Siim Veskimees, 17.07.2020 Estcon, Udu talu –

võimalikud vastused, miks meile näib, et oleme üksi

1. Sissejuhatus

Selle nähtuse nimi on ladina keeli Silentium Universi või neile, kes americanot eelistavad: Great Silence.

Käsitletavate teemade osas jaguneb järgnev ettekanne neljaks osaks, kummatigi on alapealkirju rohkem ja kaalud osade vahel ei ole võrdsed; lisaks hüppan pisut teemalt teemale.

1. osas räägin üsna rangelt teaduslikust seisukohast Fermi paradoksist.

2. osas pakun natuke mõtlemisainet – või ka õelutsen – üsna paljude teooriate üle, mis küsimusele võiksid vastata.

3. osas annan väikese ülevaate, kuidas ulmes asja on käsitletud ja

4. osas pakun natuke järsema ja – vastavalt maitsele – kas ulmelisema või realistlikuma vaatenurga teemale (mis arusaadavalt seostub ettekande pealkirja teise poolega).

2. Fermi paradoks

Enrico Fermi, 1901–1954, oli itaalia füüsik, kes alates 1938. aastast elas ja tegutses USA-s. Ta käivitas muuhulgas maailma esimese tuumareaktori, nn Chicago Pile-1 1942. a. 1938 a sai ta Nobeli preemia indutseeritud (neutronitega pommitamisega tekitatud) radioaktiivsuse teemadel; loomulikult võttis ta osa Manhattani Projektist.

Fermi paradoksiks nimetatakse igasuguse tõsiseltvõetava tõendusmaterjali puudumist maavälise mõistusliku elu kohta, samas kui senistele teadmistele tuginev loogika ja tegelikult ka isegi tagasihoidlikud statistilised hinnangud justkui näitaksid, et seda peaks ikka parasjagu olema.

Legend väidab, et Enrico Fermi läks millalgi 1950. aasta suvel lõunale koos kolleegidega. 7–8 inimest, sh Edward Teller, Herbert York ja Emil Konopinski (need nimed peaksid ise enda eest kõnelema, kõik nad olid Manhattani projekti osalised; ja kas on keegi, kes ei tea, mis asi on teller-ulami skeem? [olgu, kes ei tea, võiksid kuugeldada, aga selle baasil töötavad kõik tänapäeva termotuumapommid]).

Juttu oli ufodest ja FTL-ist (faster-than-light, ehk ülevalgusekiirusega liikumisest) ja siis olla Fermi tolle lõuna lõppedes hüüatanud „But where is everybody?” (Sellest hüüatusest on vähemalt 5 versiooni ja ka kogu loost ringleb teistsuguseid versioone, kuid olgu; kunagi mingist raamatust sai loetud Wiki omast üsna erinevat versiooni, kuid jätame selle hetkel; on omaette pikk teema, kuidas me kogu aeg trükime uued vanad ajalehed – st kuidas info kogu aeg muutub, kuidas luuakse näivust ja vägistatakse minevikku, tõde ja üldse reaalsust... mis viib mõttekäiguni, et mine tea, kas Maal on intelligentset elu... vastus ei pruugi meeldida...)

Fermi pole muidugi esimene, kes seda küsis. Aga ta on esimene, kes seda küsimust n-ö loogika- ja tõenduspõhiselt vaatles ja sellisena indutseeris kogu teema teadusliku uurimise. (Oluline on siin välja tuua, et näiteks jah, väidetavalt olla sarnane küsimus ka Konstantin Tsiolkovski 1933. a avaldamata käsikirjas. Nii on isegi Wikis kirjas, aga see on nii venelaslik – teate küll, venelased tegid kõik leiutised puust valmis, aga õelad ja rumalad valitsejad panid need kõik kalevi alla... Hea suur kalev pidi neil seal olema... ehk siis idanaabrite lollakas eneseupitus, jätame selle...)

Üks esimesi väga põhjalikke Fermi paradoksi käsitlusi on Michael H. Harti 1975. a ilmunud raamat „Where are they?” (Ise olen lugenud selle teist väljaannet, tehtud koos Ben Zuckermaniga 1995. a ja arusaadavalt täiendatud uuema infoga.)

Drake võrrand

Selles kontekstis ei saa kuidagi mööda Drake võrrandist:

N = R∗ ⋅ fp ⋅ ne ⋅ fl ⋅ fi ⋅ fc ⋅ L

kus:

N = tsivilisatsioonide arv Linnuteel, millega peaks olema võimalik raadio teel suhelda

R∗ = tähetekke tempo Linnuteel

fp = kui suurel osal neist on planeedid

ne = kui suurel osal võiks potentsiaalselt elu olla

fl = kui suurel osal tegelikult on tekkinud ja arenenud elu

fi = kui suur osa viimastest on jõudnud tsivilisatsioonini

fc = kui suur osa neist tegutseb n-ö kosmose suunas

L = aeg, mille jooksul selline tsivilisatsioon signaale kosmosesse saadab

Raskused selle võrrandi puhul algavad sellest, et esimesed kolm kordajatest on teaduslikult hoomatavad. Viimased neli on puhtalt spekulatiivsed ja hinnangud kõiguvad hulga suurusjärke.

Algsed numbrid, mida Drake ja tema kolleegid kasutasid 1961. a:

R∗ = 1 aastas (sisuliselt tähtede arv Linnuteel jagatud Linnutee elueaga)

fp = 0,2 – 0,5

ne = 1 – 5 (tähtedel on 1 kuni 5 eluks põhimõtteliselt elukõlbulikku planeeti)

fl = 1 (elu tekib kõigil)

fi = 1 (kõik saavad targaks)

fc = 0,1 – 0,2 (1/10–1/5 pöörab pilgu üles...)

L = 1000 – 100 000 000 aastat

Minimaalväärtustel annab see valem 20, maksimumväärtustel 50 000 000.

Tänased andmed:

R* = NASA ja ESA andmetel tekib Linnuteel igal aastal umbes 1,5–3 põhijada tähte (ehk mille mass on 0,68–1,45 päikese massi – neid, mis miljardeid aastaid suht ühtlaselt põlevad).

fp = on hinnanguliselt 1 – oleme avastanud, et planeedid on sellistel tähtedel pigem reeglina.

ne = 0,4. Eksoplaneetide otsimiseks on Kepleri projekt ja selle keskmes on üks jurakas kosmoseteleskoop, mille ülesanne ongi planeete otsida. 2013. a aruandes väidetakse, et Linnuteel on päikesetüüpi tähtedel 11 miljardit planeeti Goldilocki tsoonis (st tsoonis, kus kiirgus võimaldab pinnal vedelat vett). Lähim neist tiirleb, muide, ümber Proxima Centauri b, 4,2 valgusaasta kaugusel.

Märkus: koos punaste kääbuste planeetidega 40 miljardit, kuid viimaste elukõlblikkus on seatud kahtluse alla, sest punastel kääbustel esineb tugevaid kiirguspuhanguid. Vaevalt et elukõlbulikud on nn kuumad jupiterid... kuid samas keegi ei tea, kuidas on lugu nende kuudega... Tingimusi võib veel olla ja tulen nende juurde tagasi.

fl = meil on Maa – planeet, kus elu tekkis, niipalju kui me teame, esimeste miljonite aastate jooksul (kui planeet kui selline enam-vähem kokku sai...) Aga meil on ainult 1 näide – teaduslikust seisukohast paras jama...

fi = keegi tea, on aus vastus. Siin võiks väga aidata elu jälgede leidmine Marsil – st kas ikka tekib ja mis tempos areneb. See kordaja võib olla lähedal ühele, aga võib olla ka nii miljardiku suurusjärgus...

fc = endiselt kahtlane. Muide, Maa raadioteleskoobid suudaksid avastada meie igapäevasidet (mobla näiteks) nii kõigest umbes kolmandiku valgusaasta kauguselt.

