Tõenäoliselt tekiks see küsimus iga erakonnaga liitumisel – mistahes erakonnaga liitumine tähendab n-ö värvide näitamist, tähendab mingi seisukoha võtmist õige mitmel tasandil ja kuna igaüks meist on paratamatult seotud paljudest asjadest erinevalt arvavate inimestega, tähendab see küsimusi.

EKRE puhul tekib neid küsimusi ilmselt rohkem ja mitte ainult sellepärast, et mida ikka küsida inimeselt, kes liitub näiteks keski või refiga? Ilmselt on seda äris vaja – tahad Tallinnas ehitusäri ajada, pead keskile katust maksma, tahad mõnes riigitulundusasutuses püsida, ilma et sul varsti kohtuasi peakohal ei oleks, ühine refiga...

Sildid, mida EKRE-le kleebitakse? Noh, minu poolest võivad sildikleepijad sügavale karu tagumisse väljundisse minna. Ma olen valge heteroseksuaalne mees ja selle üle uhke. Ma olin relvastatult väljas 1991. aastal ja 2007. aastal ja kui on vaja taas seista selle eest, millesse usun, teen seda jälle.

Ma olen elus asutanud kaks erakonda, mõlemad on käes hapuks läinud. Ma olen Sotsiaaldemokraatliku erakonna asutajaliige initsiatiivgrupi aegadest 1989. a ja olin 1990-1992 nende välissekretär. Miks ma sinna läksin? Ühelt poolt oli mul tol hetkel (olin 27) peaasi võidelda okupatsiooni vastu ja Vello Saatpalu oli mu töökaaslane (Küberneetika Instituudis), teiselt poolt oli Rootsi ja kõik sellega seonduv tänu teatud peresidemetele absoluutseks ideaaliks (aga palju ma tollal teadsin...) Erakonna kaudu käisin 1989-90. a aastaks Rootsis politoloogiat ja riigiõigust õppimas.

Ma ei tee selliseid otsuseid kergelt – püsisin sotside nimekirjas üle 20 aasta, tõsi, suurema osa sellest vaikiva liikmena (reaalselt tegutsesin natuke veel 1996. a). Poliitikast rohkem meeldis mulle IT-ga tegeleda, olin aastaid EBS-is õppejõud; hakkasin lapsi kasvatama ja raamatuid kirjutama.

Selle kümnendi algul hakkas tekkima tunne, et ma ei saa enam poliitikast eemale jääda – selline tunne, et käigu pealt on kingatallad sisse vehitud. Et riiki valitsevad jobud, sulid ja ekskommarid. Et me näeme numbrites mõne koha pealt päris head välja tulevikust loobumise hinnaga – oleme üks kiiremini hääbuvaid rahvaid maailmas. Et pärast esmaste, conditio sine qua non eesmärkide täitmist – EU-sse ja NATO-sse astumist – ei oska me enam midagi peale hakata ega endi eest seista. Et eelmise kümnendi lõpu MASU läks tasapisi üle TÄPU-ks või PUPE-ks (mõelge ise välja, mis need on) ja kui teistest riikidest enamik veel püüdis käituda riigina, st oma kodanike ees hoolitseda, jäeti eestlased igaüks enda eest võitlema. Jälle ilusa numbri nimel – Eesti ei võta võlgu... Aga selle hinnaks oli mõrvarlik aadrilaskmine – ametlik statistika näitab väiksemaid numbreid, aga Eestist lahkus arvata 100 000 inimest. Enamik neist ei tule tagasi. Valitud poliitika laastas Eestit nii, et meie majandus ei saavuta võib-olla kunagi masu-eelset taset. Vältimatu paratamatus on eestlaste arvu langemine 800 000 kanti aastaks 2040. Ja mingid töllid siin „peenhäälestavad”...

Vabandada pole siin midagi ja ega ma kavatsegi, igatahes jõudsin 2014. aastal Vabaerakonna algatusrühma. Kirjutasin (loomulikult mitte üksi, kuigi üht kui teist tuli käigult leiutada) Vabaerakonna esimese programmi, olin seal aktiivselt tegev esinduskogus (aseesimees) ja lõpetasin Tallinna KTK juhina. Erakond otsustas endale vee peale tõmmata – ei ole vaja vist pikalt seletada, et otsustades vahele jätta KOV valimised, tehti sisuliselt otsus ka mitte osaleda (või muidugi täpsemalt mitte kuhugi jõuda) 2019. a Riigikogu valimistel. Kadunukesest halba ei räägita, seal on toredaid inimesi (oli ka kunagi sotside hulgas), kuid ei ole võimalik midagi ära teha, kuuludes olematu maailmavaatega tähtsusetusse pisiparteisse.

