Kuigi – või seda enam, et – meil siin soostunud paepealsel läksid asjad kuumaks, on kasulik üritada piiluda suurema maailma arenguid pikema aja jooksul. Mis sest, et ennustamisega on lisaks olemuslikule ebamäärasusele veel see häda, et seda kiputakse vaatlema mitte kui objektiivset katset tulevikku ette näha, vaid poliitilise sõnumina.

Brexit, Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust, on selles mõttes võib-olla kõige mustvalgem näide – ühed lärmavad „läheb põhja, läheb põhja!”, teised undavad vastu „läheb õide, läheb õide!”, ja välja otsitakse just need argumendid, mis antud arvamust toetavad.

Ma olen väga paha ennustaja selles mõttes, et ma ütlen kohe – ma ei tea.

Aga midagi pole teha, ma näen praegusel hetkel, et õidepuhkemises kahtlejate argumendid on tugevamad. Brexit ei ole seni täitnud ainsatki sellele pandud lootust. (Vastuargument kohe: eks seda ole ka vara öelda.)

Midagi sisulist pole vastu öelda ka hiljuti ERR-is ilmunud Siim Kallase artiklile, kus ta seletab põhjalikult lahti maailmas üsna levinud vaate, et Suurbritanniast sai just nn kolmas riik. Maailmas on praegu kolm suurvõimu – USA, EU ja Hiina – ja teised. Jah, selles teises liigas on omakorda ülemine ots – väga kõvad tegijad, kellest maailmapoliitikas kuidagi üle ega ümber ei saa – ja Suurbritannia on kahtlemata nende hulgas. Aga koos näiteks Venemaa, Türgi ja Jaapaniga.

Jah, EU on väga kohmakas ja uimane monstrum, aga väide, nagu oleks see täiesti hambutu, ei ole lihtsalt tõsi. Suurbritannia võitis EU-sse kuulumisest ja see on jätkuvalt nende suurim väliskaubanduspartner rohkema kui poolega ekspordist ja impordist.

Kõigepealt tuleb seoses Suurbritanniaga teadvustada mõned valupunktid. Peamine neist on kahtlemata Põhja-Iirimaa. Kui asju õigete nimedega nimetada, on inglased Iirimaa kallal viimastel sajanditel ikka väga kõvasti sigatsenud. Iiri suure näljahäda ajal (1845–1849) ei lasknud nad toidulaevu sadamasse, et võimalikult paljudest lahti saada (surnute ja väljarändajatena kaotas Iirimaa kokku 20–25% rahvastikust), Briti Ameerika kolooniates oli hulgaliselt iiri orje, enne kui asi täielikult neegrite peale läks, ja Põhja-Iirimaa jäi Iirimaa iseseisvudes Suurbritannia koosseisu lihtsalt sellepärast, et see oli õnnestunud juba piisavalt ümber rahvastada.

Meie jaoks on oluline siduda Brexiti teema EU võimaliku tulevikuga, sealhulgas nn Eexiti võimalusega. Püüame siis visandada neid eelmises artiklis toodud 10, 30 ja 80 aasta perspektiivis.

10 aastaga saab enam-vähem selgeks, kas britid tegid lahkudes õigesti või tuleb neil endale hinne anda kui kadunud impeeriumi säras unelevatele ennasttäis lollpeadele. Sõltub see kahest omakorda väga tihedalt seotud protsessist: ühelt poolt, kas õnnestub ellu viia midagi sellest, milleks nad välja astusid (mida EU sees oli raske või võimatu teha) ja teiselt poolt, mis EU-st edasi saab.

Seega, kas Suurbritannia majandus hakkab tõusma ja kas nad saavad immigratsiooni kontrolli alla – kaks punkti, mis võib-olla emotsionaalselt kõige rohkem mõjutasid valijaid Brexiti poolt hääletama. Mis immigratsiooni puutub, siis see sõltub puhtalt tahtmisest ja selles osas jääb vaid inglastele siiralt pöialt hoida.

