Vähe on ilmselt neid, kes haige- ja töötukassa nimevahetuse hinnast kuuldes ei tunneks jõuetukstegevat raevu. Olgu, silte võib vahetada, eks seda ikka tehakse aeg-ajalt – inimesed tüdinevad vanast nimest ja loll, kes põhjenduselaadset pläma ei oska ajada.
Tegelikult on selle kohta meedias juba peaaegu kõik ära öeldud – võrreldud haigekassast tervisekassaks ja töötukassast töökassaks muutumist George Orwelli armastuse- ja tõeministeeriumitega (millest üks tegeles piinamise ja teine valetamisega) ja küsitud, miks ei oleks võinud kulutada maksumaksja raha selleks ette nähtud otstarbel, näiteks vähihaigete raviks, ja kerjata Jõulutunnelis raha nimevahetuseks.
Sest kõike hullem, kõige raevutekitavam selle juures ongi see, et see on meie, maksumaksja raha. Kui nii kalli jaburusega oleks maha saanud mõni erafirma, oleks naerdes kulmu kergitatud ja mõeldud, et mida see varjab? Hakkavad nad pankrotti minema ja kandivad raha välja või valmistatakse ette mingit ülesostmist? Kui sellega oleks saanud hakkama mõni pank või monopolettevõte, oleks asi juba tõsisem, sest siis oleks kindla peale oodata mõnd sigadust või vähemalt väikeaktsionäride alttõmbamist – nagu näiteks Eesti Telefon ja Hansapank loobusid teesklusest, et eestlus kui selline neile kuidagi korda läheb.
Kui selliseid asju teevad aga need, kes idee järgi peaksid nende kätte usaldatud raha kulutama nii, et see meie kõigi elu paremaks teeb... Siis, jah, ei pääse kuidagi imestamiseks, kuidas ikkagi nii valed inimesed seda tegema on sattunud.
Ei saa salata, et mingi loogika nimevahetuses muidugi on. Eestlased üldiselt ei harrasta nimemaagiat, kuid kui vastava ameti ülesanne on mitte ainult töötutele toetusi maksta ja neid kord kuus läbi mõnitada, vaid tegeleda tööhõivega üldisemalt riigi tasandil, võib ju töötukassa natuke eksitav olla. Samas, kumb on primaarne, kas sisu või vorm? Nõukogude Liit muutus Sõltumatute Riikide Ühenduseks, aga on nad siis sellest õnnelikumad? Või tähendab nimevahetus, et nüüd saab töötutele ette nähtud raha vabamalt kulutada igasugustele mõttetutele seminaridele, kuidas ikkagi peaks tööturg ametnike arvates sotsialistlikumalt käituma?
Sama kehtib ka haigekassa kohta – kas nüüd hakkavad terved saama rohkem tänitamist ja manitsusi, kui halb on ikkagi tervisekassa kliendiks sattuda? (Just nagu me seda juba ei teaks...)
Sest probleem on hoopis mujal – Eesti riigi rasvumises. Ja seda õige mitmes mõttes – meil on ülekaaluline ja rumal riik. Ja asi pole otseselt selles, kui suured on suhtelised kulud konkreetselt haigekassa või töötukassa sees (st kui suur protsent nendele eraldatud rahast haigete või töötuteni jõuab; need protsendid ei ole, muide, Euroopa kontekstis üldse halvimad). Veel vähem on oluline, kui suure protsendi moodustab nimevahetus kogueelarvest – kuidas me peaksime uskuma, et muud raha kulutatakse otstarbekalt, kui ühes nurgas toimub kuninglik laristamine?
Kõige suurem häda on, et selliste nimevahetustega manööverdavad asja välja haudunud ametnikud end taas positsiooni, kus neil justkui tekiks õigus hakata sekkuma ja lõpuks kontrollima midagi, mis üldse nende asi ei peaks olema. Veelkord, me ei vaja töökassa suurt venda töötajate selja taha ja tervisekassa nuhke meie toidukorvi ja baarikappi uurima. Me vajame seadusi, mis soosivad firmasid inimesi palkama ja palgast äraelamist (ehk siis palgaga seotud maksude leevendust). Me vajame võimalust natukegi otsustada, kuidas kulutada tervisekindlustusele kuluvat raha ja näiteks seadusemuudatust, mis vabastab tervisele tehtud kulud erisoodustuse trahvist. Ja seaduste muutmiseks on meil spetsialistid ja riigikogu, meie riigi ja rahva ees seisvate ülesannete lahendamist ei too sammu võrragi lähemale kahe ametkonna – hinna järgi otsustades kullast ja teemantidest – siltide vahetus.
Riigiasutuses töötanuna kujutan ma umbes ette, kuidas see kõik käis. Kõik ametnikud, ülevalt alla välja, mõtlevad töö ajal ja koduski, kuidas oma olemasolu õigustada? Kuidas teha nii, et minust ei saadaks üle ega ümber? Et vastutust oleks vähem ja rohkem võimalusi eelarveridade raha suunata kuidagi nii, et kasvõi kaudseltki midagi omale pudeneks, kasvõi mõttetute seminaride vaba aja ja tasuta toidu-joogina... Kusagilt sellest hämarast mõttetegevusest sündisid nõupidamised ja keegi pandi koostama dokumente. Koosolekud muudkui kasvasid nagu naat kuumal ja märjal suvel, keegi neid mõtteid seal niimoodi välja ei öelnud, aga kõik koosolekul osalejad mõistsid üksteist sõnadetagi...
Siis imiteeriti riigihankeid ja ülemuste sõprade firmad said segaste tingimustega lepinguid. Ja kõik olid taas õnnelikud, sest midagi toimus, sai end siin-seal tähtsana tunda ja edukalt töötegemist imiteerida, teinekord anti süüagi ja peamine eesmärk näis lähemale nihkuvat – võis oodata vastutusvaldkonna laienemist, mis selles maailmas tähendab võimalikku ametikõrgendust ja paari aastat suhteliselt ohutut tiksumist, kuni keegi paha ajakirjanik küsib, et kuulge, lubatust pole ju kirbusittagi realiseerunud...
Ivan Jefremovi raamatus „Sõnni tund” oli maalanna tõsiselt hämmastunud, kui sai teada, et ühel kaugel planeedil oli kombeks planeet valitseja abikaasa järgi ümber nimetada. Valitseja ise kehitas ainult õlgu: „Neil pole niikuinii midagi teha.” Kole, kui piir tegelikkuse ja selliste düstoopiate vahel ähmastuma hakkab.
Kevadel toimuvad valimised ja, viitamata siinkohal konkreetselt ühelegi erakonnale, jääb valijatele soovitada ainult üht – andke oma hääl neile, kes lubavad kogu nende kahe nunnu kassa juhtkonna ja neid ministeeriumis toetanud ametnikud lahti lasta!