Ja midagi pole teha, mul on EKRE-ga mõnetisi erimeelsusi, kuid see on ainus erakond, mis mingisugustki lootust sisendab. (Mulle näiteks meeldib refi programm... aga nende praktilise tegevuse seos sellega on ju suhteliselt imaginaarne!)

Olen pidanud Mardi ja Martiniga mõned pikad vestlused ja suuremas osas teemadest, milles ma arvan natuke teisiti, leidsime ühisosa. Poliitika on alati kompromiss ja küllap on see argumentum ad hominum mõistetav, et peaeesmärgi huvides hoian ma mõne kohal pealt pool suud kinni. Näiteks olen ma tugevalt toetanud RB-d. Toetan seda endiselt, kummatigi ei saa vastu vaielda, et juba enne, kui midagi ehitama on hakatud, on trassimaade ümber lahti läinud väga vastik korruptsioonihõnguline surkimine. Arvan endiselt, et e-valimised on turvalisemad kui pabervalimised, lihtsalt lisaks teistele ka EKRE peab saama õiguse seda igas etapis tõhusalt kontrollida. Mul on mitmed head tuttavad, kelle seksuaalne suundumus on veidram kui kolme-eurone, ja üldiselt ma pooldan inimese õigust tegeleda sellega, millega ta tahab – kuni see ei muutu privileegide nõudmiseks ja nende represseerimiseks, kes julgevad asju nimetada õigete nimedega. Ma ei usu, et Eesti püsiks riigina kaua ilma EU-ta, aga olen korduvalt öelnud, et me ei tohi lasta endale pähe istuda, peame hambaid näitama ja püüdma seda rohkem enda huvides kasutada.

Aga keskendugem positiivsele

Eesti vajab uut hingamist. Selleks, et riigi ja rahvana püsima jääda, tuleb meil mõtestada oma eksistent – selle asemel, et tiksuda valimistest valimisteni, ostes toore reklaamiga kokku lollide hääled, valimiskastide sulgudes visata tühjad lubadused (valimisprogramm) pürgikasti ja hakata omasid soosivate seaduste nokitsemisega majandust solkima.

Lühemas perspektiivis tuleb tühistada suurem osa viimaste valitsuste idiootsusi, alates küürakast maksusüsteemist ja lõpetades absurdsete kütuse- ja alkoaktsiisidega. Pikemas perspektiivis tuleb langetada tööjõumakse, tühistada väike-ettevõtlust ja ühistulist majandust ebaõiglaselt piiravad seadused, vähendada oluliselt absurdset ülekontrolli, mis paratamatult toob kaasa ametnike omavoli, vähendada oluliselt riigiaparaati (suunates vabanenud ressursi teistele riigipalgalistele, esmajoones näiteks õpetajatele ja politseinikele...) ja teha tuhat muud asja, alates relvastatud piirivalve taastamisest ja lõpetades näiteks nende harimatusameti rahvavaenlaste minemapeksmisega, kes on kehtestanud korra, kus välismaal õppiv üliõpilane peab teatud juhtudel ligi poole määratud toetusest kulutama tõlketeenusele (sest iga kuu tuleb esitada eesti keelde tõlgitud tõend, et ikka õpid...)

See viimane toodud näide toob peamise juurde – me ei oska endiselt pidada riiki kui oma riiki. Me ju tegelikult ei vaja ametnikke, kes mõtlevad, kuidas teha kõik nii, et oleks JOKK ja oma kohal püsida, me vajame ametnikku kui riigipoolset abilist kodaniku asjade korraldamisel, kes mõtleb igal sammul, kuidas oleks Eestile ja tema elanikele parem. Ja üldisemalt – me ei vaja poliitikuid, kes mõtlevad ainult järgmiste valimisteni ja ainult seda, kuidas valitud saada, me vajame riigimehi, kes mõtlevad põlvkondade kontekstis.

