Kirjutasin kommentaari Tallinna lehes ja Delfi Päevalehes ilmunud Pirita linnaosa vanema seisukohale Reidi tee asjus. Arvan, et see täiendab mu 27. aprillil Postimehes ilmunud artiklit, nii et toon selle siin ka ära.

90% väga õige artikkel.

Kuna ka mina olen sel teemal sõna võtnud, lubatagu korrata: Reidi tee peab tulema. Punkt. Ja paari puu jmt pärast ei tohi halada, muidu on kõigil halb järgmise jääajani (mis „muudatused sisse viib”).

Valesti on kaks asja: esiteks mõtteviis, et kui anti raha, tuleb see huugama panna, pärast vaatame, mis edasi saab. (Kui tõesti antud juhul nii ongi, siis olgu, vabandust, et virisesin...)

Teine tuleneb kaudselt esimesest: Tallinn polegi veel õieti autokeskne linn, selleks pole meil kunagi raha jätkunud; Tallinn on oma loogikalt ja ülesehituselt jätkuvalt voorimeeste linn, otsapidi omnibusside ajastus. Ainult et vahepeal on „ootamatult” tulnud autod ja matemaatikat jagaval inimesel on väga lihtne ette kujutada, kuidas autoliiklust kahes tasapinnas kirjeldav funktsioon elanike (hoonete) tiheduse kasvades „kinni jookseb”; ja maailmapraktika näitab isegi matemaatikakaugele inimesele, et mitmetasandilisedki teed ei aita, kui teisest otsast probleemi entusiastlikult süvendatakse, tuues uusi hooneid-inimesi juurde sinna, kus niigi kitsas.

Vabandatagu see targutamine, ent võib-olla on siin ja nüüd Reidi tee kontekstis tõesti vähe valida. See on lihtsalt koht, kus on taas diskussiooni keskmeks tõusnud Tallinna mõistliku arengustrateegia puudumine. Linna keskele kõrghoonete ehitamine (eriti Tallinnas, kus see on mere ja järve vahel ja eriti Eestis, kus suuremas osas ei maksa maa midagi) on kretinismi ülikool. Tegelikult tuleks selles piirkonnas ehitamisele kehtestada moratoorium või vähemalt piirata rangelt kõrgus ja kohustada rajama piisavalt parkimiskohti. Selles on probleem! Reidi tee on ainult abitu katse parandada midagi, mis teisest otsast suure leegiga põleb.

Jah, jalgratas pole kogu aasta kasutatav (ma kasutan seda ca 7 kuud aastast). Isegi kui osta naelkummid, ei pääse läbi hangede, sest jalgrattateid on ju ainult suvalises kohas algavad ja lõppevad jupid, ja talvel jäätunud lumevallidega kitsamaks tehtud sõiduteedele põikamine oleks sulaselge enesetapp. Siin ei muutu midagi, kuni pole linna läbivaid rattateid ja sobivasse raviasutusse paigutatud see misantroop, kes neile kõikvõimaliku kujuga torusid takistuseks topib. Nende sadistidega, kes näiteks suunasid rattatee Kaarli kiriku juures trepile, tuleks midagi karmimat ette võtta.

Trammi areng lõppes 60 aastat tagasi. Edasi on tehtud juurde paar tähtsusetut juppi ja vahetatud välja lootusetult amortiseerunud tehnikat. Trolliliikluses toimub taandareng, võrreldavalt arenenud maailma 1960-ndatega. Bussid... olgu, Skandiaavias maha kantud tossavad risud pole enam normiks, ent ühistranspordiskeem on tervikuna püsinud muutumatuna pool sajandit. Kui ideed maksavad viis senti pang, on linnaplaneerijate viimase poolsajandi töö hind kümnendik senti kümne aasta eest.

Tunnelit Reidi teele rajada ei saa – selge. Sild rikub vaate ausambale – kah selge, aga siin on see koht, kus tuleks kaaluda, kas selle vaate nautimine on väärt, et seda teeb nii palju inimesi seal kõrval ummikus istudes. Või pragmaatiliselt – kas linna kassasse tuleb rohkem või vähem makse, kui halveneb vaade ausambale või tuhanded inimesed tunnevad iga päev tülgastust liiklusolude üle?

Vähemasti kergliiklussillad?

Raha ei jätku...

Ärge eraldage linna kassast nii palju keskerakonna reklaamiks!