Kõik algab ja lõppeb küsimusest, kas täiskasvanud, idee järgi justkui vabal ja seaduse mõttes vastutusvõimelisel inimesel on õigus endaga teha, mida ta tahab? Sealhulgas igasugust keemiat oma organismi viia?

Vaatleme asja küüniliselt ja emotsioonitult. Kujutleme näiteks olukorda, et bensiinijaamades müüdaks kütusena (ja võrreldava hinnaga) täiesti joogikõlblikku piiritust. Mis siis tegelikult juhtuks? Riigil jääb alkoaktsiis saamata…

Jah, tõenäoliselt joob ka mingi osa inimesi end esimestel päevadel surnuks. Aga kui üksikud noored lollpead välja arvata, on see 99% seltskond, keda tegelikult keegi eriti ei leina ja kelle kadumisest ühiskond ainult võidab.

Salaviinaäri lõppeb. Päevapealt. Samakat ei aja enam keegi – tööstuslik tootmine on nii palju odavam ja tegelikult ka puhtam ja parema kvaliteediga, et see lihtsalt ei tasu ära.

Kas hakatakse rohkem jooma? Kindlasti. Kas tuleb juurde lagunenud peresid ja alkoholi põhjustatud väärarengutega lapsi? Paratamatult.

Ja siit jõuamegi asja tuumani – kas ühiskond otsustab karmi loodusliku valiku kasuks (et ellu jäävad ainult need, kes oskavad end hoida) või kohtleb oma kodanikke vastutusvõimetu lambakarjana (mida enamik inimesi ju tegelikult ongi). Oleme valinud pehmema tee, piirame ja näägutame, harjutades karja läbi paljude põlvkondade mõjuriga koos elama.

Alkoholiga meie, valged inimesed, tegelikult olemegi arvestataval määral harjunud.

Nagu iga keerulise teemaga, on inimese-alkoholi suhetes väga kerge libastuda demagoogiliste loosungitega lahmimisse, eks ole – jah, ühelt poolt on inimene sellega alati kokku puutunud, teisalt aga on ju ilmselge, et looduslikult käärinud mahla ei saa võrrelda kontsentraadiga (ehk „torudest läbi aetud”, kange alkoholiga).

Meie praeguse ajastu üks suurtest hädadest on eksistentsialistliku ängi võimendumine. Kas te olete kunagi mõtisklenud, kui hämmastavalt kohanemisvõimeline on inimene? Olete kunagi püüdnud ette kujutada, kui suur on tegelikult vahe vabas looduses jahipidamise ja lõkke ümber magamise ning päevad läbi kips- või betoonkuudis kükitamise ja helendavale pinnale sõrmevajutustega kribu tekitamise vahel, vaba küti kõik põnevus ja looduses ellujäämiseks vajalik agressiivsus tohutu kontrolli all, suunatuna vaid kujutlustesse (mängu)?

Kas tasub imestada, et paljud reelt pudenevad, kui me alles loome läbi põlvkondade sellise keskkonnaga paremini kohanenud olevust? Ja et võib-olla on pessimistlikel düstoopiatel õigus ja see olevus ongi selline sootu mollusk, mis tänasest liigist, (millest mingi osa siiski veel suudaks looduses ellu jääda) on juba nii kaugele arenenud, et ilma tehnikata on tal paremal juhul toiteväärtus?

Ajastu teine „häda” on kõigi varasemate mõjurite hõlpsam kättesaadavus (alates näiteks kanepist) ja uute lisandumine, millest osa on looduslike uimastite-mõnuainetega võrreldes nagu aatomipomm.

Ning ühiskonnad ei ela vaakumis. Isegi parima tahtmise juures ei saa me otsustada, et olgu, elagu vabadus, ellu jäävad need, kes õpivad päriselt enda eest vastutama ja oma elu juhtima. Piiri taga on riigid, mis, piltlikult öeldes, on suutnud omi lambaid rohkem kontrolli all hoida ja neile püssid kätte anda. Ja vähe rõõmu on hävitatul teadmisest, et küll see kõik hävitajatele ringiga tagasi jõuab – neil on võimalus paremini proovida, meil enam ei ole…

Meie elu on alati valik suuremate ja väiksemate hädade vahel. Tuleb ka sellest paratamatusest aru saada, et igasuguste keeldude ja piirangute puhul kehtib üsna üks-ühele seos saadava kasu ja reeglite kehtestamiseks vajaliku karmuse vahel. Narkokaubandus on elus ja õilmitseb suurepäraselt vaatamata väga karmidele seadustele – kas on keegi nii juhm, et ikka veel ei saa aru, et isegi surmanuhtlus ei aita ja mitte ükski piir ega politsei ei pea vastu, kui saadav kasum on nii meeletu, et on võimalik maksta kauba alghinda palju kordi ületavaid altkäemakse?

Jõuamegi kirgi kütva põhiküsimuseni – kas poleks aeg leppida paratamatusega ja pikendada pisut lubatud (või tolereeritud) mõnuainete nimekirja?

Keegi (olgu, täpsustagem: keegi täiearuline) ei vaidle vastu, et lapsi tuleb kaitsta. Keegi ei vaidlusta ka kõigi mõnuainete (alates nikotiinist, ehk suitsetamisest) ühiskonnale sündivat kahju. Kas lapsed poleks paremini kaitstud ja kahju väiksem, kui mõningaid ohutumaid aineid oleks võimalik saada riiklikult kontrollitud viisil? Riik saab sellest kasumit, riik suudab tagada kvaliteedi ja ametlik müüja on kohustatud vanust kontrollima.

Nii, nagu alkohol, on ka näiteks kanep kasutatav meditsiinis. Amfetamiin, morfium ja nii edasi – kõik need on õigel kasutamisel võimsad ravivahendid, need aitavad elusid päästa ja kannatusi leevendada. Nende häda on selles, et neid on väga kerge väärkasutada.

Meil on aeg leppida, et paremaks selles osas miski ei lähe. Kõik keelatud ained muutuvad järjest lihtsamini kättesaadavaks ja kogu aeg tuleb peale järjest laastavama toimega keemiat. Meil ei jää muud üle, kui ühelt poolt hoida ühiskonda elus ja teiselt poolt ikkagi, niipalju kui suudame, kasvatada seda müstilist uut inimest, kes oskab säilitada tasakaalu eksistentsialistliku ängi eest põgenemise ning ülejäänutele koormaks ja probleemiks olemise vahel.

Jah, just nii karmilt. Inimene jääb inimeseks. Eksalteeritud skandeerimine, kui halb on kanep või miski muu, ja aina karmimate karistuste nõudmine ei aita. Terve maailma praktika juba terve sajandi näitab, et mõnuainete vastu võitlemine lauskeeldudega täidab ainult vanglaid ja maffia rahakotti. Ja sa võid kasvõi igal õhtul telekas näidata pikaajalisi kanepitarvitajaid, neid hägusa pilgu ja segase jutuga inimvaresid – ikka leidub uusi proovijaid.

Me ei pääse sellest diskussioonist kuidagi. Lauskeelud lihtsalt ei toimi. Nii, nagu me otsime läbi sajandite toimivat tasakaalu alkoholi ja tubakaga koos eksisteerimiseks, peame vähemalt kaaluma selle rea pikendamist.

Kõik oleks ju imelihtne, kui kõik inimesed kunstlikke mõnuaineid aktiivselt ja otsustavalt tauniks; et nende tarvitajad oleks teiste silmis paaria. Aga sellist ühiskonda ei ole kusagilt võtta – meil on need inimesed, kes on.