See on väga loll film, millele peaks olema nagu sigaretipakil hoiatus, et ekraanil toimuv solvab teadust, loogikat ja tervet mõistust. See film on uskumatu pask ja pretendeerib minu Aasta Pettumuse tiitlile. Järgnevad spoilerid!

Juba avakaadrid – nad teevad hiiglasliku torni, et otsida elu kosmoses. Möhh? Selleks küll ei ole vaja torni ehitada. See torn on seal ainult selleks, et Brad Pitt saaks sealt alla kukkuda. Vägev kaader muidugi. See oli enam-vähem õige, seda on päriselt tehtud.

Siis läks ta isa (Tommy Lee Jones) kosmosesse elu otsima. Neptuunini. Möhh? No tõepoolest, äraantava taara põhja ikka ka enne vaatasid? Meie ümber on terve universum ja sa lähed elu otsima Päikesesüsteemi külmast, tühjast ja kosmilises mõttes Maast eristamatult lähedasest tagahoovist? Vedada koli Neptuunile, et minna välja heliosfäärist? See on täiesti mõttetu plära. Heliosfäär ei mõjuta mõõdetavalt signaale ja pealegi oleks siis tulnud minna kordades kaugemale.

Elektrikatkestusi Maal põhjustab antimateeria-allikas Neptuuni juures ja selle ahelreaktsioon võib ohustada elu Maal ja nagu tervet universumit. See on lihtsalt karjuvalt idiootlik. Antiaine ei saa eksisteerida kesest ainet. See teeb kohe paugu ära. Kusjuures seda idiootsust kuulates oli veel lootus, et ehk on seal mingi meie jaoks hoomamatu imeriist... Ühesõnaga, film läheb teaduslikus mõttes lahti positsioonilt, mis on nii vale, et selle eest visataks gümnaasiumi ulmeringist välja.

Brad tuleb saata Marsile, et sealt saata salajane teade isale, kes on aastate eest sinna Neptuuni juurde läinud. Et mida? Olgu jätame – kõiki debiilsusi ei jõua pulkadeks lammutada, piirdume suurematega... Ja selles maailmas peab ta kõigepealt Kuule minema. Ja seal on piraadid. Saate aru – piraadid! Ja nad sõidavad vanade kuuautodega ringi ja lasevad üksteist tulirelvadest... Noh, ilus vaadata, aga millises maailmas ajavad mingid tegelased teisi täpselt sama seeria lahtiste kuuautodega taga. Teel lennukeskusest kosmodroomile (millal teid viimati piraadid taga ajasid teel lennujaamast lennukini? ja veel teise lennujaamabussiga...) Soomusest pole keegi kuulnud ja mida nad röövida lootsid? Rohkem autosid? Vqi astronautidel sulas kaasasolevat reisiraha? Ja siis sõidab Bradi auto üle kaljuserva ja teeb piiiiiiiika kukkumise ilusti pööreldes... See kukkumine oleks pidanud nad ikkagi tapma – silma järgi oli seda ikkagi oma paarsada meetrit, mis vastaks näiteks 15m Maal.

Siis saavad nad keset lendu Marsile hädakutsungi ja peatavad raketi, et minna vaatama, mis seal lahti on. Saate aru, peatavad Maalt Marsile mõne päevaga jõudmiseks sobiva kiiruse saavutanud kosmoselaeva. Nad liikusid seal pealtnäha tavaliste keemiliste rakettidega. Olgu, ehk oli neil midagi vingemat, sest keemiliste rakettidega kogu seda koli planeetide vahel lennata on umbes samast suurusjärgust kui aurumasinaga Kuule lennata. Olgu, aga igatahes ei paistnud neil olema mingit müstilist nulldraivi, mis seda lubaks, nii et kapten tegi lihtsalt „ptruu!” ja laev jäi seisma. Kusjuures aju jooksutavad kokku ka sellised detailid, et Brad üritas vaielda, et nad ei tohi peatuda, aga kapten ei kuulanud teda. Kas see oli tal siis ülisalajane ja -tähtis missioon, millest sõltus inimkonna saatus või mitte? Mis kamp kloune ta õieti teele saatis? Kas kaptenile ei oleks võinud vihjata, et tegu pole turistiga? Ühesõnaga, isegi kohalikes võrguajakirjades ei leia naljalt nii kusise tegevusloogikaga algajate tekste.

