Seda jama, mis praegu toimub, saab iseloomustada ainult ühe sõnaga – piinlik.
Paljud on kirjutanud presidendiameti tarbetusest (sealhulgas ma ise). Kordame üle – parlamentaarses riigis pole presidendil mingit reaalset võimu, tegemist on n-ö valitud kuningaga, kusjuures valijaks ei ole rahvas. Lisaks on meie kultuurikiht veel kahjuks liialt õhuke, et oskaksime asjad kuidagi positiivseks pöörata, näiteks näha selles rahva poolt üldiselt tunnustatud veteranpoliitikute auametit (nagu näiteks Iirimaal).
Praegu toimuva puhul pole kõige hullemad tagatoakokkulepped, et täna toetame meie teie kandidaati, kui lubate homme meie oma toetada, või pärastine nõiajaht, et kes keda reetis. Tegelikult pole suuremat tähtsust, kas saadikud peaksid järgima parteijoont või võivad ise mõelda. On ju puhas mänguteooria, et kui teatud reeglid kehtivad, siis kas mängid nende reeglite järgi või lepid kaotusega. Kui reeglid annavad eelise sellele, kes suudab „omad” üles rivistada ja teistega vettpidava kokkuleppe sõlmida, siis ei saa hukka mõista seda, kes nii teeb.
Nukker ja pisut õudnegi on see, et enam pole juttu põhilisest – presidendist. Keegi ei vae enam isikuomadusi ja tundub, et hoolega välditakse rahva reaalsete eelistuste väljaselgitamist; veebis klikkide korjamine ei loe.
Me jälgime praegu – vabandatagu selline otseütlemine – kuidas võimuerakonnad püüavad läbi suruda endile enam-vähem vastuvõetavat topist. Me jälgime parlamentaarset mängu – poliitikud üritavad sõlmida kokkuleppeid nii erakondade sees kui vahel; keegi läheb tülli, keegi lepib, keegi reedab ja kellelegi avaldatakse survet. Me ei kuule enam Eesti huvidest, me kuuleme justkui mingi arusaamatu üksteise alttõmbamise mängu reportaaži: „... sel korral hääletati nii, sest oli kokkulepe või takistati kedagi teist; ja tol korral oli selline kokkulepe, mis pidi olema neile kasulik ja takistama neid teisi...”
Minul hakkab kõhe – pole pääsu kahest järeldusest: 1) sobivalt survestades on võimalik meie lugupeetud parlamendisaadikuid panna ükskõik mille poolt hääletama, ja vastupidi 2) ükskõik, kuidas nad hääletavad, alati leitakse ettekääne.
President kui inimene?
Ja astugem veel samm tagasi – kuulge, kas Eestiga on tõesti juba nii halvasti, et meil pole presidendikski enam ühtegi väärikat ja plekita inimest leida? Vaadakem neid, kes püünele on jäänud, ja öelgem välja see, mida niikuinii suurem hulk meist teab – Reformierakond, mida iseloomustab suur hulk endisi kommuniste ja mitte just eetiline äripraktika (a la Autorollo ja Tallinna sadam), on välja pannud neid täiuslikult iseloomustava paari – inimese, kelle puhul enamik eestlasi on vaatamata kogu JOKK-ile sisimas veendunud, et ju ta need miljonid ikka tasku pani, ja Eestit okupeerinud riigi juurtega kodanik, kelle siiruses umbusklik eestlane vaatamata ta nimevahetusele sügavalt kahtleb. Võib-olla pole seda viisakas mainida, kuid üks teine kandidaat on lausa rikastanud eesti keelt – vahepeal levis tema nimest tuletatud tegusõna, mis tähendas „lolli, mõttetut juttu ajama”... Teistega pole lugu parem.
Kas Eestil pole tõesti enam välja panna kedagi, kel poleks nii vastuvõetamatut minevikku või tausta? Muidugi hakatakse kõigi kandidaatide pihta soppa loopima, kuid vähegi intelligentne inimene näeb ju läbi, millel võib olla alust ja mis on vaid tellitud väljaheide. Järele mõeldes on selliseid inimesi sadu; tõsi, paljud neist ei ole mingi hinna eest nõus roojalaviini alla astuma, ent ikkagi – miks siis on meie valik kõdunud selliseks, nagu on?
Ütleme nii, et kui võtta mürki, siduda endale köis kaela, lasta kuul pähe ja hüpata sillalt alla, on kuidagi tobe imestada, kuidas küll nii halvast võib minna... Rahvas tahaks väärikat juhti, ent Eesti president ei ole juba põhiseaduse järgi rahva president, ta on erakondade kokkuleppepresident. „President” kõlab uhkelt ja alateadlikult oodatakse temalt palju, samas kui seadustest tulenevalt pole tal mingit õigustki iseseisvalt toimetada – rahvas ja need, kes presidendi „teevad”, lähtuvad väga erinevatest põhimõtetest.
Lisaks on Eesti praegu moraalselt üsna nutuses seisus – meid valitseb kaotajate koalitsioon, kelle ainus püüd on neli aastat võimul püsida, majandus kiratseb, demograafilised näitajad osutavad melanhoolselt nulli suunas ning vahe loosungite ja tegelikkuse vahel hakkab muutuma skisofreeniliseks. Sellises olukorras jäävadki ainult halvad ja väga halvad valikud.
Seekord pole suurt muud teha, kui kaitsta oma vaimset tervist ja teha seda, mida tsirkuses tegema peabki – imetleda sooritust ja naerda.
Niikuinii läheb halvasti. Ent teisest küljest on just õige aeg arutleda presidendiinstitutsiooni mõtte ja vajalikkuse üle. Eestlane suudab naerda ka üsna karmide naljade üle, kuid kas siiski poleks targem presidenditsirkus enne lõpetada, kui väga valus ja piinlik hakkab?