L = Michael Shermer pakub selleks ajaks 420 aastat – ta on uurinud 60 Maal eksisteerinud tsivilisatsiooni. Kõrvutades 28 tsivilisatsiooni andmeid meie ajaarvamise algusest (noh, Rooma sees etc), pakub ta meie tsivilisatsioonile selleks ajaks 304 aastat (kaua me võiksime midagi kellelegi saata). Arutluskäigu ilmne viga on, et ükski varasem tsivilisatsioon ei saatnud raadiosignaale kosmosesse.

David Grinspoon teisalt väidab, et kui tsivilisatsioon kord juba suudab planeeti kui tervikut hallata, võib see põhimõtteliselt kesta miljardeid aastaid. Selliseid peaks siis universumisse muudkui kogunema...

Carl Sagan on tulnud välja vastupidise seisukohaga, et võimekuse kasvades kasvab ka tsivilisatsiooni võime end hävitada. Näiteks tuumasõjaga.

Tulemused:

Kui võtame kõige madalamad pakutud väärtused, saame 10ˇ-12 = me oleme üksi mitte ainult Linnuteel, vaid kogu jälgitavas universumis.

Optimistlikumad väärtused annavad 15 miljonit (Linnuteel).

Ehk siis mingi 10 000 korda siia-sinna on selliste arvutuste juures parim, mida saame välja pakkuda...

Vaatame, muide, Drake’i valemit teistpidi – kas tsivilisatsioone on kunagi eksisteerinud?

Sellele on lihtsam vastata: tõenäosus, et Maa on nii haruldane, et universumis ei ole kunagi elu olnudki, on 2,5 x 10ˇ-24. Tõenäosus, et Linnuteel ei ole kunagi olnud tsivilisatsiooni, on 1,7 x 10ˇ-11, ehk üks umbes kuuekümnele miljardile.

Drake võrrandi modifikatsioonid

1. Koloniseerimine. Võrrandi modifikatsioon, kus võetakse arvesse levikukiirus v ja arvestades tsivilisatsiooni eluiga L – siis kui kaugele nad levivad. Enamasti on tegemist võrrandisüsteemiga 3 võrrandist ja seal on määramatust nii palju, et nendega tasub jamada vaid sel teemal ulmet kirjutades – neil võrranditel on mõtet siis, kui nende taga seisab mingi loogika: kui kiiresti me näeme võimalust levikuks? Millise tehnoloogiaga?

St tulemused on totaalselt, põhimõtteliselt erinevad, kui vaatleme näiteks levikukiirusi:

a) 0,01c: põlvkondade laevad. Levik aeglane, ent kui järele mõelda, siis 5 – 50 miljoni aastaga (mis pole universumi mõttes rohkem kui silmapilk!) õnnestuks koloniseerida Linnutee.

b) 0,9c: (ehk natuke alla valguse kiiruse) ekspeditsioonid lähimate tähtede vahel mahuksid põhimõtteliselt inimea piiresse. Võimalustena tuleksid kõne alla nii hibernatsioon kui ainult teadvuste saatmine. Ja ka tsivilisatsioonide seemnete levitamine (nagu ACC „Kauge Maa laulud”.)

c) 100c: (FTL! Põhimõtteline vahe, sest eeldab, et meie tänased ettekujutused universumi ehitusest pole lõplikud, vaid erijuhus vmt.) Galaktika asustamine võtaks (ideaalis) mõne aastatuhande. Kõigest. Ja seega oleks väga suur tõenäosus, et me oleksime kohtunud... kuid samas ikkagi pole midagi võimatut selles, et Linnutee tsivilisatsioonid ei ole meieni kunagi jõudnud (seda teemat on veel tagapool täpsemalt puudutatud).

d) 10 000c: alles alates sellest võime praeguste ettekujutuste kohaselt rääkida tsivilisatsiooni levikust ühest galaktikast teise (reis Andromeeda udukokku võtaks ikkagi üle 200 aasta).

2. Taastulek. Ehk mitu korda tekib kosmoselennuvõimeline tsivilisatsioon planeedil, kus see kord tekkis. Kui me räägime elust kui sellisest ja miljarditest aastatest (mis on määratud tähe püsimisega sobivat kiirgust andvas vahemikus) võib tsivilisatsioon elukõlblikul planeedil tõepoolest kordades taastekkida. Ent selle tõenäosust võib siiski hinnata madalaks. (Seostub hilisemaga: fossiilse kütuse ja maavarade lõppemine, keskkonna solkimine tuumasõja või millegi sarnasega...)

1.4.3 METI faktor: (messaging to extraterrestrial intelligence). Ka inimkonna puhul ei ole sama, kas saadame aktiivselt signaale või imetleme oma naba. Ent siin võib välja mõelda hulga põhimõttelisi põhjusi, miks signaale kunagi ei saadeta, alates igasugustest religioossetest paranoiadest, lõpetades tsivilisatsiooni olemusega – näiteks olendid pole võimelised tähti nägema (see, et me näeme, on teatud lisaväärtus...)

3. Kuidas Fermi paradoksist õigesti aru saada

Kokkuvõtteks: vaadeldavas universumis on 7 x 10ˇ22 (70 sekstiljonit) tähte. Samas ei ole ühtki märki, et universumi eksisteerimise 13,8 miljardi aasta jooksul oleks kusagil tegutsenud intellekt.

Numbrid ei ulatu kokku!

Eriti arvestades igasuguse elu kommet levida, kus võimalik...

Fermi küsimust võib esitada kahel moel:

1. Miks pole Maal ega kusagil meie läbiuuritud Päikesesüsteemis kosmosekülaliste jälgi? (Mäletate, isegi kõige viletsamal juhul koloniseeritaks Linnutee 5 – 50 miljoni aastaga...) Isegi kui koloniseerimine on tõesti ebapraktiline, peaks olema vähemalt sonde vmt...

2. Miks pole intelligentsi jälgi kusagil kaugemal? Veelkord, universum on tohutult suur ja tõenäosus ütleb, et kusagil peaks keegi tegutsema nii, et see näha oleks. Meenutame Kardaševi skaalat: tüüp I: kasutab planeedi ressursse, II kasutab tähesüsteem ressursse, III kasutab galaktika ressursse...

Fermi küsimusele võib otsida vastust kahel teel:

1. Elu universumis on mingil põhjusel väga haruldane (mida me juba vaatlesime Drake’i võrrandi abil). Siia alla käib tegelikult ka hüpotees, et meie ettekujutus tsivilisatsioonide käitumisest on väga vildakas (kuivõrd meil on ainult üks näide, mis võib olla äärmiselt ebatüüpiline).

2. Meie arusaam universumist võib olla väga ebatäielik. Nagu aru saada, vihjab see ettekande pealkirja teisele poolele – a) me võib-olla ei mõista midagi baasteooriate tasemel või b) meiega tillitatakse (näidatakse pettepilti – see, mida näeme, on tahtlikult moonutatud).

4. Mõned võimalikud vastused Fermi küsimusele

Tuletan meelde, et selles osas jääme veel rangelt n-ö teaduslikule poolele.

4.1. Suur filter.

Ehk me olemegi üliharuldased.

Evolutsiooni võib vaadelda 9 astmena. Suur filter tähendab, et üht neist sammudest on väga raske, kui mitte võimatu läbida:

1. Sobiv tähesüsteem sobiva planeediga;

2. Abiogenees ehk elu teke;

3. Prokarüoodid – rakumembraan;

4. Eukarüoodid, ehk päristuumsed rakud;

5. Meioos, ehk suguline paljunemine;

6. Hulkraksed organismid;

7. Teadvus;

8. Tööstustsivilisatsioon (Kardaševi skaala tase I – siin me oleme);

9. Tähtedevaheline kolonisatsioon.

4.1.1 Rare Earth, haruldane Maa

Termin on pärit Peter Wardi 2000. aastal ilmunud raamatust „Rare Earth: Why Complex Life Is Uncommon in the Universe”.