Ja mida nad sealt leiavad? Kosmoseahvid, kes on meeskonna nahka pannud! Jah, ahve on kosmosesse saadetud. On isegi jälgitud rotte, kes paari päevaga õpivad ära enda puuriseintelt lükkamise ja jooksevad mööda puuri seinu ringiratast, et tekitada endale gravitatsioonitunnet. Olgu, ahvid on vägevad, tõesti tore vaadata. Ja siis laseb Brad ühe maha ja laseb laevast õhu välja ja teine plahvatab... No kaua võib! Ammuilma – parimaks näiteks 1968. a 2001: A Space Odyssey – on osatud ka õigesti – sa pead vaakumis väheke aega vastu (seal hüppas tegelane kiivrita kapslist laeva). Jah, aga neid konsulteeris Arthur C. Clarke, mitte ei otsustanud produtsendid stsenaariumiraha maha juua ja selle käigus midagi kokku soperdada...

Brad jõuab Marsile ja selgub... et Neptuunile minekuks ei ole laeva. Ja sõjaväelased otsustavad kasutada sedasama laeva, millega Brad just tuli. Nii... Oeh... Miks see Neptuuni ümbrus ei kiha muudkui edasi-tagasi saalivatest laevadest, kui Maalt Marsile sõiduks võimelised laevad ilma igasuguse probleemita paarkümmend korda pikema reisiga hakkama saavad? Ma ei tea... Tõmbame paagi täis ja sõidame Tallinnast Tartusse. Ja siis kerge eine ja paak täis ja paneme ühe soojaga Ateenasse edasi...

Marsi mingi julgeoleku boss (kelle vanemad olid Bradi isa meeskonnas ja kelle vanemad ta seal Neptuuni juures tappis) viib Bradi, keda ei taheta (ilma mingi loogilise põhjenduseta) enam Neptuuni juurde kaasa võtta, maaaluse käigi juurde, kust pääseb startiva laeva juurde, et sinna jäneseks ronida. Muidugi ei eksisteeri selles filmis mingite varude, ei kütuse, toidu, vee ega õhu probleemi (ei ahvidel ega inimestel suvalise pikkusega lennul!), muidu määraks ta ju ekspeditsiooni läbikukkumisele.

Marsialuses käigus on vett... Tähendab, Marsil on oletatavasti maaaluseid järvi. Aga sügaval, muidu oleks vesi Marsi praktiliselt vaakumis ammu ära auranud. Ja nii pinna lähedal peaks olema lisaks paarkümmend miinuskraadi.

Ja kui meeskond stardi ajal avastab, et Brad pardale ronib, otsustavad nad ta maha lasta. Tulirelvaga kosmoselaevas. Jee... Tõepoolest, leegiheitja oleks veel üks vint üle võlli tobedam olnud... Ja kuul tabab mingit ballooni, mis võib olla osa tulekustutussüsteemist ja võib mitte olla, aga igatahes kõik surevad (peale Bradi, kes on skafandris).

Mis siis seni juhtunud on? Iga kord, kui on tekkinud väike lootus, et hakkab huvitavamaks minema, et toimub näiteks mingi süstemaatiline vastutegutsemine või et inimkond on tõesti ohus vmt, selgub, et tegelikult Brad lihtsalt seikleb ja raiskab ekraaniaega. Piraadid – möhh? Ahvid – möhh? Ja kui tundub, et nüüd tuleb midagigi, mingi kasvõi psühholoogiliselt huvitav seis... tapetakse vastaspool möödaminnes maha...

