Valesid ja valetajaid on erinevaid. On häda- või valged valed, mida on meist kasutanud igaüks – enamasti selleks, et mitte liigsete seletustega aega raisata, ja tihti täieti omakasupüüdmatult – teise inimese lohutuseks või et ta end paremini tunneks.

On igapäevased vargavaled – „maailma parim pesupulber/seadus, kodanike huvides, teaduslikult tõestatud, enneolematu, läbimurdeline...”, mille elu enamasti lõppeb: „ei mina ei tea midagi, kogu selle jama eest vastutab keegi teine...”

Ja siis on need valed, mis tõeliselt tigedaks teevad – kui usaldust on petetud.

Jah, jutt on Postimehest. Ükskõik, mis sellest arvata, pole tegu mingi nurgataguse lehega, millest on peale vaadates selge, mida see esindab ja kes selle lugejad on. Postimees on siiski üleriigilise levikuga leht. Täpsemalt on jutt Postimehe endisest peatoimetajast Lauri Hussarist ja tema kandideerimisest Eesti 200 ridades.

Kes vähegi erakondade siseeluga kursis on, teavad, et valimisnimekirjad pannakse paika sügisel, reeglina hiljemalt oktoobris, ja sinna jäetakse vaid väike puhver viimase hetke ülehüppajate tarvis. Aga siin me räägime maksimaalselt paarikümnest „nimest” ja see on tõesti suuresti õnnemäng – enamik toetajaid on ju teada, inimestega on räägitud ja tavaliselt on hiljemalt novembriks enam-vähem kõik selge – tuleb ju kokku leppida valimiskampaania tuhat ja üks pisidetaili ja nii edasi. Nii et kuigi teoreetiliselt justkui oleks võimalik, et seltsimees Hussarit tabas viimasel hetkel valgustus ja äratundmine, võib seda juttu tõsise näoga rääkida lapsepõlves pea peale kukkunud prussakale.

Eriti tema viimase kolmveerand aasta tegemisi jälgides.

Kõigepealt, ma ise kirjutan ka aeg-ajalt ja omal ajal Postimees üldiselt avaldas. Neil olid omad piirangud muidugi, artikkel pidi olema pehmo ja poliitkorrektne, kuid üldiselt praktiliselt kõik ikkagi läks. Viimasel ajal... kuidagi enam ei lähe (ja seda tunduvalt varem, kui ma EKRE-sse astusin.) Lühidalt, arvan, et pole ainuke, kes hakkas hiljemalt kevadel tundma, et midagi on viltu.

Olen konsulteerinud ka paari tuttavaga, peamine emotsioon Hussari otsusest kuuldes on „ahhaa!” Postimehes on kolmveerand aastat käinud Eesti 200 halvastimaskeeritud promomine. Lugesid ja imestasid – miks neid niimoodi reklaamida on vaja? Kelle huvides? Asi läks päris naljakaks kätte seoses selle nn varivalitsusega – mitte midagi öelda ei olnud, aga mingit pahna muudkui tuli. Postimees avaldas oma versiooni lapsevankrirünnakust, Postimehes ilmus riburada Eesti 200 tegevust õigustada püüdvaid artikleid. Postimehes ilmus ka viimast segregatsioonikampaaniat õigustavad artiklid.

Postimees on olnud selgelt kallutatud; tõenäoliselt ei üllata ma selle väitega ühtki inimest, kes enam-vähem regulaarselt Eesti suuremaid meediaväljaandeid jälgib. Ja siis arvab seltsimees Hussar, et JOKK ja ehk mõni usubki, kui ta väidab, et kandideerimisotsus sündis eelmisel nädalal. Ei, ainus kõhklusmoment võis siin olla, et ei tasu kasulikust ametist loobuda, kui kahesajalastel pole lootust Riigikokku jõuda, aga üldiselt peaks ju selge olema, et sellega oodati valimisnimekirjade esitamise viimase hetkeni, et Postimehest veel viimast võtta. Ja kindel ka see, et eks ta saab Eesti 200-s kohe isakeste hulka – noorliikme karjäär algab plakatite kleepimisest, aga kodanik jõudis Postimehes nii palju plakateid kleepida, et küllap võib mõned astmed vahele jätta.

Olgu, usaldust ei saa rahas mõõta, aga Postimehe omanikel peaks olema võimalik esitada Hussarile silma järgi vähemalt paarisajatuhandeline reklaamiarve. Või kui omanikud tuima panevad (ehk siis kiidavad toimuva heaks seda välja ütlemata), siis peaks reageerima Erakondade rahastamise järelvalve komisjon – see, mis Postimehes viimasel ajal toimus, ei olnud mingi vaba ajakirjandus, see oli väljaande kasutamine isiklikes huvides erakondlikuks reklaamiks.

Järeldused? Loomulikult saaks kõike ka hulga pehmemalt vaadelda. Jah, Lauri Hussar pole väga varjanudki oma poolehoidu Eesti 200-le. Kindlasti saab osutada, et Eesti 200 reklaamiks kvalifitseeruvaid tekste on Postimehes ilmunust suhteliselt väike protsent (eriti kui ilmateade ja horoskoobid hulka lugeda...) Tegelikult on üsna kindel, et mitte midagi ei juhtu. Eesti 200-l läheb nagu läheb ja usaldus suurte meediaväljaannete vastu... noh, see on niikuinii juba rohkem müstika valda kuuluva usu küsimus.

Vast ühineda õnnesoovidega Postimehele, et nüüd on sel lootust uuesti tõsiseltvõetaks meediaväljaandeks muutuma hakata? Et küll ajapikku tuleb lugejate usaldus tagasi ja ega teistega lood paremad pole?

Võib-olla on seda palju tahta, kuid Eesti ajakirjanikud ja üldisemalt meediatöötajad võiksid siin ikkagi sõnastada mingi seisukoha. Minule tundub, et nii pole ilus, aga võib-olla ma olen lootuselt eelmise ajastu inimene – kui au ja usaldus veel midagi tähendasid.