Väide: Maaväline elu on üliharuldane või seda polegi. Või siis on seda intelligents.

Seda hõlmavad Suure filtri punktid 1–7 ja sisuliselt väidetakse, et meie arenemiseks vajalikud tingimused on kõik kokku nii haruldased, et väga võimalik, et oleme ainsad universumis.

1. Meil peab olema sobiv tähesüsteem sobiva planeediga. See on, muide, ainus punkt, mida saame vaatluste teel kinnitada, st mille kohta me võime juba midagi öelda rohkem kui 1 näite baasil – ja see näib RE teooriale vastu rääkivat!

Lisaks väidetakse, et me peame olema Linnutee asustatavas tsoonis. Ka see on vaieldav teooria – jah, peame olema tsoonis, kus on piisavalt metalle ja üldse raskeid elemente, mis teatavasti tekivad supernoovade plahvatustel, kuid me ei tea, kui kitsas see tsoon on. Väidetavalt ei esine elu galaktikate tuumast kaugel, sest ainet ei ole, ja lähedal ka mitte, sest tähed satuvad üksteise lähedale, seega ei ole planeetide orbiidid stabiilsed ja üldse esineb nii kokkupõrkeid kui muud jama väga tihti. Selle arutluse põhjal peaksid suuremad galaktikad olema elurikkamad – Linnutee on suhteliselt väike ja kääbusgalaktikatest (Magalhaesi pilvedest näiteks) pole mõtet rääkidagi...

Muide, Linnutee on 7% kõige „vaiksemate” galaktikate hulgas supernoovade, pulsarite ja neutrontähtede mõttes.

Me peame olema Goldilocki tsoonis (vedel vesi).

Atmosfääri ei tohi olla liiga palju. Siin räägitakse kokkupõrkest protoplaneetide ajal (seotud Kuu tekkimisega) – et saime liigsest lahti ega jaga sellepärast Veenuse saatust.

Peab olema Jupiter, mis teeb liigsest materjalist asteroidivöö, ja peab olema Kuu, mis kaitseb Maad ja teeb veel tuhat muud asja, lõpetades ööpäeva stabiliseerimise ja loodetega (lammtektoonika ja rannikumadalad, mis perioodiliselt kuivaks jäävad).

Ja planeedisüsteemis ei tohi olla nn kuumi jupitere (tähele lähedal asuvaid hiidplaneete). Oleme viimaseid üsna palju leidnud, kuid järele mõeldes – neid on peaaegu et kõige lihtsam leida.

Peab olema magnetväli. Peab olema lammtektoonika. Peab olema õige vahekord asteroiditabamusi ja jääaegu.

Selliseid planeete kahtlemata on – ent me ei tea, kui kitsad on tingimused...

Aga kui olemegi esimesed?

[Graafik: Robert A. Freitas Jr., 1980, „Xenology”]

Joonisel on näha, millal paiskasid supernoovad välja nii palju ainet, et said tekkida esimesed kiviplaneedid. Kuid kuulge – me oleme esimesed mingi paari miljardi aasta täpsusega!

2. Abiogenees ehk elu teke. See sai vaevalt tekkida ühe sammuna, aga neist vahesammudest teame me vähe. Kas sajast miljonist aastast piisab, et tekiksid isepaljunevad molekulid? (St molekulid, mis sobivas lahuses hakkavad endasarnaseid tootma – RNA-eelne elu.) Tundub, et piisab, kuigi RE teooria väidab vastupidist. (Terves selles artiklis tuleb iga natukese aja tagant korrata, et elu jälgede leidmine Marsil on ülioluline – tingimused seal selleks meie ettekujutuste kohaselt kunagi olid.)

3. Prokarüoodid. Ehk rakumembraan. Tõepoolest, see on nii keerukas, et selle iseeneseliku tekkimise tõenäosus läheneb ühele alles universumi mastaabis. Kummatigi väidavad teised teooriad, et teatud ideaalsetes tingimustes, näiteks urbsetes kivimites, võis see areneda järk-järgult.

Igatahes tekkis elu Maale praktiliselt kohe (geoloogilises skaalas muidugi), kui tingimused seda võimaldasid. (Marss!!! – kas elu tekib igal pool alati, kui tingimused on OK?)

4. Eukarüoodid, ehk päristuumsed rakud. Sisuliselt kahekordne rakk – pärilikkuseinfo on tuumas. Kindlalt on leitud neid 1,5 miljardi aasta vanustest ladestustest, räägitakse ka 1,9 mld a.

5. Meioos. See on seotud viimasel ajal tabuks muutunud teemaga – kahesoolisusega. (Et kas ikka julgeb veel öelda, et on olemas kaks sugu? Või me näiteks järgmine aasta kulka toetust ei saa, kuna siin levitatakse tagurlikke teooriaid...) Meioos on pooliku DNA-ga tuum, mis suudab ühineda teise vastavaga ja nii panna aluse uuele organismile, mis kombineerib vanemate DNA-d.

6. Hulkraksed organismid. Veelkord – vastupidiselt RE hüpoteesile viitavad tõendid sinnapoole, et elu on lihtne ja sirgjooneline protsess, kui kord tingimused on soodsad. Aga meil on ainult 1 näide...

7. Teadvuse tekkimine. Tööriistade kasutuselevõtmine... Tegelikult ei osata öelda, miks õieti tekkis võime iseennast tunnetada. Kuid see on omaette lõputu teema – delfiinid on olnud intelligentsed 20 miljonit aastat, nad ei ole ühtki raadioteleskoopi ehitanud.

Seniste punktide kokkuvõtteks tuleb täpsustada, et RE ei väida, et tsivilisatsioone ei oleks. See väidab, et need on nii haruldased, et me ei saa nendega kokku.

Meie oleme ju siin muuhulgas sellepärast, et näiteks tappis üks taevakivi ülimalt sobival hetkel dinosaurused... Ja kui ülimalt sobivalt muutus maailmaookeani konfiguratsioon 50 miljonit aasta tagasi ja algasid perioodilised jääajad, mis nõudsid kiiremat kohanemist...

Ehk üldisemalt – tingimused peavad olema väga pikka aega sobivad ja kui arengule jalaga tagumikku ei anta (rannikualade „loputus” loodetega, dinode kõrvaldamine, jääajad), ei piisa G-klassi tähe ca 5, max 7 miljardi aasta pikkusest perioodist intellekti tekkeks.

Veemaailmad. Siia alla käib RE algses maniakaalses depressioonis mainimata, kuid mitte just meeldiv avastus eksoplaneetide vallast – nimelt massivahemik, kus planeet suudab hoida ookeane, kuid samas ei ole veega kaetud, on väike. Maa oma 32% maismaaga võib olla väga haruldane.

(Mis teisalt on muidugi tore – kui me õpime tähelaevu ehitama, võime leida tuhandeid intelligentseid olendeid, kes võivad ropult targad olla, aga midagi sellist nad ei suuda. Ja meie oleme Star Trek, Galaxy police ja kõik muud need ulmeka märjad unenäod...)

Kokkuvõttes: RE täiendab Drake’i võrrandit. Enamik neist juurdetoodud tingimustest on pehmelt öeldes vaieldavad, kuid valides madalaid väärtusi, on täiesti võimalik saada Maa-tüüpi tsivilisatsiooni tõenäosuseks alla ühe universumis.

Seega on häid ja halbu uudiseid: kui faas, mida oli praktiliselt võimatu läbida, on meie minevikus, on kõik hästi. Peale selle, et väheke üksildane on olla.

4.1.2 Pudelikael on tulevikus – globaalne katastroofianalüüs

Ehk siis hulkrakse elu leidmine Marsil on selles kontekstis väga halb uudis... ;-)

Ka näiteks elu avastamine teistel tähtedel on halb uudis.

Kuidas me selle avastada võime? Raadiokiirgusest oli juttu, ent näiteks vaba hapniku olemasolu atmosfääris viitab elule. Teoreetiliselt suudame tulevikus detekteerida ka tsivilisatsiooni spetsiifilisi gaasijälgi – peeruotsimine – ja nende leidmine on veel halvem uudis.

