Ma olen alati arvanud, et kommunism ei kõlba kusagile.

Eriti hulluks lähevad asjad kombinatsioonis turumajandusega.

Tähendab, kui sina oled turumajanduse poolel sellega, et kompanii on su teele saatnud võimalikeist odavaima varustusega, sa jääd hätta ja sul pole muud valikut, kui paluda abi kommunistidelt. Ma olin Trans-Pluto tsoonis, umbkaudu Neptuuni taga jääd lükkamas, kui meie buldooseri elutagamissüsteem üles ütles. See ei tohiks teoreetiliselt üles öelda ka siis, kui miljonitonnine, natuke kaheteistjalgset ämblikku või kaheksajalga meenutav asjandus põrkaks kokku mõnega neist mõnekilomeetristest jäämägedest, mille me alla Marsi suunas teele saadame, aga kuidagi õnnestub kompaniil laev vaatamata kõigile kontrollimistele ja sertifitseerimistele välja saata nii, et esmane süsteem põleb maha, sest osa juppe on tehtud Aafrika Hiina Rahvavabariigis, teisene süsteem peaaegu tapab meeskonna, sest selle torud on täis kõige ehtsamat brie sinihallitust ja kolmas, varusüsteem läheb sõna otseses mõttes põlema ja sa leiad pärast tule kustutamist sellelt kirjad CCCP ja aastaarvu 1961...

Ja siis pole sul muud valikut, kui paluda abi kaevandusasteroidilt Uus-Kingissepp. Sul lubatakse põkkuda, kui sa oled ära kuulanud loengu nende elustiili eelistest ja kapitalismi paratamatust mandumisest – ja kui sul sellesama neetud kapitalismi tõttu õhku järel vähem kui tunniks, nõustud sa nendega hämmastavalt meelsasti – ja siis satud sa samuti esimesel pilgul 20. sajandit meenutavasse õhulüüsi, mille sisemine uks avaneb pärast paari suunavat jalahoopi.

Ja siis imetakse sind lurtsatusega asteroidi elukeskkonda. See ei meenuta midagi, millega harjunud oled. Kosmoselendurid ei ole ammu enam vähimalgi määral midagi bioloogilisi olendeid meenutavat – kuidas muidu me peaksime vastu mitmesaja g-ni küündivatele ülekoormustele? Radiatsioonile? Liikumisvaegusele? Me hõljume geelis ringi ja suhtleme välismaailmaga virtuaalreaalsuse vahendusel. Geelis hõljub rangelt võttes ringi suvaline supikogu – aju eest kantakse hoolt esmajärjekorras ja kuna paljude tekkivate probleemide lahendamiseks on vaja ruumi, on kõik organid ühendatud voolikutega.

Ma teadsin, et nad hoiavad mind elus, kuni mulle järele tullakse. Ma kuulun ju ametiühingusse, mul on nende erisaatja ja ma olin lisaks neile ka oma advokaati teavitanud, milline on olukord. Aga selge, et ma ei teinud endale illusioone – süstik läheb kaduma. Nad varastavad ju kõik ära. Ent ikkagi polnud ma absoluutselt valmis selleks, kuidas on elada kommunismis.

Esimeseks – kusehais. Kuidas see võimalik on? Väga lihtsalt, tegemist on kõigest hoiatusmehhanismiga, mis ütleb, et asteroidi ühisneer töötab halvasti ja veri on jääkaineid täis. Jah, oma korralikust verest jäin ma ilma esimese viie minutiga. Asemel tuli midagi sellist, mille peale oleks kompanii arst kirjutanud aruandesse „äärmiselt jõhker enesetapukatse”. Minu tagasihoidlik märkus põhjustas ainult selle, et nad piirasid ära mu kommunikatsiooni teiste koloonia liikmetega. Järgmiseks reverseerus seedesüsteem ja ma pääsesin mäletsemisest ainult tänu mu väga korralikule tagasilöögiklappile. Mind lubati vähemalt nende ühiskajutisse, aga see virvendas ja kuna ma olin tsenseeritud, ei saanud ma tegelikult kellegagi suhelda.

Abilaev jõudis mulle järele kolmandal päeval. Ma kulutasin veel kaks tundi, et taga ajada oma kuhugi kaduma läinud maksa; mulle pakuti asenduseks midagi, mis meenutas grillpanni puhastamise nuustikut. Ma ei ole siiani päris hästi korda saanud oma liigeseid, sest määre lahustus ära selles piirituses ja eetris, mis lekib nende ajude vereringest. Mul on siiamaale suus nende odava toitesegu tarakanimaitse ja aruandevormi automaatne kõlbluskontroll keelab mul kirjeldamast, millises seisus oli mu pärasool.