Jutt on Iraani kindrali Qasem Soleimani tapmisest 3. jaanuaril – miks Donald Trump selleks käsu andis ja mida see kaasa on toonud.

Pealkirjas toodud, meie jaoks kristlusest tuntud mõttele on läbi ajaloo välja pakutud julgelt kümneid tuhandeid parafraase, hüperboole ja interpretatsioone. Minule isiklikult meeldib vastata kunsti vaimus, millega olen elus paarkümmend aastat tegelenud:

Kui sind lüüakse paremale põsele, keera ette vasak. Ja siis kähku gedan-barai, guyaku-zuki, mawashi-geri, kage-zuki ja kui ta juba maas on, paar fumikomit, et ta, raisk, enam ei tõuseks…

Kirjutades maailmapoliitikast ja seega paratamatult USA-st, mis – ükskõik mida keegi sellest arvama juhtub – planeedi konkurentsitult võimsaima riigina seda nii või teisiti dirigeerib, piirduvad faktidega vaid ühelauselised pressiteated. Me anname toimuvale hinnangu – ja see hinnang tuleneb meie maailmavaatest, moraalist ja filosoofiast ja kõige praktilisemas aspektis mõjutab meie käitumist ja seega meie tulevikku.

Ja sellega seoses leian end alailma küsimas: Kui kaua peab meie vaim rändama sovieedikõrbes, enne kui meist uuesti vabad inimesed saavad?

Muidugi pole meie orjahinged ainsad, kes USA jõulisemate sammude peale halisema hakkavad, see häda on terve Euroopaga. Saagem aru, humanism oli Briti impeeriumi päevil päris võimas relv – see hoidis tohutult aega ja vaeva kokku, sest vastased nägid, et neil on veel valikuid peale viimseni langemise.

Ent iga asi võib muutuda iseenda karikatuuriks. Tölp kõige halva ärakannatamine ja lõputu tolerantsus muutuvad mõttetuks, kui seda ei tasakaalusta selged piirid – humanism ei tähenda mitte masohhistlikku talumist, vaid kokkulepet, et sind koheldakse inimesena, kui sa inimesena käitud. Me kipume unustama, et kõik hea ja helge siin maailmas ei ole tulnud niisama, vaid läbi töö ja vaeva.

Kes oli Qasem Soleiman, võib igaüks ise näiteks Wikipediast järele vaadata. Meie jaoks on oluline, et too piltidel heatahtliku jõuluvana ilmega tegelane on paarkümmend aastat juhtinud Iraani luure- ja rohkem-vähem varjatud sõjategevust väljaspool riiki. Tegelane ühines Islami revolutsioonilise kaardiväega kohe pärast 1979. a riigipööret ja on sisuliselt sellest peale džihaadiga tegelenud. Ta juhtis aastast 1998 Qudsi üksust. (’Quds Forse’ ik, ’Sepāh-e qods’ pärsia transliteratsioonis; midagi Iraani CIA laadset, millele on lisatud eriüksused terrorioperatsioonide läbiviimiseks.) Ta on aidanud Hesbollah’d Liibanonis, Vene sõjalist interventsiooni Süürias ja nii edasi.

Tuleb suhtuda reservatsiooniga allikatesse, mis loevad üles, kui palju USA sõdureid tema tegevuse läbi on hukkunud (ja lõpuks on see ju sõda, eks ole, ja sõjas saab alati keegi surma), kuid igatahes muutus ta USA jaoks pehmelt öeldes tüütuks.

Vaadake, pinged Iraani ja USA vahel on viimasel ajal kasvanud. Iraan ei täida tuumarelvakokkulepet. (Iraani tuumaambitsioonid on samuti pikem protsess, kuid siin võib konkreetselt silmas pidada 2015. a Iraani, USA, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina, Venemaa ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingut.) Iraan peab kogu piirkonnas USA vastu väljakuulutamata sõda. (Põhimõtteliselt Euroopa riikide vastu ka, aga need pole sõjalises mõttes olulised ja nendega Iraan ei arvestaks üldse, kui USA-d ei oleks.)

Kas USA aktsioon viis meid sõjale lähemale? Mis siis pärast Soleimani tapmist juhtus? Natuke kiunumist ja relvade täristamist ja vaikus. (Kättemaksurünnakus 7. jaanuaril ei saanud keegi surma.) Džihadistimölakad said mööda lõugu ja läksid järele mõtlema…

Kas nad taltuvad? Ei. Kas nad plaanivad uusi terroriakte? Jaa!

Kuulge, aga seda teevad nad ju niikuinii, nii et mis muutus? Ainult see, et nad teavad nüüd, et ei saa seda teha karistamatult.

Võib-olla nüüd, kaks kuud hiljem, ongi paras aega teha esimene vahekokkuvõte. Kordame: Iraan ei täitnud kokkuleppeid, arendas edasi oma tuumaprogrammi ja võitles ülemvõimu pärast Iraagis ja üldse kogu piirkonnas. Selle valgel oli Euroopa „diplomaatilise lahenduse otsimine” (millele Trump muidugi sisuliselt vee peale tõmbas) napakavõitu asendustegevus. Qasem Suleiman ju irvitas üsna avalikult, et las nad mölisevad, lõpuks me võtame nende maa ja nende naised ja tapame uskmatud…

Euroopa häda terve viimase poolsajandi on olnud liigne pehmus – ütleks, et lausa enesetapjalik pettekujutlus, nagu piisaks ainult eeskujust ka nende puhul, kellele meie elulaad ja maailmatunnetus on üdini võõrad ja seega pigem pelutavad. Eestis lisandub sellele veel orja hirm piitsa ees – et kui me hästi tasa oleme, siis vast Venemaa jätab meid seekord rahule ja äsab esimesena näiteks Lätile…

Paljud USA allikad märgivad, et USA õppetund Vietnami sõjas ja teistes sarnastes oli, et sa saad toetada neid, kellest ise asja on. (Nad kipuvad seda muidugi alailma unustama…) Sa ei lahenda midagi, kui su liitlased on kari abituid topiseid – nagu need, kes Saigonis võimul olid.

Euroopa võiks lõpuks selja sirgu ajada ja tunnistada tõde, et ilma sõjalise jõuta – mida paraku esindab USA – on diplomaatial paremal juhul autoteraapiline efekt.

Kas meie jaoks on tõesti ebaoluline, et maailma tekib juurde üks tuumariik, mille ideoloogia räägib otseselt meie, uskmatute hävitamisest?

Võib-olla meil, eestlastel, tuleks endale taas teravalt teadvustada, et sõjad ei ole maailmast kuhugi kadunud. Jah, Nõukogude Liit lagunes suhteliselt veretult ja korraks näis maailma tekkivat lootus. Ent Hiina jäi ja Lähis-Ida podiseb samamoodi edasi. Endiselt surevad inimesed ja endiselt on enamik maailmast väga kaugel sedalaadi kokkulepetest, millega me läksime Euroopa Liitu ja millega me sealt võiksime ka lahkuda, kui väga tahaksime.

Si vis pacem, para bellum…