Seal tuliste mägede vahel on vaene ja verine maa.
Mis ränka hinda see maksab – Afganistan!
Kas mõistad, võõras sõdur, miks oled sa siin?
Miks surevad sõbrad ja sulle on jäänud vaid viiv?

Vedelesin 1982. aastal õppustel saadud kuulihaavadega Riia sõjaväehaiglas, see oli täis vigastatud noori poisse, enamasti lätlasi, ja irvitati, et neil pole karkudel kaugele koju komberdada, kui kohusetäitmine kodumaa ees ametlikult lõppenuks kuulutatakse.

Ega nad palju (ja veel vähem igaühega) ei rääkinud – nuhke ja keelekandjaid oli ka sõdurite hulgas ja eks organid olid sõnad peale lugenud, et su invaliidsuspension sõltub endiselt õigest käitumisest. Aga piisavalt, et midagi sellist ma seal igavusest kokku luuletasin (taastatud mälu järgi).

Ma olen Vene interventsiooni Afganistanis kasutanud mitmes ilukirjandusteoses ja siinkohal ei ütle rohkem, kui et ilmselt olid nii brittide, venelaste kui ameeriklaste seiklustel sealmail mõned ühised jooned – esmajoones see, et enam-vähem suudeti kontrollida suuremaid asulaid ja teid, ent külades ja üldse maal võimutsesid modžaheedid. Ja kuigi nad päeval end näidata ei julgenud, oli öösiti elanikkond nende ees täiesti kaitsetu. Ja seega arenes ja juurdus seal sügavalt selline omapärane, hädavajalik ja praktiline silmakirjalikkus.

Ja selle nahka läkski USA illusioon, et nad on suutnud seal riigi üles ehitada. Ei, üles ehitada suudeti ainult riigi dekoratsioon. Kimäär, Potjomkini küla. Ma kujutan ette, et ameeriklaste sissetung Afganistani (2001. a) nägi välja üsna sarnane NL-i sissetungiga (1979. a) selles mõttes, et esimesena tegutseva eriüksuse tõhusa tule all langes kümneid ja sadu „allahu akbar” kriiskavaid halvasti relvastatud, fanaatilisi, ent rumalaid ja organiseerimata kaltsupäid ja kõik läks suhteliselt väikeste kaotustega ja plaanipäraselt. Kõik läks kuidagi väga lihtsalt.

Ma ei tunne niipalju ajalugu, et pädevalt kuulutada, et juba brittidel läks nii – muljed on pärit mõnest ilukirjandusteosest. Ent lausa naeruväärne on, mida kirjutab näiteks Wikipedia venelaste sissetungi kohta – ilma venelaste pikaajalise, sihipärase ja väga otsese tegutsemiseta poleks olnud mingit aprillirevolutsiooni (1978. a).

Afgaane omavahel sõdima ajada pole raske; kaost tekitada ei ole raske; ka mingit konkreetset punkti vallutada ei ole raske – tööstusriikide organisatsiooni, väljaõppe ja relvastuse üleolek on lihtsalt nii suur.

Ent mina ei tea, mis aatomijõuga õnnestub sellele lausharimatule, usust pimestatud ja solgitud mõistusega metslaste karjale selgeks teha, et elu ei pea olema üks lõputu nõme sigatsemine üksteise kallal. Elu šariaadi all on ikka väga kole ja kõige lühemalt ootab nüüd ka Afganistani ees peade ja muude jäsemete lõikamine, naiste õigusetus, lapsabielud, kõige ja kõigi vihkamine (sest oh mis kõik pole allahile meelepärane ja allahile pole meelepärane see, mida selleks kuulutab järgmine alustamata alghariduse ja nõelaotsasuuruse silmaringiga ajatolla…)

Seda, et see demokraatia-moodi asi seal kolinal kokku kukub, polnud raske ette näha. Kihlvedusid oli võimalik sõlmida ainult selle üle, kaua see aega võtab. Noh, ka mina ei oleks pakkunud, et inimväärse Afganistani illusioon hajub nii kiiresti…

Mida teha?

Jube lihtne on nõu anda… kindlas teadmises, et seda kuulda ei võeta.

Aga alustama peaks pigem küsimusest, et kas me peame midagi tegema? Kas meil üldse on õigust kedagi tema tahte vastaselt tsiviliseerida?

