Kunagi ütles keegi, et inimene on nii suur, kui tema unistus. Poeetiline hüperbool, millega praktiliselt midagi peale pole hakata? Õige – kui võtmesõna on praktika, mis teatud tingimustes võrdub lühinägelikkusega.

Räägitakse, et elu koosneb juhustest. Lihtsameelsete jaoks alati – nad ei näe juhuste taga süsteemi. Olgu, antud näide on natuke meelevaldne, kuid kas on juhus, et Arko Oleski „Õunapuudeta Marss” ilmus samal ajal kui näiteks Hanneli Ruudi „Tusaste naiste maa” ja Tõnis Peedi „Eestlane Soomes: tagasi Eestisse ei tuleks ka siis, kui palk oleks kahekordne”?

Nagu ma kirjutasin aasta tagasi Päevalehes, elame me surevate unistuste ajal. Me muutume hingelt väiksemaks. Ja see ei ole ainult Eesti probleem, siin lihtsalt lisandub sellele lootusetus, sest mõttes oleme selle riigi ja rahva juba maha matnud. Jah, ma arvan, et ükski neist kolmest ei mõelnud seda nii, kuid kõiki neid artikleid ühendab üks – kaotatud tuleviku lein.

Täna kõlab väide, et me ei lenda kunagi Marsile, kaine reaalsusena. Põlvkond tagasi olid Marsilennu kavad aga samasugune tõsimeelne reaalsus. Mis on inimestega juhtunud, et Kuulennu põlvkond vaatab tänast suhtumist nagu turist tränimüüjaid Egiptuse püramiidide jalamil – need inimesed ei ole kuidagi seotud muistsete ehitajatega, see rämps on siia hiljem tulnud...

Teatud tasemelt ei ole võimalik vastu vaielda Marsilennu mõttetusele – samalt tasemelt, kus Eesti naised on frigiidsed tusakotid ja kõik terve mõistusega inimesed siit uttu tõmbavad. Jah, tänases situatsioonis oleks Marsilend puhas sümbol. Selle sümbol, et inimkonnal on ikka endiselt jõudu unistada, ja mis veel olulisem, neid unistusi ka teoks teha.

Õige on ka see, et (Charles Strossi sõnadega) on idiootsus primaate plekkpurgis Marsile saata. Muidugi saab suurema osa esialgseid uuringuid robotite abil ära teha. Inimest on sinna vaja alles siis, kui tõsimeeli kolooniat kavandatakse.

Miks me üldse peaksime Marsile või laiemalt kosmosesse pürgima? On üks number, mille üle tasuks mõtiskleda – tänapäeva tööstusriikide elanikul on energeetilises mõttes 60 abilist. Ehk teisiti öelduna (selle täpsuse piires) kulutame me 60 korda rohkem energiat, kui inimene füüsiliselt toota suudaks. See energia tuleb peamiselt fossiilsetest kütustest ja tuumalõhustumisest, taastuvenergiat on umbes viiendik-kuuendik. Seda numbrit vähendavad tõenäoliselt alles mingid katastroofid. Mingid saastalampide kampaaniad – kus töökindel ja keskkonnaohutu lahendus asendatakse sundkorras kalli, ebatöökindla ja mürgisega, saades energiakokkuhoidu alla 0,1% – on ainult teatud tootjate rahakotile kasulik häma, mis läbi töömahukama tootmise probleemi ainult halvendavad. Sama kehtib ka nõndanimetatud taastuvenergiale ülemineku puhul – Eesti puhul see ehk isegi toimiks: ühe maakonna katame päikesepatareidega, neli reserveerime hakkepuidule ja rapsile – niikuinii elavad kõik Tallinnas – ning rannikumere laome tuulikuid täis. Ainult et mille arvelt see kõik tuleb? Ja näiteks Hiina, India või Indo-Hiina jaoks selline lähenemine ilmselgelt ei sobi, inimkonnale sellise tuleviku kavandamine tähendab mõnele miljardile inimesele surmaotsust. Ei ole meie mure? Puhtinimlikult võib sellist sümpaatiat isegi mõista, kuid vaevalt nad seal leplikult, teisi segamata kõrvad pea alla panevad.