Majandusega on asi nutusem, mitte kusagilt ei ole näha, et midagi oluliselt paraneks. Kaubavahetus EU-ga? Vaatamata kõigele muutub see pisut raskemaks. Kaubavahetus endiste asumaadega? Mis seda seni on keelanud teha ja miks peaksid need eelistama endist emamaad? Võimalus ise sõlmida lepingud kõigi teistega? Kust saab tulla eelis, kui sa ei ole enam suurvõim? Suurem orienteerumine USA-le? Eee… mida? Positiivsed vastused kõigile esitatud küsimustele saavad põhineda ainult luulul, et keegi neid hirmsasti armastab…

Nii Põhja-Iirimaa kui Šotimaa püsivad Suurbritannia koosseisus üsna napilt. Ja paraku tuleb silmas pidada, et suur osa šotlasi hääletas viimasel referendumil (2014) Suurbritanniasse jäämise poolt kartusest, et iseseisev Šotimaa võib jääda EU-st välja. Seega ma hindaksin, et ca 2/3 tõenäosusega Suurbritannia lähitulevikus, 10–20 aasta jooksul laguneb.

EU-ga on asi veelgi keerulisem. Jah, EU võib edasi laguneda. Ühelt poolt, ega keegi ju enne Brexiti referendumit võtnud tõsiselt võimalust, et Suurbritannia tegelikult ka lahkub, teisalt aga tundub, et vähemalt viis aastat ei juhtu midagi, sest kõik jälgivad huviga, mis Suurbritanniast saab.

Jah, Hispaania lööb takka üles, aga seal pole meile midagi positiivset – nad tahaksid jõudu rakendada Kataloonia iseseisvuspüüete vastu. (Või suudab keegi tõsimeeli ette kujutada, et setukad hakkavad oma riiki nõudma ja me selle peale nende ülemsootska vangi paneme…)

Veel ei tohi ära unustada mõtet, millest küll viimasel ajal eriti rääkida ei taheta – kahe või mitme kiirusega Euroopa; mis praktikas aga on täiesti olemas, arvestades, et EU-sse kuulumine, Schengeni ala, euroala ja hulk muid selliseid tunnuseid-tingimusi hõlmavad erinevaid riikidegruppe.

Arvata on, et nüüd, kui Suurbritanniat enam piduriks ei ole, võib teema tõstatuda kasvõi selles võtmes, et Euroopa integratsioon ei ole konvoi, mis peab oma kiirust sättima kõige aeglasema (saamatuma, pirtsakama – mis iganes…) liikme järgi. Et kaasa tulevad need, kes oskavad, tahavad ja suudavad, ülejäänud… kasvagu… või ussitagu…

Mida see meile tähendab? Vaadake, meie õnn, et praegu räägitakse solidaarsusest – me saaksime, kui meil vaid tarkust ja tahtejõudu jätkuks, tulemuslikult kobiseda ja omale erisusi nõuda. Kui kahe kiirusega Euroopa oleks ametlik poliitika, siis lõppeks liigne mögisemine lihtsalt sellega, et sind tõstetakse perroonile aeglasemat rongi ootama.

EU tõi kokku ilmne kasu liitumisest. Meie eluküsimus on, kas me liiga palju ära ei anna; kas me selles suures katlas ikka alles jääme, mitte ühtlaseks pudruks ei kee?

Ja siit jõuaksime ringiga tagasi Venemaa juurde; Hiina on endiselt õnneks üsna kaugel.

Ja seega tuleb tõdeda, et Brexiti ja Suurbritannia saatus sõltub ühese hinnangu andmiseks liiga paljudest asjaoludest. Näiteks NATO dimensioon – ei tohi unustada, et siiani, 75 aastat pärast IIMS lõppu, on Euroopas USA väed; USA on kogu selle aja mõjutanud Euroopa poliitikat ulatuses, mida enamasti mõista ja tunnistada ei taheta.

Esialgu oleme Brexitist ainult kaotanud – oleme olnud saajate poolel ja Suurbritannia osamaks oli päris kopsakas; Erasmuse jmt lõppemisega vähenevad õppimis-, enesetäiendamis- ja praktikavõimalused.

Ja nii meil kui Suurbritannial tuleb mõelda, kuhu maailm läheb ja kuhu me õieti kuulume? Nii et enne, kui püüda ennustada 30 ja 80 aasta perspektiivi, tuleb vastata neile küsimustele.