Ehk kaks viimast filtripunkti:

8. Tööstustsivilisatsioon. Kardaševi tüüp I tsivilisatsioon kasvamas tüüp II-ks... (Veelkord, siin me oleme.)

9. Tähtedevaheline kolonisatsioon.

Selles kontekstis tuleb mainida nn viimsepäeva-argumenti: võib väita, et kui faas 9-t ei tule, oleme 95% inimeste hulgas, kes üldse kunagi sünnivad.

a) Üldine katastroofirisk – neokatastrofism

Sellega tegelevad inimesed pakuvad enamasti välja midagi sellist:

Risk	Inimkonna väljasuremine enne sajandilõppu
Kokku	19%
Nanotehnoloogilised relvad	5%
ASI (artificial superintelligence)	5%
Maailmasõda	4%
Biorelv - pandeemia	2%
Tuumasõda	1%
Nanotehnoloogiline õnnetus	0.5%
Looduslik pandeemia	0.05%
Tuumaterrorism	0.03%

b) Meist sõltumatud hädad

1. Asteroiditabamus. Chicxulubi klassi monstrumeid (10 km) peakski tulema nii üks saja miljoni aasta kohta. Kilomeetrisi tuleb nii üks poole miljoni aasta kohta – aga needki võivad tappa miljardeid. Noh, need on kaardistatud... aga alati võib oodata üllatusi...

2 Kiirguspuhangud. Supernoova – ettenägematu, kuid ei peaks juhtuma enne päikese muutumist punaseks hiiuks (ehk paari miljardi aasta jooksul).

3. Galaktika tuuma musta augu plahvatus. Väidetavalt kord miljardi aasta jooksul... (Hävitab kogu elu maismaal ja madalas meres.) Jääb harvemaks, aga arvatavasti oli eelmine just enne Kambriumi plahvatust, ehk miljard aastat tagasi...

3. Vulkaanipursked. Kui Yellowstone supervulkaan purskama hakkab, oleme väga tõsises hädas...

x. Vaadake, kui me analüüsime katastroofe, tuleks põhimõtteliselt arvesse võtta ka stsenaariumi, kus võltsvaakum läheb üle madalamale energiatasemele. Kui me tõesti oleme võltsvaakumimullis, nagu väidab kvantväljateooria, võib madalama energiatasemega vaakum läbi murda ja siis hävib kogu universum ilma igasuguse hoiatuseta. Antud kontekstis pole sellised arutlused siiski relevantsed.

c) Meist sõltuvad hädad ehk enesehävitus

Ehk siis me keerame iseendale. Rida on üleval toodud: tehisintellekt, nanotehnoloogia, biotehnoloogia, tuumasõda – kiired ja vihased.

1. Tehisintellekt võib olla kõige salakavalam – see loob näilise paradiis, võtab meilt vajaduse pingutada ja seega areneda – me jääme unelema, käime alla ja kaotame jälle teadvuse.

2. Nanotech on ülimalt ohtlik peamiselt seetõttu, et see on väike ja mingist hetkest võib seda olla väga lihtne luua. See võib viia uue võidurelvastumise, ennetavate rünnakute ja lihtsalt lollakate õnnetusteni.

3. Keskkonna degradeerumist, nagu eeltoodud tabelis näha ei hinnata väljasuremisriskiks sel sajandil. Ent pikemas perspektiivis võib see olla üks kindlamaid enesetapuvalemeid.

4. Ressursside lõppemine. Me ei suuda enam tsivilisatsiooni üleval pidada. Uut ei tule. Tuleb tagasilangus ja sellele ei järgne enam iial uut tõusu, sest maardlad on tühjad. (Jah, tuleb 100 miljoni aasta pärast...)

4.2. Neid on, aga me ei näe üksteist

Me võime siiski vastupidiselt RE teooriale väita, et tõenäoliselt on Linnuteel miljon kuni miljard asustatavat planeeti.

Teatud mõttes ei vaidle me RE-le vastu, vaid sõnastame selle teistpidi – neid (võõrtsivilisatsioone) on, aga nad on liiga kaugel. Ehk intelligentsed tsivilisatsioonid on üksteise detekteerimisulatusest väljas.

1. Võib-olla pole olemas (kas üldse või keegi ei küüni loomiseni) tehnoloogiat, mis oleks galaktika mastaabis detekteeritav.

2. Me ei kuula korralikult. Kuidas leida tsivilisatsiooni jälgi? Raadiokiirgusest oli juttu – suudaksime iseend leida vaid 0,3 va kauguselt. Selles kontekstis tuleb veel kõne alla valgusreostus, asteroidikaevandamise kõrvalefektid ja näiteks kui keegi matab oma tuumajäägid tähte. Ent jätame siinkohal selle...

3. Tsivilisatsioonid saadavad (mistahes signaale välja) väga väikeses ajavahemikus. Maa raadiomüra väheneb. Me ei suuda eristada lairiba-andmeülekannet mürast juba tuhandeid kordi väiksematelt distantsidelt, kui näiteks lühilaineraadiot. Võib-olla ei kasuta arenenud tsivilisatsioon üldse raadiot?

4. Tähelennud on ikkagi võimatud (võimatult kallid).

See on omaette pikk teema ja lühidalt ma sellest juba rääkisin – kuna meil reaalset kogemust kõrvale panna ei ole, saab „tõestada” mida tahes. Siinkohal vaid ühe lausega, et vastused on olemuselt täiesti erinevad, sõltuvalt sellest, kas FTL on võimalik või mitte (kui on võimalik, siis me lihtsalt ei tea vastust) või kas meile avaneb füüsika arenedes hoopis muu tee.

Aga arvutustega saab näidata ja on korduvalt näidatud, mida tähendab tavalend Einsteini aegruumis – jah, see on meeletult suur ettevõtmine, ent me ei tea ühtki fundamentaalset põhjust, miks see peaks võimatu olema.

Aga miks siis keegi ei vaevu?!? :-)

4.1 Meie teaduse seisukohalt on suurim vastuargument von Neumani masinad ja Bracewelli sond (see peaks ühendust võtma, kui avastab, et on kellegagi rääkida). Miljoni aastaga peaksid sellised suutma levida üle galaktika.

5. Tsivilisatsioonide areng on sporaadiline.

Ehk tegutsetakse pooljuhuslikult ja taas oleme lihtsalt kuidagi kolkaks jäänud... Mänguteooriatest tulenevad mudelid, mis teatud mõttes on muidugi vaid eelmise punkti modifikatsioon.

5.1 Siia alla käib ka perkulatsiooniteooria – kord minnakse, siis puhatakse. Tekivad kobarad. Planeeditsivilisatsioonid arenevad oma rada ja see kõik võtabki kohutavalt aega.

6. Inimkond on liiga noor.

Saab näidata, et isegi kui Bracewelli masinad eksisteerivad, ei pruugi nad olla jõudnud inimkonnale reageerida. Me oleme üldse midagi raadioskaalas saatnud alates aastast 1895. Kui tundlik on tulnukate masinavärk? Saab välja mõelda tuhat põhjust, miks vastuse kokkupanek võtab aega (asukoht, võimsus, vajaliku konfi ehitamine etc etc).

4.3. Neid on, aga me ei näe neid

1. Võib-olla me ei näe Kardaševi II või III megaprojekte? St pole selliseid, millest me saaksime aru, mis need on. Või teisiti öelduna – me oskame otsida vaid antropotsentristliku mätta otsast vaadatuna – ja näiteks kui võõrad teevad midagi nanoskaalas ega leia vajadust muuta tähti?

Muide, antroopsusprintsiibist. Vaatlemine eeldab vaatlejat. Ehk universum saab olla ainult selline, et selles oleksime meie. See töötab kahes suunas – see on võimas argument, kuid teisalt on sofism väita, et universum saab sisaldada vaid meiesugust vaatlejat (st see võib sobida väga erinevatele vaatlejatele).

