Eesti ei ole selles osas mingi erand, et rasketel hetkedel võtab riigi ja rahva juhtimisel koha sisse vaimne eliit, kõikvõimalikud kultuuriinimesed. Neil on tihti madalam valulävi, rohkem südametunnistust ja lõpuks ka võime selgelt ja arusaadavalt sõnastada, mis on valesti ja mida teha tuleks. Neil tuleb sügavalt südamest ja tihti vastupandamatult, et enam lihtsalt ei saa vaikida – sõltumata tagajärgedest.

Eesti ei ole erand ka selles osas, et poliitiline ja ärieliit kasutab pajatseid suuvoodrina, laseb teatri ja telenägudel – inimestel, kelle vaimne piir on võõra teksti ilmekas esitamine – südantlõhestavalt halada riigi juhtimisest ja ühiskonna tulevikuvõimalustest, ehk asjadest, millest nad käivad üle sama palju kui vihmauss viiulimängust. Kõige õudsem näide on vast Enn Eesmaa, kes, ütleme, Savisaare sigadustest rääkides valetas täpselt sama süüdimatult, siira ja heatahtliku ilmega, millega ta varem luges ette NLKP võitudest. Samuti peaksime mäletama „Kapis ei ole kolli” (millele vahetult järgnes suurte ohvritega terroriakt Prantsusmaal) ja tegelikult on neid selliseid palju.

On ka häid või vähemalt ühiskondlikku teadvust õige suunas aktiveerivaid näiteid – siirad ja südamest tulevad, nüüd meemideks muutnud „Mis on pildil valesti?” või „Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” Võib-olla mõtles ka Kertu Moppel kõige paremat („Mul on tunne, et oleme tulevikule käega löömas”, ERR 12.06.2019), aga kui artikkel on täis tahtlikku või tahtmatut demagoogiat (sihitu rumalus ja sihipärane insinuatsioon annavad sama tulemuse) ja lapsikuid allusioone, on tulemus teatud mõttes nukralt sarnane nende tõsiusklike kommunistide sõnavõttudega pärast taasiseseisvumist, et miks nii kurjalt, kas me ei oleks võinud püüda veel natuke inimnäolist sotsialismi ehitada…

Minu jaoks ei ole Balti kett mustvalge ja telekast – ma seisin seal; aitasin Rahvarinde liikmena õige tillukesel määral organiseeridagi. Ei, me ei söönud kartulikoori, aga paljud pered elasid esimestel iseseisvusaastatel ikka väga halvasti, toitudes suuresti vaid leivast, kartulitest ja makaronidest.

Samamoodi on terve see artikkel mingist paralleelreaalsusest, mille ma vaevu ära tunnen. NO99 tuli, tõusis ja käis alla – no ja mis siis? Mis tähtsust sel üldse on, kui kadus teater, kus inimesed enam ei käinud? Elroni „porgandid” ei tulnud tühjusest, sellele eelnes ju aastaid raudtee remonti (muuhulgas ka nende platvormikõrgus erineb Vene standardist), tehti riigihankeid ja lepinguid ja me maksame veel aastakümneid protsente.

Võib-olla on parem mitte teada, mismoodi töötab selle inimese aju, kellele need lihtsalt tulid, kellel absoluutselt puudub see seoseväli infrastruktuuriga või et nende põhimõtteliselt Soomega analoogsete Stadler Flirtide diislile ümberehitamine läks maksma nii palju, et võib-olla oleks olnud otstarbekas ikkagi elektrifitseerida kõik jupid, kus need sõitma hakkavad.

See jutt, et „millalgi käis krõks” tekitab õudust aju ees, mis suudab näha „krõksu” kuidagi lahus Eesti teekonnast EU-sse ja NATO-sse ja kogu kaasnevast maailmamajanduse taustast, alates 2009. aastal kulmineerunud kriisist. Võimalik, et väga kerge on elada nii lihtsakoelise olevusena, kelle jaoks ei eksisteeri rahvastikustatistikat ja islamiterrorismi ja kelle pea töötab tingrefleksidel „lame maa = kõik, mis erineb peavoolumeediast”.

Võimalik, et see on liigne õelus, aga tolles artiklis ei ole peaaegu ühtki lõiku, mis ei solvaks intellekti. „Tundus, et me oleme kuhugi teel, et meil on mingi visioon paremast tulevikust. Fookuses oli inimene: las vaatab head kunsti, loeb rongis raamatut, vestleb võõramaalastega ja unistab päikesepaneelidest ja tuuleparkidest.” Võtame selle mõtte nüüd tükkideks – mitte ühelegi neist asjadest ei saa otseselt vastu vaielda, need kõik on ilusad ja toredad mõtted.

Aga ka täiesti tühised, teisejärgulised ja märgist mööda. Inimene vaatab kunsti ja loeb raamatuid peaaegu iga riigikorra ajal; see on teatud mõttes arenenud ühiskonna inimelu alus ega seostu sellisena kuidagi otseselt tulevikunägemusega. Pigem juhatab sisse demagoogilise võrdsustuse, nagu teistsugusest tulevikust unistamine välistaks selle.