Aga natuke keerukam küsimus: kui tõsiusklikud afgaanid tahavad elada nii, nagu näib, et nad tahavad elada, siis mis ajenditel nad seda teevad ja kes õieti on need, kes „tahavad”?

Või teise nurga alt – kas me saame endale lubada mitte kuulda kaasinimese häält, keda sunnitakse elama viisil, mis meile tundub jälk igas (nii formaalsete inimõiguste kui emotsionaalses) mõõtkavas?

Tõesti? Et on okei, et üheksa-aastased tüdrukud lõigatakse ümber ja neid kepivad need karvased vanamehed, kelle nägu on paraku täna see, mida afgaanid „tahavad”?

Ursula K. Le Guinil on lugu „Need, kes lähevad Omelast ära” („The Ones Who Walk Away from Omelas”, 1973, ek 1992). Omela elab rahus ja õnnes, aga selle hinnaks on üks laps ühes keldris, keda pidevalt piinatakse. See on kurb ja kuri mõistujutt – kuipalju me lepime julmuse ja ebaõiglusega, sest meil on nii mugav?

Mõned lähevad Omelast ära. Mina ei taha elada ühiskonnas, mis on nõus ohverdama need üheksa-aastased tüdrukud (ja oh kui palju teisi: mõtlevad noorukid, lihtsalt head inimesed ja tegelikult kõik afgaani naised!), et meid vaid rahule jäetaks. Ja silmakirjalikkuse ja demagoogia meistriklass on podiseda midagi „kultuurilistest traditsioonidest” – see on lihtsalt läbi lillede öeldud, et „nad ei ole ju inimesed”.

Mul ei oleks midagi selle vastu, kui need põrunud pühasõdalased ennast üksteise peal välja elaksid. Paras neile. Ent kahjuks ei ole kusagil ideaalset masinat, mis annaks võimaluse elada teisiti kõigile neile, kes nii ei taha. Ja seega on tsivilisatsiooni ees Probleem.

Võimalik, et ainus õige lahendus oleks olnud riigi kahekslõhestamine – et ühel pool tsivilisatsioon ja teisel islam. See on ajaloos toiminud, see toimis isegi terve maailma mastaabis külma sõjana – hullus märatseb mõnda aega ja lõpuks vajub kokku. Kahtlemata kah julm kõigi suhtes, kelle ainus elu möödub hulluses, aga teisalt, kummatigi, ei ole relvajõud teinekord kah lahendus – nagu näha sellesama Afganistani näitel.

Ma ei tea, kuipalju inglased üritavad asja ilusamaks rääkida, kuid neil tundus see olema rohkem põhimõtte küsimus ja lõpuks taandus asi sellele, et tegelikult pole kellel kuradilgi vaja sellist vaest ja vaenulikku riiki.

Venelastel tuli kaasa „Brežnevi pakike”, ehk nad üritasid importida „arenenud sotsialismi”; lisaks pole lihtne venelane ei rohkemat ega vähemat kui purjus mölakas – sõdurid käitusid seal nii kultuuritute ja igas mõttes talumatute marodööridena, et muidugi tahtsid praktiliselt kõik neist lahti saada.

Võimalik, et USA häda on põhimõtteliselt sellessamas – mitte millegagi põhjendatud eelarvamuses, et nad kõigile meeldivad ja nende ettekujutus, kuidas asjad peavad olema korraldatud, on juba a priori parim võimalikest.

Igatahes on lääs Afganistanis läbi kukkunud. Tsivilisatsioon on sammu taandunud. Ärme teeme endale illusioone – lüüa saime ka meie. Ja mitte ainult sellepärast, et ka meie sõdurid olid seal või et me saame paratamatult mingi osa maailma peale laiali valguvatest miljonitest afgaani põgenikest.

Midagi on põhimõtteliselt häda meetodis (või paradigmas, kui see tähenduselt õige sõna nii lörtsitud ei oleks), kuidas lääs asjale läheneb. Mitte et ma igatseks taga maadeavastamisaegu, mil sedalaadi eriarvamused lahendati piisava hulga täpse kahuritulega. Samas, see on endiselt ainus  teadaolev meetod modžaheedidele millegi selgitamiseks – minimaalselt, et ei ole hea mõte tulla meie päid lõikama.