Me peame aru saama, et eestlus ei püsi ainult loosungitel ja õhkamisel, ja leppima, et teatud asjad ongi paratamatult eestlasele tuhat korda kallimad kui hiinlasele (näiteks automaattõlkemoodul). On enesepettuse eriti jõhker vorm, kui me kirjutame põhiseadusse, et Eesti riigi peamine ülesanne on tagada eestluse säilimine läbi aegade, ja siis eraldame selle ülesande ühe väga olulise tahu, eestikeelse kirjanduse toetamiseks riigieelarvest meeletu, jalustrabava viietuhandiku. (Eesti ja Soome kirjandustoetused, muide, on huvitaval kombel täiesti võrreldavad, soomlastel lihtsalt on üks null rohkem...)

Me ei vaja pseudo- või mürkrohelist poliitikat, ehk kas linnas plastikusse pakitud kaalikate järamist või kusagil vettinud võsas 20 euroga kuus toimetulemist – sest esimene neist on puhas asendustegevus ja teises on meil maailma peale paar miljardit konkurenti. Me peame muutuma tugevaks tööstusriigiks, kes julgeb võtta riske ja teha asju, mida veel keegi teine teinud ei ole. Lisaks IT-le ja geenitehnoloogiatele vajame aatomi-, kosmose ja relvatööstust. Selle viimase kohta olen kirjutanud, et kui näiteks teha õhutõrjerakette, saaks testimise, demo ja praktilise vajaduse ühendada, tulistades alla piiri rikkuvad Vene hävitajad.

Me vajame tõhusat kontrolli selle üle, keda me Eestisse lubame. Või sõnastagem see nii, et me vajame sellealast strateegiat ja me ei tohi käest anda õigust ise selle üle otsustada. Eestis on juba ligi kolmandik migrante, võõrvõimu poolt vastu meie tahet meie hävitamiseks siia toodud võõraid. Okupatsioonist on möödas terve põlvkond ja me oleme selle neetud Vene sigatsemisega veel väga kaua hädas; uusi probleeme lisaks vaja ei ole. Samas ei saa ega tohi piirata üliõpilaste ja kvalifitseeritud tööjõu vaba liikumist, perede ühinemist etc etc, mis on loomulik ja inimlik; tuleb aga kontrollida, kas need, kes neid õigusi kasutavad, on ikka päriselt need, kes nad väidavad end olevat. Kindlasti ei tohi siia lubada Vahemere (tihti humanitaarorganisatsioonide varju pugenud) inimkaupmeeste Euroopasse veetavat islamiterrorit, mis peale sotsiaalsüsteemide koormamise kasvatab ainult kuritegevust. Muide, kuriteo sooritamine religioossetel ajenditel peaks olema raskendav asjaolu sarnaselt alkoholi või narkojoobega.

Kõik ei tule kohe meeldegi... Eesti peab lahti saama kartellierakondade karupunnist. Võib-olla üks suurimaid vigu, mis sai pärast taasiseseisvumist tehtud, oli puudulik desovietiseerimine. Endiselt istub Riigikogus parteikoolide hariduse ja mõttelaadiga inimesi, kes nüüd demonstreerivad Eesti riigi kallal seda, mida nägime nõukaajal – kõik, mida nad puudutavad, muutub sõnnikuks. Need inimesed on mürgitanud kõik enda ümber, nad on muutnud „poliitiku” sõimusõnaks ja kaotanud rahvas usu ausa ja hooliva riigi võimalikkusse. Eesti on meie oma riik, aga kui kaua veel läheb, enne kui see päriselt selleks saab?

Aga selleks ma astusin EKRE-sse – et tuua muutus. Et raputada meie ühiskondlik teadvus lahti surmatardumusest. Et me taas leiaksime ennast, oskaksime ja suudaksime endi üle uhked olla; ja et see oleks ka natukegi õigustatud. Tempora mutantur et nos mutamur in illis – kui eestlusel on tulevikku, siis on see meie kätes; kui me tahame riigi ja rahvana püsima jääda, tuleb selle nimel tööd teha, tuleb vaadata üksteisele otsa ja küsida, kuidas teha nii, et meie lapsed täidavad maa?