Ulmel on lisaks headele omadustele – kõige esimene, et see paneb kujutlusvõime tööle – ka olemuslik häda – kõige süngemad düstoopiad kipuvad tõeks saama ja midagi teha ei ole.

Isaac Asimov kirjutas pea 70 aastat tagasi ühiskonnast, mis ressursipuudusel elas ülimalt rõlges ja kammitsetud sotsialismis – toit ja vesi käis kaardiga ja kõik inimesed olid jagatud seisustesse, millele vastavalt sul siis oli rohkem privileege, näiteks paar ruutmeetrit suurem tuba või õigus mõnel päeval nädalas kodus süüa. Ja nad olid selle eluga rahul – sest nad ei läinud tähti vallutama, mis sest, et võimalus selleks oli olemas.

See motiiv on levinud, olen ka ise juba mitmekümne aasta eest kirjutanud suurlinnadest, kus inimesed sisuliselt virelevad virtuaalreaalsuses, närivad plastikusse pakitud, kivivillas toiteseguga kasvatatud porgandeid ja räägivad sealjuures, kui rohelised ja progressiivsed nad on, ja sunnivad seda mõtteviisi ka kõigile teistele peale.

Võib-olla üks ohtlikumaid jooni praeguse kliimahulluse juures on selle sarnasus ususektidega – mitte et lihtsalt ei ole neil alati õigus – sõltumata faktidest, loogikast ja tegelikkusest –, vaid seda määritakse aktiivselt ja vahendeid valimata teistele pähe.

Võtame kilekotid. Sa lähed poodi, mis, muide, saadab sulle iga nädal koju pataka reklaami, mida suurem osa inimesi kunagi ei vaata; sa ostad plastikusse pakitud piima, plastikusse pakitud lihatooted, plastikpudelis ketšupit või sinepit, plastikusse pakitud majapidamispaberit, plastikkotis saia, plastikkarbis (tihti kolmekordses!) ninnu-nännut... ja siis tuleb mingi ajukääbus sulle seletama, et sa päästad planeedi, kui seda kõike plastikkotis koju ei vii...

Võtame lambid. Meil olid lihtsad, töökindlad ja keskkonnale ohutud hõõglambid. Olgu, LED-idega on lugu parem, kuid nende asemele suruti kallid, keskkonnaohtlikud ja kõigilt parameetritelt halvemad luminestsentslambid. Energia kokkuhoid?

Enamasti kallutatud arvutused, sest maja me ju kütame, eks ole; või lihtsuse huvides kujutlegem põrandaküttega vannituba – energiasäästu võib selles võrrandis lihtsalt maha tõmmata, sest see on täpselt üks ja sama energia, mis seal ruumi soojendamiseks läheb. Töökindlus? Need numbrid on ju puhas härjasitt, meil enamasti müügil olev Hiina saast peab heal juhul vastu kümnendiku lubatud 25 aastast.

Elektriautod. Kallid ja mingi näiline sääst justkui tuleks sellest, et kõik tootmisjäägid jäävad kolmanda maailma riikidesse. Elekter nende laadimiseks tuleb sedasama fossiilset kütust kasutavatest elektrijaamadest, lisanduvad vaid võrgukaod, mis sisuliselt nullivad parema kasuteguri ja võimaliku taastuvenergia kasutamise (kui seda juhtub olema). Ja juba on tekkinud lisaprobleemid näiteks Teslaga, mille tarkvara on renditud esimesele omanikule ja järgmine justkui peaks kõik uuesti ostma. Ehk siis elektriautoga sõidavad ainult need, kes on oma raha peale tigedad, või kui keegi teine selle lõbu kinni maksab.

Või võtame nn CO2 kvoodi, millega on meie põlevkivielektrijaamad muudetud konkurentsivõimetuks. Iseenesest pole too kvoot midagi muud kui üks lisamaks energiatootmisele. Maksuraha teatavasti ju otseselt ei kao kuhugi, selle abil saab ühiskonnas midagi teha. (See, et suur osa sellest hajub ametnike palkadeks ja igasugusteks bürokraatlikeks mõttetusteks ja asendustegevusteks, on iseküsimus.)

Ainult et kui kohe siin kõrval on keegi, kelle energiatootmisele selline enesekägistamismehhanism ei laiene, on tegu millegagi, millega võrreldes püksilaskmine või pöidla võmmimine haamriga (selliseid analoogiaid ju kasutatakse) on leebed ja üldse mitte nii tapvad rumalused.

Venemaa alles kaalub üldse mingite keskkonnatasude kehtestamise võimalust millalgi tulevikus, ja tulemusena on Eesti põlevkivielektrijaamade elekter 30–50% kallim täpselt samasuguste, ainult teisel pool piiri asuvate jaamade toodangust. Ja EI, see CO2 tasu ei jää siia, vaid kaob kuhugi EU katlasse ja EI, me ei saa sealt piisavalt kompensatsiooniks tagasi, et ehitada mõistliku ajaga mingi mõistlik alternatiiv põlevkivielektrile.

Kas te teate, et tõsimeeli on välja käidud mõte keelata puuküte? Kas te teate, et kogu see taastuvenergia mull on endiselt täiesti eluvõimetu, selle tolatsemise maksame meie kõik kinni – vaadake oma niigi üüratut, Euroopas üht kõrgema elektri hinnaga elektriarvet ja mõelge heldimusega tuulikutele ja päikesepatareidele... Kas te teate, et plaanitakse lisamakse liha tootmisele? Kas te teate, et enamik kala on tänapäeval kasvandustest ehk ligunenud sellises antibiootikume täis – sõna otseses mõttes – solgis, et – ilma igasuguste liialdusteta – seda ei tohiks süüa tihemini kui kord paari nädala tagant?

Võib-olla tasub seda kõike silmas pidada, kui keegi järgmine kord tuleb õpetama, mida süüa ja mida seljas kanda ja kuidas tuba soojaks saada. Eriti just saarlastel tasub vahest säilitada eluterve, traditsioone ja tavasid arvestav vaatenurk ja (vähemalt mõttes) hoida kaigas valmis, kui elukauged linnarohelised oma järjekordse jaburusega peale sõidavad.

See ei tähenda, et me midagi tegema ei peaks. Raske on vaidlustada, et nii edasi ei saa. Aga edasiminek ei tähenda totakaid asendustegevusi – nagu suurem osa sellest, millele eelnevalt sai vihjatud.

Ega keegi ei vaidle vastu, et oleks tore, kui me nii palju prahti ei toodaks... aga asi pole ju ometi selles näruses kilekotis! Asi on terves ahelas. Mis on see üks kilekott võrreldes näiteks järjest enam leviva postimüügiga, kus pakend võib kaaluda kümneid kordi rohkem kui sisu, ja eriti Hiinast tellides rändab ka sisu masendavalt kiiresti pakendi järel prügikasti, sest see on odav rämps.

Me ei saa midagi muuta käskude, keeldude ja üleskutsetega. Me saame midagi muuta ainult probleemi kui sellise tuumast alustades ja siis me räägime energiatootmisest ja tarbimisharjumustest. Aga nendega saab midagi ette võtta kümnete aastate perspektiivis ja sihipäraselt, mõttega tööd tehes.