Lubatagu natuke end näiteks tuua. Astusin EKRE liikmeks umbes 3 kuud tagasi. See ei olnud kerge otsus, sest on mitmeid teemasid, mille suhtes ma olen pisut teisel arvamusel. Samas, teiste erakondadega ei olnud lugu parem ja asja otsustas see, et EKRE on ainus erakond, mis võib kartellierakondade poolt vaimsesse ja poliitilisse stagnatsiooni juhitud Eestisse tuua muudatuse.
Pisut häiris mind ka EKREst üldsuse silmis loodud kuvand, ent nüüd võin tõsimeeli kinnitada, et idiootide kontsentratsioon erakonnas on normi piires. Vaadake, kõik ühiskondlikud liikumised, sealhulgas eriti erakonnad tõmbavad nagu magnetiga ligi igasugust saasta. Mäletan, mis tunne tervel seltskonnal oli, kui viis aastat tagasi üht (lubatagu nimi nimetamata jätta) erakonnaalget kokku pannes vastas avalikule üleskutsele meiega ühineda esimeseks kohtulikult karistatud naisepeksja...
Unustasime, et vastane võib käituda alatult
Nüüd, natuke EKRE-t ka seestpoolt näinuna, tekivad paralleelid nõukaaja lõpuga, kui partei kontrolli all olevas meedias käis rahvuslikult meelestatud jõudude vastu valimatu materdamine ja mustamine. Jah, tollal küll leidus selle uskujaid eestlaste hulgas kordades-kordades vähem, kuid tookord jooksis rindejoon ka hulga selgemalt põliselanike ja kolonisaatorite vahel.
Ei, ma ei õigusta jalahoopi Tarandile. See oli selgelt liig. Ja siit tuleb mu etteheide EKREle – ka meie oleme pehmeks läinud ja unustanud, et vastane võib käituda alatult. 1980ndate lõpus ja enne iseseisvumist, kui värske hakkamist täis poliitikuna peamiselt ürituste kaitses kaasa lõin, teadsime selgelt ohte ja kartsime provokaatoreid. Meie inimesed olid valvel, et kui keegi midagi väga sobimatut teeb, tuleb teda kaitsta inimeste viha eest ja vaikselt minema toimetada. Ma ei ole tõtt-öelda interrinde päevist kokku puutunud sihipärase sigatsemisega. Jah, üritusi on segatud, aga need on olnud ausad purjus mölakad, neil ei ole olnud oma inimesi ümber ja kaamerameest selja taga.
Ma ei tahaks absoluutselt näha vastanduvat ühiskonda, aga midagi pole teha – niimoodi valitsetakse. Niimoodi suunatakse ühiskondlik aktiivsus n-ö sissepoole, tegelikult sama asja eest seisvate inimeste omavaheliseks taplemiseks.
Ja ma ei tea, kas praeguse hüsteeria õhutajad arvestavad sellega, et see tekitab trotsi? Nagu antud juhul, kui ma seisin toimuvast viie sammu kaugusel ja nägin kõike pealt. Irvitasin, kui – tunnistagem, et kui see oli teesklus, siis hea teesklus – oma tavalise keskmises joobes väljanägemisega Tarand esinema hakkas. Ja siis ühel hetkel mõistsin, et nüüd läheb halvasti. Et ta teeb kõik, et asi konfliktini viia ja ta on korralikult ette valmistunud.
Aga ma ei oodanud, et see, mida ma lehtedest loen, on nagu mingist teisest reaalsusest. Mitte et ma seda varem teadnud ei oleks, aga ikkagi on natuke põrutav taas läbi tunnetada, kui valelik on meedia. Kuidas see manipuleerib, vassib faktidega ja võimendab teatud kaadreid-kuvandeid, tuimalt ignoreerides ja maha salates sellele vastanduva info.
Aga võib-olla on see üks ajastu märk – need, kes on massiivse reklaamiga ostnud kokku lollide hääled, ei oska teisiti või ei hooli või „võtavad viimast”?
Provokatsiooniks tuleb valmis olla
Kõige totram on siinjuures võib-olla mõlemapoolne soovimatus mõista teise seisukohti. Ma olen kasvanud Lasnamäel ja Mustamäel, raha pommimine ja teinekord peksasaamine igasugustelt pättidelt – peamiselt venelastelt, aga oli ka eestlasi – käis selle elu juurde. Ma istusin kaks aastat nõukogude armees ja see on omaette pikk jutt. Ma teatud mõttes kadestan inimesi, kes pole kunagi vägivallaga kokku puutunud ja ma siiralt arvan, et ühiskond, mis suudab kõik probleemid vägivallata lahendada, oleks imetore.
Ainult et siin tuleks täpsemalt sõnastada vägivalla piirid ja korraks läbi mõelda, mida ikkagi teha siis, kui keegi reeglitest kinni ei pea. Ei ole olemas maailma, kus saaks elada mingilgi määral toorest jõudu kellegi vastu rakendamata. Ma ei ole päris kindel, kas see on see inimsugu, mille hulka ma tahaksin kuuluda, kui kõnealuse Tarandi intsidendi puhul oleks arsenalis olnud ainult vastu trügimine ja temast kõvemini karjumine...
Veelkord – ja usun, et kõik, kes selliste asjadega igapäevaselt, näiteks töös kokku puutuvad, mõistavad mind – mul ei olnud keegi palunud sekkuda, seega oli parem seda mitte teha, sest liiga suur on oht asju hullemaks teha. Ma olen elus 30 aastat erinevate võitluskunstidega tegelenud – oleks mulle ja paarile minusugusele öeldud, et hoidke silm peal, oleks ta sealt paari sekundiga ilma igasuguste probleemideta läinud olnud (see eeldab muidugi ka koostööd selliselt tiimilt, et vajadusel neutraliseerida ka ta abilised). Aga järgmine kord tuleb seda teha – sotside juhtimisel oleme jõudnud sellisesse, hulga karmimasse ja kõledamasse poliitilisse kultuuri.
Ja lõpetuseks tahaks öelda meedias kiljuvatele lumehelbekestele – lõpetage, piinlik on! Mis tegelikult juhtus? Mitte midagi! Keegi ei saanud tegelikult kriimugi. Mõelge, mis praegu Pariisis toimub, mõelge Ukraina oranžile revolutsioonile, kui inimesi tulistasid katustelt „tundmatud” snaiprid – kas endal ei ole naljakas ohkida, et üritust segama tulnud Tarandiga ei käitutud päris korrektselt?