Palju olulisem on, et see number on läbi kogu ajaloo kasvanud ja kõige leebemalt väljendudes on energiatootmisvõime olnud väga heas korrelatsioonis vastava inimgrupi üldise edukusega. See on jälle väga suur lihtsustus, kuid kõige suurema võimsusega inimese tehtud asi on vesinikupomm ja kes maailma valitsevad?

Sellega liitub üks teine, inimajaloos uus faktor – nimelt inimese globaalne mõju Maa keskkonnale. Isegi kui me saame enda käsutusse väga suure puhta energia allika, juhitava termotuumareaktsiooni, ei tohi me siin keskkonda hajutada liiga palju energiat lisaks Päikeselt tulevale. Ja just siit tulenevad seosed energiavõimekuse ja eluruumi vahel.

Mis meiega Maal juhtub? Väga raske on täpset sündmuste kulgu ennustada, kuid küllalt tõenäoliselt saabub murdepunkt, neksus või singulaarus – st hetk, mille taha me tänaste algandmete põhjal ei näe – koos fossiilsete kütuste lõppemisega. Millal, see täpselt juhtub, ei tea, kuid vaevalt ükski terve mõistusega inimene kahtleb, et hiljemalt nii umbes põlvkonna pärast on see probleem teravalt päevakorras.

Võib-olla ei juhtugi midagi katastroofilist – lihtsalt mõned riigid tümitavad oma rohelised kumminuiadega läbi ja lähevad üle tuumaenergeetikale, teistel töötavad tehased ainult tuulistel päevadel ja lõpuks nad paratamatult vaesuvad, kolmandate põllumajandus ja üldse kogu infra kukub kokku ning põlvkonna-kahe jooksul väheneb rahvaarv 1%-ni algsest...

Loomulikult on maalitud pilt karikatuurne. Tegelikkus, nagu ikka, osutub kindlasti palju kummastavamaks, kuid põhilises on võimatu eksida – ka seda uut maailma valitsevad need, kellel on energiat ja oskusi sellega midagi peale hakata.

Nii et selles kontekstis tuleks ainult tervitada mõne riigi jõudemonstratsiooni või üldsuse taipamist, et tulevik on nende päralt, kelle käes on võimalused Maa gravitatsioonikaevu põhjast välja tõusta. Ning just selles kontekstis tuleks mõista, vaadelda ja hinnata ameeriklaste püüdlusi Marsi uurimisel. Mitte et, näe, ka nemad ei suuda primaadikonservi Marsile saata ja üldse on see lapsik mõte, vaid et ühel päeval need, kel on vahendid ja oskused, suudavad oma energiatootmist piiranguteta kosmilises ruumis saja-, tuhande- ja vajadusel sajatuhandekordseks kasvatada, ja ülejäänuid ootab – kindlasti!... ... hm, loodetavasti... – leebem versioon sellest, mis juhtus inimese eellastega, kui tuli homo sapiens (praeguste andmete põhjal sõi nad lihtsalt ära).

Paljudel elusolenditel on hämmastav võime tegeleda asendustegevustega ja ignoreerida probleemi, kuni on hilja. Teatud mõttes vaieldamatult kasulikud roheline energia ja kosmose uurimine robotite abil on nende valdkondade asendustegevused. Kahtlemata vajalikud, plussmärgiga tegevused. Ilma irooniata, kindlasti asjalikumad, kui vihma väljakutsumiseks tantsu vihtuda (see vähendab stressi ja aitab aega veeta). Nii, nagu roheline energia on mõistlik alternatiiv neile, kel pole piisavalt relvajõudu stabiilse naftavoo tagamiseks ning teadmisi, kapitali ja julgust tuumaenergeetikale pühenduda, on ka kosmose uurimine robotitega paremuselt järgmine alternatiiv, et olla nö asja sees nii palju kui võimalik. Sest ka vihma väljakutsumise alternatiiv on tohutult raske – uuri välja, kus on lähimad veevarud, loo tehnoloogia, kuidas kaevata kaeve või kanaleid, koonda selleks ressursid ja ole valmis ka füüsiliseks vastupanuks laiskadele, lollidele ja lihtsalt omakasupüüdlikele tõbrastele, alates neist, kes vihmatalismane müüvad.