Meenutame ka Arthur. C. Clarke’i, et piisavalt arenenud tehnoloogia on maagiast eristamatu – me ei pruugi mõista, mida me taevas näeme.

Ja muide, me ei ole otsinud Dysoni sfääre...

Siia kuulub ka musta luige teooria – inimesed vaatavad mööda asjadest, mida „ei tohiks olla” (tulnukad on liiga võõrad).

Muide, musta luige teooria läheb vastuollu matemaatika kui universaalse aluse argumentatsiooniga – kuivõrd füüsiline maailm on üks, peab selle mõtestamiseks kasutatav mõtteaparatuur olema põhijoontes sarnane (aga ilma selleta me ei räägi tsivilisatsioonist).

Selles kontekstis tuuakse teinekord välja teooria, et võõrad võivad olla liiga kiired või liiga aeglased – see ei päde, sest juba SETI otsib väga laias vahemikus.

Selle punkti kokkuvõtteks võib öelda, et kui mingi tsivilisatsioon jõuab mingi intellektuaalse singulaarsuse taha, on nende mõtted ja tegutsemine meie jaoks sama mõistetamatu, kui meie tegutsemine koertele ja kassidele.

2. Mingil põhjusel on ohtlik kommunikeeruda ja seetõttu kõik peidavad ennast. (Ulmes levinud hüpotees.)

Kõik kontaktid ka Maal eri piirkondade vahel on olnud üsna katastroofiliste tagajärgedega. Võib ju olla, et tsivilisatsioonide kogemused on näidanud, et kontakt lõppeb alati halvasti. (Vastuargument – midagi siis annab pikemas perspektiivis kontakti edasilükkamine?)

Selle punkti alla mahuvad ulmes palju kasutamist leidnud igasugused teatud tasemele jõudnud elu hävitavad inhibiitorid jmt.

Aga võidakse karta ka nakatumist ideedega... Selle alamliik on nakatumine arvutiviirustega.

3. Kõik kuulavad, keegi ei saada.

SETI poliitika oli ka ju, et kui signaal detekteeritakse, ei vastata enne, kui see on rahvusvaheliselt läbi arutatud... mis tähendab, et võib-olla ei saadeta sada aastat mingit signaali, sest see solvab kedagi... „Kes räägib Maa nimel?” „Mida me ütlema peaksime?”

4. Maa on isoleeritud

(Ulmes väga levinud hüpotees, mida isegi olen agaralt kasutanud.)

Selle alla kuuluvad näiteks:

a) Maad välditakse teadlikult;

b) loomaaia hüpotees (või siis et ei taheta sekkuda loomulikku arengusse);

c) viimase alaliik omakorda on laborihüpotees.

Loomaaia vastu oleks nagu motiivide universaalsuse printsiip – piisab ühest (tsivilisatsioonist või grupist või piisavalt võimekast isikust), kes reeglite järgi ei mängi. Teisalt kui tegu on laboriga, on vaja vaid üht katse läbiviijat, kellel on piisavalt jõudu isolatsioon tagada.

Teoorias on võimalik ka mingi kombinatsioon nendest – vanemad tsivilisatsioonid dikteerivad Linnutee poliitikat või raskemal juhul on tegu mingi kombega, mida keegi ei julge murda...

4.4 Eksootilisemaid vastuseid Fermi paradoksile

1. Maa on eriliselt isoleeritud

Ehk planetaariumihüpotees – kusagil väljaspool Päikesesüsteemi on mingi barjäär, millest alates me ei näe mitte tegelikkust vaid meie jaoks konstrueeritud kujutist.

2. Intelligents hävitab teise intelligentsi - kiskjahüpotees

Ehk tähtede vahel liigub kõige tõenäolisemalt superkiskja. Et meil on vedanud... Aga võime olla ka väga perses, sest meid hävitatakse niipea, kui meid avastatakse...

3. Ei taheta planeetidel elada

Näiteks ei taheta põlvkonnalaevast välja astuda. Tsivilisatsioon, mis hakkab kosmoses rändama, ei vaja enam planeete. Saab näidata, et ressursse on palju lihtsam saada mujalt kosmosest kui tähelähedastelt tiheda atmosfääriga kiviplaneetidelt. (Marss ja Kuu lammutatakse enne...)

4. Infoülekanne on odavam ja mõistlikum

Erinevad arvutused annavad, et teadvust ühest tähesüsteemist teise saata peaks olema 10ˇ8 – 10ˇ17 korda odavam kui wetware’i, ehk füüsilist keha vedada. Kõik tsivilisatsioonid, mis jõuavad esimese sellise tsivilisatsiooni loodud masinateni, kasutavad neid. Kiir on väga täpselt ühelt tähelt teisele suunatud, nii et seda on praktiliselt võimatu Maalt avastada.

5. Tsivilisatsioonid sulguvad virtuaali

Ehk ehitavad endale massiivsed virtuaalmaailmad ja ignoreerivad füüsilist reaalsust? Et kogu võhm on suunatud järjest keerukama virtuaali loomisele, samas kui aeganõudev ja kulukas kosmoseuurimine ei huvita kedagi?

Vastuargumendiks võiks olla Strossi Accelerando mõte – protsessoripilv ümber tähe, kogu aine muutub mõtlevaks.

6. Ehk nad ei koloniseeri?

Jah, ka nii arutletakse, kuigi minu arvates on see puhas soovmõtlemine.

Keegi ikka koloniseeriks. (St me ei saa ka eeldada, et inimkond on midagi teistpidi üliharuldast.)

Selle punkti arutluskäik on tavaliselt umbes selline, et vast on nende jaoks koloniseerimine sama tagurlik mõte kui näiteks kuu poole uluda... kuid kuulge, ma olen siinsamas Estconil näinud mõningaid, teatud keemia abil ergastatud seisundisse jõudnud ulmehuvilisi kuu poole ulumas...

7. Nad on siin, aga me ei näe neid

UFO-d jmt.

Noh, enamik ufo-jutte on ju jama... Aga võib-olla tulnukad genereerivad jama, et end selle sees nähtamatuks teha?

Piirneb kõigi vandenõuteooriatega – et valitsused, SETI ja minupärast katoliku kirik teab, aga ei räägi...

8. Aestivatsiooniteooria

Kõik piisavalt kaugele jõudnud tsivilisatsioonid jäävad ootama universumi jahtumist... võivad võita kuni 10ˇ30 korda...

Nagu öeldakse, kommentaarid on liigsed.

5. Fermi paradoks ulmes

(Järgnev on pikemalt kommenteerimata loetelu ja see pole ammendav üheski mõttes. Juhtus nii, et materjali oli nii palju, et Estconil polnud aega näidetele juttu juurde rääkida ja seega jäävad ka siia vaid pigem märksõnad põhimõttel, et parem, kui mitte midagi...

Olen valinud teosed, millest vähemalt midagi tean; kõiki läbi lugenud ei ole.)

Stephen Baxter, Time: Manifold 1, 1999 – me olemegi üksi.

Philip Jose Farmer, Behind the Walls of Terra, 1970 – Päikesesüsteem on taskuuniversumis, tähed ja muu on illusioon.

Baxter, Touching Centauri, 2002 – Päikesesüsteem on arvutisimulatsioon, mis läheb katki, kui esimest korda tähtede vahel liikuda.

John McLoughlin, Toolmaker Koan, 1987 – tsivilisatsioonid on nii lühiajalised, hävitavad end sõjas, rumalate füüsikakatsete või AI loomisega, et võimalus teist üle aja- ja ruumikuristike kohata on kaduvväike.

Harry Harrisson, Final Encounter, 1964 – lõpuks Linnuteel leitud ainsad tulnukad on meie muundunud sugulased.

H G Welss, The War of the Worlds, 1898 – marslased ründavad.

Baxter, Space: Manifold 2, 2000 – on crakerid.

