Infoteadusega seostub mõiste Hiina tuba (mida küll kasutas Gottfried Leibnitz juba 300 a tagasi) – kujutlegem kasti, mille siseküljel on juhised, et kui sisestatakse see hieroglüüf, tuleb vastu anda too. Hiinlasele välja võib jääda mulje, et masin mõistab hiina keelt. Tegelikult on see täiesti hingetu.

Pahatihti käitub just sellise hingetu monstrumina ka Eesti riik; ja meil jääb vaid küsida juba leierdatud küsimust, kas me sellist riiki tahtsimegi?

Võtame näiteks andmekaitse inspektsiooni tegevuse apteekide peedistamisel. Meil on koroonapandeemia. Kogu maailm on juba kevadest häireseisundis, me kaotame inimelusid ja balanseerime otsida tasakaalu, et majandust mitte päris välja suretada, sest siis oleksid tagajärjed veel halvemad.

Me justkui peaksime kõik – rõhutan: meie kõik, kõik koos – olema orienteeritud sellele, et võidelda pandeemia vastu. Üks väga elementaarne – ja arusaadav igale kahejalgsele, kel kaks töötavat ajurakku – meede on lähikontaktide piiramine…

Ja siis tuleb kari madalalaubalisi tölle andmekaitseinspektsioonist kogu sellele asjale rõõmsalt vett peale tõmbama. Jätame kõrvale asja sisu (et isikukoodi teades võib e-apteegis näha teise inimese retsepte).

Rakendaks hoopis need kaks (ja kel on, rohkem) ajurakku tööle ja küsiks: mis siis? No tõepoolest, mida sedasamust! No mis siis?!? Mis sellepärast halba on juhtunud? Kus on kannatajate hordid, väärkasutuse tõttu surnud ja sandistatud kodanike kuhjad? Mitte midagi ei ole sellest olnud, et teatud tingimustele näeb natuke rohkem kui seadus ette näeb. Mitte mingit häda ega nurinat ei ole olnud.

Aga tubli ametnik ei küsi. Tubli ametnik leidis konksu, mille otsa oma sõnnikut riputada. Tubli ametnik sai rinna uhkelt kummi ajada ja ähvardada apteeke trahviga. See, et meil on pandeemia ja kõigist võimalikest üldse kõige valem aeg, mil teha seadusi, mis sunnivad inimesi välja minema ja rohkem kontakte otsima – see nende säästuajudesse ei mahu. Selline mõtegi ei tulnud seal ilmselt kellelgi pähe, sest muidu me sellest jamast ju uudistes ei loeks.

Ehk siis mida teeks valgustatud monarh?

Küsimus, muide, ei ole asjatu. Me kipume fetišeerima demokraatiat, kuid see on vaid üks võimalik valitsemisvorm ja kuigi see laseb väikestel inimestel õitseda kujutluse paistel, nagu neist midagi oleneks, liigub demokraatlik ühiskond suurema osa ajast, ämber mõlema jala otsas. Valgustatud monarh, lugedes sellist uudist, laseks teatada Andmekaitseinspektsiooni juhtkonnale, et te olete tõestanud, et te ei seisa ühiskonna kui terviku huvide eest, nii et tehke, et te siit kaote.

Aga meil ei ole valgustatud monarhiat, me jääme hirmuvärinal ootama, millise destruktiivse nüridusega see amet meid järgmiseks kostitab…

Või võtame teise näite – meie politsei teatas mõne päeva eest uudistes uhkelt, et toimus massiline talverehvide olemasolu kontroll. See ei ole eelmisega võrreldav pahatahtlikkus ja lõpuks on sellega nagu ilmaga – kes ei teaks, et politsei on tõhus riigikassa täitja, trahviplaani tuleb täita ja nii nad igal aastal sellistel puhkudel raha korjama tõttavadki.

Ma ei väida, et politsei ei peaks üldse liiklust kontrollima. Ma ei väida isegi mitte seda, et nad kõigest asjatu nöök on. Pigem on küsimus jälle, moodsa sõnaga, prioriteetides. On juba peaaegu kuu keskpaik ja Tallinnas ei ole veel tegelikult talverehve vaja. Talverehvid lõhuvad teid ja neid parandatakse meie ühise raha eest. Nüüdseks on ilmselt väga suurel enamikul juba talverehvid all. Peamine on siinjuures, et oleksid all ka ilma politsei korraldatud röövretketa.

Millal viimati ütles politsei kellelegi, et kuule, ära sõida nii kiiresti? Ma ise olen viimase ca 5 aasta jooksul saanud automaatidelt 2 trahvi, kusjuures mõlemal korral kogemata selles mõttes, et ma ei kiirustanud ja sõitsin enda meelest normaalselt. Ma tunnen, et mul ei ole enam teedel ja tänavatel tegu millegi inimlikuga, ma seisan vastamisi kiusliku robotiga. Ja inimene ei saa roboti vastu, inimene eksib. Inimene ei jõua pidevalt valvel olla, hingetu masin jõuab. Ja teeb sulle trahvi.

Ja tasub siis imestada, et mitte keegi ei astu politsei kaitseks välja, kui neid järjekordselt koondatakse? Jah, järele mõeldes on see kontraproduktiivne, sest siis tulebki odavamaid „1984”-masinaid juurde, ent me ei tunneta enam, et politsei on meie, maksumaksjate poolt korra valvamiseks palgatud inimesed. Meid valitsevad masinad. Sellised hingetud, millega ei saa vaielda. Ainult neid jõuetult vihata.

Ja paratamatult tekib tunne, et – aga masina saab ju puruks peksta…

Või võtame sotsiaalministeeriumi, mille edukatest e-teenustest just hiljuti kuulutas üks nende IT-pealikest (jätkem siinkohal nimi mainimata, ega konkreetne inimene süüdi pole…) Aga kas te teate, kuidas reageerib Eesti Vabariik – saate aru, see riik, mida me peaksime justkui armastama ja asutama, mis peaks olema õnn ja rõõm ja mille üle jumal valvaku – kui sureb laps?

Mõttepaus, eks ole.

Uskuge või mitte, aga Eesti Vabariik saadab vanematele ainult ühe automaatteate – et lõpetatakse lastetoetuse maksmine. Ja seda, muide, operatiivselt, kohe järgmisel päeval.

Ühesõnaga, midagi on kohutavalt viltu läinud.

Jõulud pidid olema hoolimise aeg. Lähedastele mõtlemise aeg. Suurematele, igavikulistele asjadele mõtlemise aeg.

Oleme meie. Ja siis on Eesti Vabariik. Hing on sellest välja auranud, järele on jäänud midagi roppu ja rõvedat, mis ainult kriginal inimestest üle sõidab…

Või noh, ei ole nii hull, sotsiaalkomisjon otsib lahendust andmekaitse kokkukeeratud pasale ja nii edasi.

Aga ikkagi oleks aeg endalt küsida – ja see kehtib ka nende riigiametnike kohta, kel veel mõni töötav ajurakk – mida kuradit me õieti teeme? Kas poleks aeg hakata üles ehitama riiki, kus pole natuke liiga tihti valus ja võigas elada?