Mis ajast on võõramaalastega vestlemine mingi argument? See on samuti sügavalt lati alt läbi jooksmine. „Vestleb võõramaalastega…” – võimalik, et ma taas teen autorile liiga, aga siit kumab läbi seesama tühisus ja eesmärgipäratus – niisama võõras keeles pläkutamine võib ju olla mingi egoupitus, aga kas inimeste omavahelisest jutust ei peaks midagi kasvama, kas see ei peaks kuhugi välja jõudma?

„Unistab päikesepaneelidest ja tuuleparkidest…” – ehk unistab meie looduse lagastamisest ülemöödunud sajandi tehnilise umbtee nimel. See võib ju armas olla, kuidas alustamata tehnikaharidusega inimesed vaimustuvad „rohelisest” tühisiblimisest, aga kui see on meie tulevik, eelistaksin ma isiklikult olla kusagil mujal, kus lõpp pole nii lähedal ja nii valus.

Järgneb hala teaduse rahastamise üle – osates kuidagi ignoreerida fakte, et teaduse rahastus tõmmati maha 10 aastat tagasi masu ajal ja praegune valitsus küll andis näpuotsaga juurde, kuid ei suuda kahe kuuga heastada kogu viimase 20 aastaga kokkukeeratud jama.

Edasi on selles risumõtete hunnikus midagi maailmatasemel filmist ja tee sulgemisest… Mida?!? „Maailmatase…” – ou jee, me peaksime olema maoli, eks? „Tee sulgemine…” – jälle mingid viiendajärgulised detailid, millest keegi midagi ei tea…

„Mida meie tahame? Praegu tundub, et me tahame istuda kuuerealisel maanteel ummikus ja ihuüksi roolis õlut juua. „Ela hetkes! Livin’ the dream! Livin’ la Vida Longero!”” Mida?!? Võib-olla ma hindan autorit üle ja ta lihtsalt peksab segast, aga olgem positiivsed, ehk viitab ta alkoaktsiisi langetamisele – ehk siis pole ta suuteline aru saama sellest väga elementaarsest matemaatikast, et Eestil on tuleviku kavandamiseks rohkem raha, kui maksud Läti riigikassasse ei laeku.

Edasi tuleb huvitavam lõik. „„Eestlane olen ja eestlaseks jään,” lauldi kunagi mu mustvalges telekas. Ma kardan, et nii ongi. Ma olen eestlane ja ma jään eestlaseks. Ja see ongi minu lagi. Millekski muuks ma võimeline ei ole. Ainult eestlane. Mitte teadlane või Euroopa teatrirevolutsionäär, mitte tipp-režissöör, mitte mõjukas kliimaaktivist ja kindlasti mitte see, kes loob parema tuleviku.”

Võib-olla see on kõige kohutavam selle juures – ja tegelikult just see lõik pani mu seda vastulauset kirjutama. Inimintellekti üks peamisi omadusi, mis on meid tõstnud välja loomariigist ja võimaldanud luua kogu tsivilisatsiooni, on võime end ajavoolus mõtestada ja võtta vastu otsuseid, mis kaugelt ületavad inimea piirid. Teisiti öeldes – võime tajuda „mina” mitte ainult kui füüsilist entiteeti, vaid kui ühiskonnas ja looduses, nendega pidevas interaktsioonis toimivat mõtete, mälestuste, soovide ja ideede kultuurist vormitud süsteemi koos üle aastatuhandete ulatuvate seostega. Me ei tule tühjusest…

… aga olla tühi ja minna tühjusse on juba võimalikud valikud. Meid kõiki on vorminud aastatuhanded kultuuri, meis kõigis on jälgi hellenismist, meid on vorminud kristlus ja paganlus, me oleme seotud nii viikingite, Hansa kui vene mõjudega. Siin kasvanud ja eesti keelt emakeelena kõneleval inimesel ei ole võimalik olla ei teadlane ega kultuuritegelane, olemata ühtlasi eestlane. Jah, loomulikult, võitlus oma olemusega on teatud hegellikus mõttes üldse ainus asi, mis edasi viib. Kuid täielik vastandumine oma olemusele on isegi kõige paremal juhul tragöödia.

Eestlus ei ole midagi iseseisvat euroopalikust, läänelikust, või kui keegi soovib, kristlikust kultuurist. Eestluse nägemine vastandina teadusele ja kultuurile tähendab seega paratamatult enda nägemist millegi ebatäiusliku ja vähemana nimetatud euroopaliku tsivilisatsiooni mõõtmes. Mis omakorda tähendab, et sellisel inimesel on ees teine, nähtamatu lagi – ta ei suuda kunagi tõusta tasemele, kus on need, kes annavad endale aru, kes nad on ja kust tulevad, ning on suutelised nägema end osana üle aastatuhandete minevikust tulevikku suunduvas protsessis.