Liu Cixin, Santi (Kolme keha probleem), 2007 – trisolarlased.

Eric Frank Russell, Sentinels fo Space, 1951 – Secret Masters kaitsevad kõiki mingite pahade deneblaste eest, et nendega liiga vara kontakti ei saadaks.

Sharles Stross, Laundry universum – kasvav arvutusvõimsus tõmbab Cthulhu tegelaste tähelepanu... Nightmare Stacks.

David Brin, Existence, 2012 – Päikesesüsteemi äärealadel on kuhi igasuguseid võõraste emissare, kes hoiavad madalat profiili, mäletades eelmist pahade rünnakut.

Robert Charles Wilson, Spin, 2005 – pahad isoleerivad oma mitte just meeldivatel eesmärkidel kõik leitud tsivilisatsioonid.

Peidusolevatest ma ei räägi – ufo-jutte on mägede kaupa.

RAH, Have Space Suit Will Travel, 1958 – tulnukaid on kosmos täis.

Clifford Simak, Way Station, 1963 – üks maalane on aeglaselt vananev tulnukate vahejaama valvur.

Terry Bisson, They Made Out of Meat, 1991 – humoresk, millist vastikust tunnevad tulnukad mõtleva liha vastu...

Greg Egan, Quarantine, 1992 – me oleme nii pahad, et meid on mingi lainefunktsiooniga eraldatud.

Siis kommunikatsiooni võimatus – keegi ei kasuta raadiot...

Fred Hoyle, John Elliot, A for Andromeda, 1961 – saadetakse joonised, mille järgi tehtud masin asendab inimesed andromedalastega.

Piers Anthony, Macroscope, 1969 – galaktika on infot täis, aga selle kuulamiseks on vaja üht erilist vidinat, mis aga on väga ohtlik, sest isegi passiivne kuulamine on detekteeritav ja tõmbab pahade tähelepanu.

Vernor Vinge, Fire Upon the Deep, 1992 – Galaktikas on tsoonid ja Maa on halva koha peal.

Stanislaw Lem, Fiasco, 1986 – tulnukad on nii võõrad, et kontakt on võimatu.

Siim Veskimees, Inimkonna Föderatsiooni universum – Maa on unustatud kolgas, sest Päikeses on Vega tähekindlus, mingist muistsest sõjast jäänud jurakas, mis hävitab kõik lähenevad laevad.

6. Aga kui me oleme kõigest valesti aru saanud?

Ehk siis Fermi paradoksi levinumad vastused on:

1. Me oleme ainus eluga planeet (kas Linnuteel või universumis)

2. Me oleme ainus intelligentne rass

3. Universum on suur; pole olemas kontaktivõtmistehnoloogiat; me pole vaadelnud piisavalt kaua

4. Keegi ei saada jmt psühholoogiline jama

5. Intellekt hävitab enda

6. Universum on eluvaenulik paik

7. Maa on isoleeritud (mistahes põhjusel); tulnukad on siin (kokkuvõtvalt: pettepildid, katse)

8. Me ei saa aru, mida näeme või üldisemalt toimub midagi, mida me ei mõista

Esimesed 6 punkti mahuvad meie tänaste ettekujutuste piiresse ja tegelikult tuleb see meil, kui ulmerahval, pigem teadmiseks võtta. Mina isiklikult olen väga seda meelt, et teaduslik fantastika ei tohi reaalsusele kõrges kaares lasta. Jah, me põhimõtteliselt tegeleme võimatute, väljaspoole ranget teaduslikkust jäävate ideede ja narratiividega, ent peaks olema auasi vähemalt teada ja, veel parem, lugejale vihjata, mille vastu me eksime, et lugu saada.

Neis kuues punktis tuleb siiski vahet teha teadusliku vaate ja puhta spekulatsiooni vahe. Kui elu esinemise tõenäosus (esimesed 3 punkti) on arvutatav ja argumenteeritult vaieldav, siis:

4. (keegi ei saada) on paskvill ja

5. (intellekt hävitab enda), puhas morbiidne ac hoc, millel on peamiselt kasvatuslik väärtus.

6. punkt vihjab igasugustele õnnetustele (alates mustadest aukudest ja lõpetades tuumasõjaga) ja teatud mõttes pole rohkemat kui maniakaaldepressiivne vaade esimesele kahele punktile.

7. ja osaliselt 8. punkt tähendavad tegelikult, et me elame oma igapäevaelu pidevas kontaktis tulnukatega. Et mingid meist tehniliselt tohutult üle olevad intelligentsed olendid on ikkagi rohkem-vähem „süüdi”, et meie reaalsus on just selline, nagu see on. (See on natuke filosoofiline küsimus, aga ka lihtne vaatlemine mõjutab alati objekti. Enamasti aga ei taha intelligentne olevus juba oma olemuselt vaid vaadelda, ikka tahaks torkida ka...)

Nende kahe punkti juures tasuks mõelda n-ö pettuse skaalale: ühes otsas on leebe käsk Maaga mitte ühendust võtta (leebus eeldab, et kõik intelligentsed olendid on piisavalt eetilised järgima soovitust, mille vajalikkusest nad siis ilmselt aru saavad...), teises otsas on, et elame Matrixis.

Siia vahele jäävad kõik loomaaia- ja laboriteooriad ja natuke karmim on planetaarium (et me näeme kaugemal võltskujutist).

8. punkti alla mahub siiski ka leebem versioon – inkubaatoriteooria. See eeldab, et me ei näe omataolisi tsivilisatsioone lihtsalt sellepärast, et see faas möödubki suhteliselt ruttu ja edasi areneme ka meie millekski selliseks, mida meiesugused mõista ega tajuda ei suuda. Ja seega supertsivilisatsioonid lihtsalt ootavad, et kui me ükskord oskame neid näha, siis nad viipavad vastu.

Sisuliselt on viimatimainitu alaliigid igasugused tsoonide teooriad; teaduslikud küll eeldavad füüsiliste tingimuste samasust (mitte nagu Vinge’i mõttetsoonid, kus mõnes oli võimalik FTL ja mõnes isegi mõtlemine võimatu). Näiteks, et Linnutee tuumast kaugemal on ohutum või külmem. Või vastupidi – kui tsivilisatsioon suudab hakkama saada energiatõugetega, tuleb minna sinna, kus kõike on rohkem – tuumale lähemale. Tuletagem meelde, et me ei näe Linnutee tuuma, Serpens- Aquila riff on ees – tume pilv meie ja Linnutee tuuma vahel.

Võib mõelda ka niipidi, et Maal võib olla korduvalt käidud. Inimkond on siin olnud vaid hetke. Käis keegi näiteks 70 miljonit aastat tagasi – noh, sai mõni velociraptor elu üllatuse, kui veider saak blastrist lähmaka andis... Aga ka tuhat korda lühemas skaalas – isegi kui napilt 6000 a tagasi oli mõnel inimesel täiesti hull 7. astme lähikontakt tulnukaga – kuidas see lugu meieni peaks jõudma? (Jälle – kes ei tea, siis 7. astme lähikontakt tähendab seksi.)

Lubatagu väita, et tõsiselt tasub võtta ainult kolme mõttesuunda:

6.1 Jah, elu on suht haruldane, eriti mõistuslik elu. Mis tähendab seda, et kui me hakkame tähtedele lendama (ja kõik muu võimekus ka vastavalt kasvab), leiame küll palju erinevas staadiumis elu, kuid intellektiga võib ka nii minna, et me vahetame kellegagi kirju tuhandeaastase intervalliga ja kuigi saame teada ehk paljude olemasolust, ei puutu meie saatused tegelikult kunagi kokku. (Nukker, aga kui c on piir ja elu suht haruldane, on see täiesti loogiline stsenaarium. Linnuteel võib olla sadu ja universumis kvadriljoneid intellekte, aga kokku me ei saa...)