Neptuun. Nojah, ta pargib oma laeva teisele poole rõngaid. Miks ometi? Ta lendab kapsliga läbi rõnga ja põrkab millegagi kokku – c’mon, olemasolevad sondidki suudavad edukalt piludest läbi käia! Ja siis tundub, et eriefektide raha, mida seni oli rämedalt külvatud, sai korraga otsa. Kogu see ähvardus Maale oli üks särisev prügimäelt leitud satelliidiantenn, mille alla näitas režissööriabi need paar sekundit taskulambilülitiga mängides vilkuvat valgust...

Dokkimismehhanismid ei tööta ja ta vaatab abitult, kuidas kapsel minema hõljub, kui ta skafandris laeva läheb. Kurat, neil olid ju skafandrite küljes karabiinidega rihmad, kui ajusurnud peab olema, et mitte sellega kapslit laeva külge kinnitada? Sa oled orbiidil. Kaalutuses. Halloo, no kuidas see minema „kukub”?

Sees selgub, et Bradi isa on kogu meeskonna ära tapnud. Noh, nagu poeg, nii ka isa... Natuke lolli dialoogi ja isa otsustab minna Neptuuniga lähemalt tutvuma. Ja korraga ta lendab minema, korraga on skafandritel mootorid... (Mootorikohta ei ole...) või noh, midagi peaks justkui olema, sest muidu oleks kogu see ahastades köiest tirimine ja teineteisele silma vaatamine seal kaalutuses veelgi lollakam.

Nüüd läheb Brad oma laevale tagasi niimoodi, et laseb end pöörleval antennil õiges suunas visata, hoides üht antennisegmenti kilbina ees. Selles on kõik valesti. Alates sellest, et see pisike pöörlev asi ei saa sulle anda orbiidi muutmiseks vajalikku kiirust. Mingi plaadike ei saa sind oluliselt kaitsta, kui sa lendad kosmoses vähegi mõtet omaval kiirusel läbi jää ja kivide segadiku ja kuidas sa teises otsas pidama saad? (Ta, muide, lendab vastu laeva ja suudab haarata redelipulkadest.)

Ja koju Maale tuleb ta sel viisil, et paneb isa laeva tuumapommiga plahvatama (mis oli üks missiooni eesmärke – kõrvaldada see ohtlik pisike parabool, mis müstiliselt antiainega jamas) ja laseb end selle energial laevale kiirenduse anda. Ühesõnaga, kui sa arvad, et totramaks minna ei saa, näitab Hollywood, et saab küll. Tuumaplahvatus kosmoses ei tekita lööklainet nagu Maal. Tuleb üks kiirgussähvatus ja palju peenikest puru, mis „töötavad” nagu meteoriidid. Kui laeval ei ole mingit „energiakaitsevälja” oled sa lihtsalt auklik ja küpse, rääkimata sellest, et kui sul ka õnnestuks oluline osa energiat kinni püüda, lööks kiirendus su toolipõhja laiaks.

Ühesõnaga, see film on, nagu öeldud, ulmefilmide solvang. See lugu on olemuselt keskpärane isa-poja suhte lugu, mis – tundub, et saamatuse varjamiseks – on eriti lollakaks diiplevaks allegooriaks rötsitud. Ja-jah, ma tean, mida sellega öelda taheti. Aga, jumal appi, jätkunuks siis vähemalt ausust valgetes toogades heksameetreid deklameerida. See film oleks ehk pisutki töötanud isegi siis, kui poeg oleks läinud kunagi kadumaläinud, ehk midagi avastanud, aga igal juhul segaseks mõrvarmaniakiks pööranud isa otsima USA-st Mehhikosse (siis oleks röövlid vähekegi asjakohased olnud ja ehk oleks hullud ahvidki mitte nii totakad – mine sa Mehhikot tea...)

Ad Astra igatahes on täielik saast.