Antud artikkel ei ole kuidagi, ei positiivses ega negatiivses mõttes seotud liikumisega Eesti 200; või siis ainult sedavõrd, et raske oleks välja mõelda perspektiivitumat ja depressiivsemat nime – umbes nagu inimest 35-ndal sünnipäeval õnnitleda sõnadega, et katsu nüüd veel teine pool elust ka kuidagi välja vedada...

BBC on viimastel aegadel avaldanud hulga artikleid, kus analüüsitakse Lääne tsivilisatsiooni kadumise võimalusi. Mitte et seda varem uuritud ei oleks, kuid seni on sedalaadi analüüsid jäänud neid teinud teadusringkondadesse, sellal kui massimeedia pakub rahvale vaimutoiduks Kardashiani tisse.

Põhjalik allakäik

Viimase viie tuhande aasta tsivilisatsioone vaadeldes on nende keskmine eluiga 336 aastat ja ükskõik, kas alguspunktiks lugeda renessanss või mõni muu konkreetsem tärmin, oleme piiril. Tsivilisatsioonid ei hävi üldse enamasti sõjas ja kui keegi nende territooriumi vallutab, on sellele eelnenud pikk ja põhjalik allakäik. Kusjuures me räägime siin sajanditega mõõdetavatest protsessidest, mille erinevates faasides võib esineda nii tõuse kui langusi, ja planeedi ajaloo mõõtmes saab jutt olla ainult lääne tsivilisatsioonist, sest Eestil või eestlusel pole mingit iseseisvat tähtsust.

Kordame selle väite üle, et ikka kõigile kohale jõuaks, ja seda mitte õelusest, ülbusest või retoorilise võttena, vaid kui tõdemust, millest möödavaatamine on paremal juhul väike egoupitus, halvemal juhul aga võtab meilt võime olukorda realistlikult hinnata ja üldse püüdagi midagi ette võtta – Eestil üksi ei ole mingit võimalust. Lääne tsivilisatsioon kas jääb püsima ja transformeerub millekski elujõuliseks, või inimkonda ootab uus tagasilangus ja pimeduseajastu. Eesti kas lohiseb serval kaasas, annab oma pisikese panuse tulevikku või jahvatatakse kataklüsmides pulbriks.

Ja midagi ei loe, et loeme end siin juurdunuks näiteks 5000 aastat. Laskumata vaidlusse selle üle, palju tegelikult oli aastatuhandete eest siin asujatel meiega ühist, tuleb mõista, et tänases maailmas jäävad meie esivanematega sarnastel põhjustel puutumata vahest ainult eskimod ja tšuktšid – kellelgi pole vaja seda elamiskõlbmatut kolgast, kus nad vegeteerivad. Kui tsivilisatsioon vähegi võimekamaks muutus, tulid siia ju lõuna poolt mehed konservikarpides, lõid kohalikud kunnid maha ja valitsesid siin 700 aastat. Meie käest ei küsitud. Üle käis Põhjasõda ja olime täiega sees mõlemas ilmasõjas – veel kord – absoluutselt meie tahtest sõltumata.

Võõrkeele surve

Üldse tasub plaane teha vaid juhuks, kui tänasele sarnane kultuuriruum mingil viisil edasi kestab. See omakorda tugineb paratamatult eeldusel, et edasi kestavad ka EU ja NATO. Ja see tähendab, et eesti keel, eestluse üks peamisi identifitseerivaid tunnuseid, on järjest tugevneva inglise keele surve all. Väga lühidalt sõltub eesti keele tulevik sellest, kas rahval püsib tahe hoida ja arendada seda kultuurkeelena, milles on võimalik väljendada praktiliselt kõike tänapäeva tehnilise tsivilisatsiooni toimimiseks vajalikku.

Oleme harjunud pidama iseenesestmõistetavaks, et meil on selline, mööndusteta tippkultuurkeel. Selliseid keeli aga on maailmas kõigest kolm-nelikümmend. Jah, me oleme omalaadne fenomen ühe väikseima rääkijate arvuga (islandlasi on veel kordades vähem). Tuleb mõista, et selline keel on tükikaup. Tuleb endale alatasa meelde tuletada, et sellise ülalpidamine maksab eestlasele tuhat korda rohkem kui hiinlasele. Tuhat korda! Ehk kui hiinlased toetaksid näiteks hiinakeelset kirjandust nii näruselt, nagu eestlased enda oma – paari euroga inimese kohta aastas –, tähendaks see neile paari miljardit eurot, mitte paari miljonit.

Surnud hobune

Suhtumist eesti kultuuri on hetkel ikkagi kõige õigem võrrelda surnud hobusega – et muudkui silitame, et ta näeb veel nii elus välja; ja tantsime ja laulame selle ümber ja poetame pisaragi. Eestluse identiteedi tüve, eestikeelse kirjanduse toetuseks on riigieelarvest eraldatud isegi sümboolses mõttes piinlikult naeruväärne viietuhandik. Oma praktilise tegevusega teeme täna kõik selleks, et Eesti Vabariigi 200. aastapäeva tähistamisel öeldakse ainult tervitussõnad eesti keeles. Me oleme valinud kultuuri surnuksnäljutamise ja selle käigus silmakirjaliku õhkamise tee.

Faktid on kangekaelsed asjad – Eestis ei ole enam võimalik olla haritud inimene, oskamata inglise keelt. Kui see eelpool mainitud näpuotsaga sandiveeringuid arvestamata jätta, ei toeta me ei kirjutamist ega tõlkimist ega ühtki teist kirjakultuuriga seotud tegevust.

See kõik toimib peamiselt entusiasmist ja selgelt on näha, kuidas see kõik vajub amatöörluse sohu – kuidas langeb koolilõpetajate tase ja kui kirjaoskamatud on isegi näiteks ajakirjanikud. Eestis ei ole enam võimalik kultuuri tarbida, kaasaegse maailmakultuuriga mingisuguseski kontaktis olla, oskamata inglise keelt. Noorem põlvkond ei oska selles isegi enam probleemi näha. Poole sajandi pärast on eesti keel köögikeel. Arvestades maailma globaliseerumist on sealt edasi vaid väike samm muuseumikeeleks.

Näide – aitasin 7. klassis käivat poega vene keele kodutöös. Kasutasime pisut Google Translatori abi. Ainult et „originaal” tuli kirjutada inglise keeles. Sest suured keeled tõlgivad üksteisesse enam-vähem korralikult, eesti keele ja nende vahel tuleb välja kamarajura. Google seda tööd meie eest ära ei tee ja kuigi selles suunas isegi tegutsetakse, on see töö arvata nii sada korda alafinantseeritud.

Positiivset lõpunooti ei tule. Eesti keele ja kultuuri ümber toimuvat ei saa vaadelda lahus nn õhtumaade allakäigust – meil on väärtuste kriis. Eestlus tõusis aegadel, mil idee nimel oldi paljuks valmis. Täna... ah jätke; me tarbime. Üks tsivilisatsioonide allakäigu tunnuseid on, et valitsuskulud lähevad talumatult suureks. Meil on ülesöönud, juhm ja kohmakas riik, mille kõrval kultuur on näljapajukil. Me oleme väga kiiresti positsioone kaotamas ja algab hirmus ruigamine, kui kultuurile, teadusele ja haridusele raha juurde tahetakse.