Iseenesest tuleb filtri teooriat täiesti tõsiselt võtta ja eriti mõttekäiku, et võib-olla tehnilised tsivilisatsioonid ei püsi olemuslikult kaua – isegi kui neil hästi läheb, lõpetavad nad AI hooldatavas heaolus (või Asimovi robotite hoole all või Diasparis).

6.2 Ma isiklikult ei pea eriti tõsiseltvõetavaks mingit meie intellektitasemelt hoomatavat barjääri. Siia alla käib nii loomaaiateooria kui kolkateooria kui kõik muu selline, kuni kiskjatsivilisatsiooni kartmiseni välja. Usun, et sel juhul näeksime palju selgeid jälgi võõraste toimetamistest Maal – sest no ei ole loogiline, et Maad pole kunagi kellelgi vaja läinud ja isolatsioon on absoluutne.

6.3 Toimub midagi, millest me põhimõtteliselt aru ei saa.

Selle aluseks on mõttekäik, et me näeme tsivilisatsiooni tempo pidevat kiirenemist. Kõik märgid näitavad, et selline tsivilisatsioon nagu täna Maal, saab eksisteerida vaid mõne sajandi – see peab kas tõusma või langema (nafta saab otsa, keskkond käib alla...) Tegelikult, kui me võtame ka optimistlikud kordajad Drake’i võrrandisse, tundub loogiline, et korraga on terves kohalikus superparves ainult üks Gulag.

Seega vaikib universum, sest meiesuguseid on nagu süütust litsimajas, on loomad ja jumalad.

7. Lucifer Morningstar

See on ühe telesarja nimi, mis jookseb ekraanidel 2015. aastast.

Noh, ühel päeval tüdines kurat närusest elust põrgus ja otsustas tulla puhkusele Los Angelesse. Kaaslaseks on tal truu deemon Mazikeen, ekraanil üsna vinge chick. Hakkab ta pidama ööklubi ja noh, nagu kurat ikka, sigatseb natuke inimeste kallal (üldiselt leebelt); mingid võimed on tal ka.

Seriaal keerleb selle ümber, et ühel päeval on klubis tulistamine ja Lucifer lööb kampa kena LAPD naisdetektiiviga ja muutub LAPD tsiviilkonsultandiks. Seriaalis muudkui proovivad ta lähikondlased teda põrgusse tagasi minema sundida või veenda; aja jooksul selgub, et Chloe Decker, too detektiivitibi, pole kah mitte just täiesti suvaline. No ja jumalaga pole asjad korras etc etc.

Mis mind suht esimeses osas võlus – teatud morbiidne nihutatus. Näiteks stseen, kui Lucifer esimest korda Chloe koolieelikust tütrega kokku saab: „Oo, väike inimene!” Võtab ta mängukaru ja viskab pisut eemale: „Too ära.” Ja kui plika paigale jääb ja teda imestunud näoga vaatab: „Ah, ta pole veel sellele tasemele jõudnud.”

Ent see seriaal pole üldse oluline. Samuti pole otseselt oluline Luciferi lugu, nii nagu see piiblist võetud ja mugandatud on. Lucifer on ’valgusetooja’, õige nimi Samael, ja ta on kolmas ingel. Või peaingel – enne kui ta jumala vastu mässu tõstab ja karistuseks põrgusse saadetakse.

Teemale lähemale jõuame sellega, et legendi järgi – nb! telesarja legendi järgi – tuli kogu punt meie universumisse sekundi murdosa pärast Suurt Pauku.

See on nüüd see koht, kus vist iga ulmekirjanik mühatab – jah, lapsepõlves sai midagi taolist mõeldud... Ehk siis kuidagi sobitada piibli maailma teaduslikuga. See on umbes sama asi, kui üritada Jeesust Olümposega kokku viia – ja seda tehti, muide, juba meie ajaarvamise esimesel sajandil ja ma tean väga vähe näiteid, kus see põrmustavalt lollakas pole...

Nii et jätame selle. Mõtleme parem niipidi, et kamoon – tuli kogu see lõbus punt kohe pärast Suurt pauku. Kui sitaks igav pidi neil olema esimesed 13,8 miljardit aastat – no mitte kellelegi peale ikka sellesama vana tuntud pundi pole ära teha... Tüübid lükkasid universumi käima ja siis trummeldasid 13,8 miljardit aastat näppudega lauaserva, et näis, mis sealt siis tuleb... Ehk siis see kõik on midagi, mis lihtsalt ei lähe mitte mingi loogika või terve mõistusega kokku.

7.2. Jumala piirangud

Kujutleme nüüd, et mingi maailma vaim tõepoolest eksisteerib.

Veelkord, me küll ei näe seda kusagil toimimas, kuid tuleme selle juurde hiljem tagasi. (Öeldakse, et tõeline jumalikkus ongi igaveses sekkumatuses, aga maailm on jaburaid sofisme täis – need ei selgita midagi, aga sul on võimalus elegantselt edasi minna, sellal kui kuulaja vaevab oma pead, otsides su sõnades seda, mida seal polnudki – mõtet.)

Isa, poja ja püha vaimu idee on ka olemas olnud ammu enne kristlust ja loogika käib siin nii, et jumal kui maailma looja mõtleb ja tegutseb teises mõõtkavas. Ta ei ole võimeline inimestega otse suhtlema. Muide, ka piiblis ei ole jumal tegelikult kõikvõimas, kuigi vastupidise väite eest üritavad legendilüpsjad, ehk kirikutegelased, sind mõrvata – näiteks ära põletada. Piiblis on näiteks, et jumalal oli saadik, sest jumala hääl oli liiga võimas.

Tähendagu see mida tahes, on jumal probleemi ees, et nagu meie peaksime sipelgatega suhtlemiseks panema kokku sipelgamudeli, tuleb jumalal oma sõnumi edastamiseks teha topis või avatar, näiteks Jeesus, mida ta siis mingi liidese, ehk püha vaimu kaudu juhib.

Igaüks suudab välja mõelda kogu muu butafooria – kuidas avatari on kõige parem kasvatada kunstliku viljastamisega ja nii edasi.

Nüüd tagasi tele-Luciferi juurde – ta külastab psühholoogi, et saada abi oma inimeseksolemisele; noh, probleemid isa ja muu perega ka. Psühholoogi ta muidugi kepib lisaks, aga kuulge, see on müügiks tehtud, ehk madala IQ-ga arvestav telesari! Keppimist ei näidata ja need tekstiosad on päris hästi välja mõeldud. Lucifer on ikkagi väga naiivne ja saamatu.

Me näeme probleemi, kuidas inim-riistvaral üritatakse jooksutada järgmise suurusjärgu teadvuse avatari. Me näeme siin probleemi, kuidas, ütleme, oleks hädas delfiiniks olemisega inimteadvus, mis on delfiini laetud. See ei taha sinna ära mahtuda ja sel on raskusi mõistmisega, kuidas delfiin olla.

Jätame siinkohal kõrvale spekulatsioonid, kuidas see teadvus pärast inimese või jumalaga uuesti kokku viia – sest kui tegu pole teate edastamisega, mille järel avatar hävitatakse (Jeesus), pole asjal justkui suuremat mõtet. Või üsna enesetapjalik oleks üritada tervikuna ja pöördumatult madalama kategooria kandjasse kolida – intuitiivselt on arusaadav, et sellega läheb liiga palju kaduma.

Võtame siis lihtsalt ühe võimaliku motiivina arvele, et kommunikatsiooniprobleem väga erinevate olendite vahel võib olla tõsine. Stanislaw Lemi Solaris – ka seal saatis ülimõistus ju inimeste juurde nende mälestustest tehtud topiseid. Me suudaksime vast kokku panna hiired ära petva robothiire – kui me elame kõrvuti tulnukatega, siis mis on loogilisem: a) kas nad käivad veidrat anaalseksi harrastamas (kui kõiki lugusid uskuda, on selliseid maandumisi nii palju, et ilmselt on Maa galaktilise pornotööstuse kullaauk...) või b) meie ümber tegutseb nende (raskesti äratuntavaid) avatare?