Ma ei vaidle üheski punktis vastu Päikesesüsteemi kehade uurimisele robotite abil. Mind ei ajendanud seda artiklit kirjutama mitte niivõrd faktid, kui suhtumine. Mina unistan õites õunapuudest Marsil, andes endale täiel määral aru, et Marss on igal juhul üks paha koht õunte kasvatamiseks. Marsi terraformimine tuleb inimestel ette võtta ainult siis, kui me ei leia vastuvõetavat viisi tähtede vahel liikumiseks. Võimalik, et lähema saja aasta jooksul peetakse võimalikuks Marsile hiigelsuurte kuplite rajamist, mille all on maine rõhk ja temperatuur, tervet Marssi terraformida proovides saame ka parimal juhul viletsa, teisejärgulise ja külma Maa.

Inimesed ei anna endale tavaliselt aru, mida tähendavad väga suured numbrid, näiteks kümme miljonit. Mida sa teed üksi ära terve Kreeka või Rootsi vastu? Umbes nii palju kordi vabaneb termotuumareaksioonil rohkem energiat võrreldes keemilise kütusega. Maa atmosfääris oleks tõeliselt mõrvarlik lennata nö lahtise tuumaleegiga (st seda tüüpi mootoriga, kus veojõu annavad otse välja lendavad tuumalõhustumisproduktid), orbiidist alates aga selline piirang ei kehti. Orbiidile jõudev kasulik koorem on keemilise raketi puhul väga umbmääraselt 1/10 stardimassist. Saturn V, millega Kuul käidi, kaalus Maal 2800 tonni, Kuult startiv moodul kaalus 4,5 tonni – kommentaarid oleksid nagu liigsed...

Lühidalt – kogu kosmosevärk on tore hobi, kuni keegi ei võta vaevaks välja töötada ja orbiidil kokku panna tuumamootorit. Sealt edasi võime rääkida Kuu ja Marsi tõsisemast uurimisest, asteroididele kaevanduste rajamisest ja muust sellisest, mis võib ühel päeval hakata avaldama reaalset majanduslikku ja sotsiaalset mõju inimeksistentsile Maal. Kuni kosmosevärk jääb toredaks hobiks, jääbki meie võimete piiriks saata üles kergeid jälgimis-, side- ja positsioneerimissatelliite, teinekord ehk vedada ka mõni miljonär madalale orbiidile. Selleks, et kosmost hõlvama hakata, on vaja tehnoloogilist hüpet, see aga omakorda vajab suhtumise muutust. Väga palju raha muidugi ka, kuid vaataks korra kainelt ja realistlikult numbritele otsa – näiteks Euroopas saaksime me tõenäoliselt vajaliku summa kokku, kui me päästmise asemel laseksime lõhkiläinud kommertspankurid maha.

Kokkuvõtteks – inimkonnal on kaks teed, a) kas jääda Maale ja vähendada rahvaarvu Maa taluvuspiirini, ca 1-2 miljardi inimeseni (või lasta emakesel loodusel seda meie eest karmilt ja jõuliselt ära teha) või b) laiendada oma tegevust kosmosesse. Kui me teeme täna otsuse, et me ei lähe Marsile niipea, tähendab see tegelikult esimese tee valimist. Ükskõik, mida me sel juhul teeme või räägime, on see enamiku Maal elavate inimeste jaoks sama palju väärt, kui oli „küll teid päästetakse” Titanicu teise klassi reisijatele.

Mina ei ole õunauss, mina olen inimene. Parafraseerides poeete: tulevad tuuled ja sasivad puid ja kuskil on ootel linnatäis suid. Ja: üks nüüd kahest peab sündima, me peame tõusma või langema. Me oleme eneseteostusega tegeledes (loe: oma naba imetledes) kaotanud põlvkonna jagu aega. Veel ei ole hilja pöörata uuesti pilk tähtede poole.