetilisi kategooriaid ega emotsioone selles mängus ei eksisteeri.

Muidugi kompas Reformierakond kõiki kolme võimalust. Ilmselgelt on kõik viis võimalust endiselt õhus... kuigi, jah, eks sotsid ja EKRE ühes valitsuses oleks pisut ulmeline, kuid ennegi juhtunud; soomlastelgi, kui kõige lähem näide tuua, on sotsid ja konservatiivid samas valitsuses olnud.

Jah, Eesti poliitiline maastik on oluliselt muutunud. On omajagu lõbus jälgida lumehelbekeste psühhotraumasid, kui korraga avastatakse EKRE läbirääkimistelaua tagant, kummatigi on palju olulisem mõista laiemat pilti – üks ajastu maailmas on hakanud läbi saama. Trump, Brexit, Orban ja nii edasi kuni EKRE 19 kohani Riigikogus on osa vastureaktsioonist liberaalsuse muutumisel iseenda vastandiks – paljudele tundub, et selle asemel, et olla vabad ja avatud, peaksime olema alandlikud ja kaitsetud; kodanikujulgust ja uuendusmeelsust asendab poliitiline korrektsus ja kanakarja kambakad teisitimõtlejate vastu.

Ehk oluline pole see, kes ja kuidas võimule tuleb, vaid et mis siis juhtuma hakkab

Eelneva ülima pragmaatilisuse taustal aga ei tohi unustada ka poliitikute ja erakondade vastutust oma valija ees. Korrelatsioon põhimõtete, taktika ja saavutatud tulemuste vahel on kahtlemata olemas. Näiteks see Keskerakonna kuulus leping Ühtse Venemaaga – see peaks ikkagi EKRE jaoks olema punane joon selles mõttes, et seda ei saa ületada naeruväärseks muutumata. Savisaare-järgne Keskerakond võib ju läbi koostöö EKRE-ga teatud mõttes lunastuse leida ja veenda ka vene valijat, et neid ei hakata loomavagunis itta saatma, ent võimalik, et see tähendab kõva aadrilaskmist kõige Eesti-vaenulikumate kesikute hulgas. Mis muidugi tuleks Eestile ainult kasuks.

Aga muidugi võivad nad ainult lolli mängida, kuni Refi aeg täis tiksub, ja siis minna nende juurde juba suurema vennana.

Igasugune läbirääkimine tuleb peaaegu alati ainult kasuks ja palju olulisem, kui vastused ühiskonda lõhestavatele, kuid elujärje mõttes suurema mõjuta küsimustele (nagu mis saab kooseluseadusest ja mitu pagulast koju saadetakse), on näiteks, et mis saab maksudest? Või pensionisüsteemist? Kas õnnestub kuidagi piirata korruptsiooni? Kuidas panna majandus kasvama, et me poleks igavesed pärapidajad? Kuidas korraldada rahvastikupoliitika nii, et meil oleks seda riiki üldse kellelegi jätta?