7.3. Multiversumi seadused

See on see koht, kus ma üritan mitte olla mina ise ja kuulajaid teaduslikuna kõlava mumbo-jumboga maha tappa.

Sätestaksime lühidalt, et meie ettekujutus maailmast on viimaste sajandite jooksul kardinaalselt, aluspõhjani muutunud. Kujutlege end elamas kristallsfääri all ja siis tullakse sulle ütlema, et tegelikult on meie ümber nii tohutu tühjus, et inimene ei suuda seda mitte natukestki ette kujutada. Me ei taju Maa ja Kuu vahelist kaugustki õigesti, rääkimata tähtedevahelistest kaugustest. Nagu katsed näitavad, on inimeste kujutlustes miljard umbes kolmteist miljonit, eks ole...

Ma mäletan lapsepõlvest kvarkide otsimist. Nüüd räägime Higgsi bosonitest ja paar astet sügavamast universumi struktuurist – enamikule ei ütle see midagi.

See ei ole etteheide – me olemegi jõudnud füüsikaga alale, kus juba praktiliselt mitte mingid implikatsioonid igapäevaellu tagasi ei jõua.

Tahan ma öelda seda, et me võime näiteks kogu seda tumeaine-värki mõista umbes sama valesti kui ruumi flogistoni-aegadel. (Kes ei tea, siis see oli maailmaeeter enne Einsteini ja neljamõõtmelist aegruumi, kus pole mingit ollust, mis määratleb näiteks paigalseisu.)

Praktiliselt kõik ulmekirjanikud on katsetanud paralleelmaailmadega. Mõnel on see mingi diskreetne jada, mõnel hiigelsuur seoseväli, mille maailmad erinevad vaid 1 vesinikuaatomi asukoha poolest.

Vaadake... need teooriad on väärtusetud niikaua, kui neid ei saa praktikas mingil teisel viisil kontrollida. Sellesse kategooriasse kuulub olemuslikult ka küsimus, et mis oli enne Suurt pauku? Vastus, et mitte midagi, on formaalselt õige – aega ja ruumi ei olnud –, kuid sisult pahatahtlik õlakehitus.

Pahatahtlik selles mõttes, et õige küsimus oleks muidugi – milline protsess viis Suure pauguni? Mis selle põhjustas?

Selge, et me ei tea. Meie teooriad ütlevad seal kusagil Plancki ajas üles. See on enne esimest 10ˇ-43-ndikku sekundit.

Mida me kindlalt teame – meie teooriad on poolikud. Kõik need tumeained-energiad, ruumi tasasus ja üksik magnetpoolus ja aine-antiaine tasakaal võivad olla nagu epitsüklid. (Planeedid teevad tähistaevas aasasid – kui Maa oleks universumi keskpunkt, siis planeedid näiksid tiirlevat mingi mööda orbiiti liikuva punkti ümber.)

7.4. Kahesuunalise aja mudel

Püüame modelleerida, millistel tingimustel võis jumal maailma luua?

Lähtume siiski sellest, et tegu pole vene vägilasega, kes võitis karu niimoodi, et hoidis sel käpast kinni, kuni karu nälga suri – ehk siis ta ei öelnud „Bang” ja istunud seejärel 13,8 miljardit aastat, katsudes ära arvata, kas ta ootab asja pärast. (Või, noh, kui võtta vähegi mõtet omav hüpotees, siis on maailmu ikkagi palju, võib-olla lõputult – kusagil tuleb ikka midagi välja.)

See on teatud antroopsusprintsiip muidugi, kuid igal juhul on tegu kas meist väga erineva olendiga – kuid siiski mitte eriti taipliku ja võimekaga – või on midagi viltu meie ettekujutustega ajast ja ruumist.

Selles vaates tundub loogilisem, et see, mida meie reaalsuseks nimetame, on mingisugune üliolendite ühisprojekt, ja sealjuures üks katseklaasituub tervest suurest stendist.

Ikkagi jõuame selleni, et aeg võib olla illusioon. Et kui toimub jumalik vahelesegamine, siis paradokse kui selliseid ei ole ühel väga lihtsal põhjusel – maailm on nii ehitatud, et iga teoga luuakse ka kogu vajalik minevik.

Teisiti öeldes – kui me ka jätame kõrvale ajarännu võimaluse (mis antud kontekstis ei olekski õige ajaränd...) ja väidame, et maailm loodi mingil hoomataval hetkel minevikus ja sellisena, et näiks, nagu see oleks loomuliku arengu tulemus, on kõik fenomenid, mida näeme, pigem loogilised.

Seletan pikemalt – kui superolendid lõid maailma (või kirjutasid omad soovid, st katse, mingisse olemasolevasse maailma), on intuitiivselt eeldatav, et tingimustes võisid olla teatud vastuolud ja loomisprotsess genereeris teatud hulga vigu. Seega on loogiline, et meie maailm on väikesi vigu (häireid) täis.

Miks meie maailm loodi? Kuulge, lõpetage – saavad hiired sul, jah, aru, kuidas ja miks inimene vaktsiine loob!

8. Järeldused

1. Kui me võtame aluseks, et maailmas toimub midagi, mida me oma arengutaseme tõttu veel absoluutselt mõista ja/või hoomata ei suuda, pole tegelikult vahet, on see teadlik sekkumine või mingi loomulik protsess – kui kõrgemad olendid vähegi vastavad oma nimetusele, on neil teiselt poolt hulk meie aegruumi enda olemusest tulenevaid piiranguid, miks nad siin vabalt tegutseda ei saa. Piirangud võivad siis olla kokkuleppelised või tõesti universumi koes jäigalt sees (kasvõi selles mõttes, et sekkudes nad rikuvad katse). St võib olla kokkulepe, et taevasse ei teki tulikirjas sõnumeid, aga võib olla, et katsel oli nende silmis mõte vaid siis (katse on oma olemuselt loodud selline), kui universum on selline, et siin arenenud ajusse nende teadvus tõepoolest kuidagi ei sobitu.

2. Meie jaoks on põhiküsimus, kas universumi meile näivad reeglid on meile juba selged ja murdmatud või visatakse ühel päeval katseklaasi sisu peldikust alla. Teiste sõnadega, meie tulevik on väga erinev, kui FTL on võimalik. Või ajarännud. Või minek paralleeluniversumi.

Või – me ei saa seda muidugi kunagi ette teada ega seda kuidagi mõjutada – kui tuleb miski, mida me võime nimetada kvantfluktuatsiooniks või elektrilise ja magneetilise vastamõju eraldumiseks – ja mis kogu universumi silmapilk hävitab.

3. Me ei peaks väga kartma deemoneid. Ehk igasuguseid superolendeid meie keskel, olgu nad meie ettekujutustes piiblist või Betelgeuselt – kogu maailma senine loogika näitab, et kui sellised ka olemas on, siis mingil põhjusel nad siin vabalt ringi mööbeldada ei saa. Jah, üksik chtulhu jalgadega kala võib su ära süüa, jah, üksik ufo võib su peal vähemus-seksi harrastada, kuid seda tuleb võtta nagu välgutabamust või juhuslikku kuuli – shit happens, sa ei saa niikuinii midagi ette võtta halva õnne vastu.

4. Meie, haritud inimeste ja ulmerahvana, peame tegema seda, mida ikka teeme – mõtlema paar sammu kaugemale. Et ise valmis olla ja olla valmis ka kätt hoidma tulevikušokis primaatidel, kes moodustavad meie lähikondlased ja rahva ja laiemalt inimkonna. Tegelikult tundub pigem loogiline, et taevas vaikib – me ei jää igaveseks ei tööstustöölisteks ega programmeerijateks – me kas muutume, meist saavad transhumaanid, või me hävime ja ehk saab intellekt Maal nii saja tuhande või saja miljoni aasta pärast uue võimaluse.

Selle positiivse noodiga lõpetaksin.