Olen korduvalt selgitanud, miks ma hakkasin kirjutama pseudonüümi all – et kirjanduslikud assotsiatsioonid ei segaks mu tollasel põhitööl, IT-s, sest enamik inimesi ei oska autorit lahus pidada ta raamatute peategelastest. See argument muutus suuresti tühiseks juba palju aastaid tagasi, sest kes natukegi asjast jagas, suutis (näiteks Esteri või kulka abil) mu isikud mõne minutiga kokku viia.

Siim Veskimees on kirjanikunimi, millest nüüd on juba hilja lahti saada, kui ka tahaksin. Seega raamatuid kirjutab ta edasi, muus osas on ausam ja – mis seal salata, ka tulemuslikum – kirjutada alla nimi, kelle poolt saab valimistel hääletada.

Võimalik, et see on enesepettus või -õigustus, kuid kirjutamine veenab igaüht ruttu, et sugugi ei tegeleta ainult sellega, mida sa arvad, ka su isik jääb kõigile hambu. Seega lubatagu natuke mälestusi, sest

mõnikord on lugejal kasulik mõista autori positsiooni.

Vanaema. Kortsus käed ja nägu, tasane hääl. Ta oli siis juba väga vana, kui laps olin, sünniaasta kümnekonna aasta jaga üleeelmises sajandis. Mäletan sõnu, mille haakumatust tänasega väiksena õieti hoomatagi ei osanud: „... oot, oli see nüüd esimene või teine ilmasõda...” Nad elasid Oudova kandis, teisel pool Peipsi järve. Ei julgenud ta 60-ndatel palju rääkida, aga tema jutud olid ikka ühesugused: „... tuldi... viidi... lõhuti... võeti ära... aeti kodunt välja...” Kuni sakslased tulid ja päästsid mu vanaema ja ema. Päästsid need vähesed naised ja lapsed, kes alles olid jäänud. Ei suutnud päästa mu tädi, kes oli nii palju külmetanud, et suri Tallinnas haiglas; kolhoosi loomiseks tõmmati talud palkideks ja veeti külatänava äärde hunnikusse – elate nagu venelased; mehed olid juba viidud ja selleks ajaks arvatavasti tapetud. Sealtkandist jäid ellu üldse vähesed, kõige lähema sugulasena vanaema täditütar, kel oli südikust 1938 a talvel kahe väikese lapsega üle Peipsi järve jää Eestisse põgeneda.

Ja siis juba Eestis, kuidas marodööritsevad Vene sõdurid käisid talust tallu, kuidas jälle tapeti. Ja siis jälle viidi. Ja võeti. Ainult raske, tervistlaastav töö, mille tulemus sult võeti. Kuidas laiutasid ja ülbitsesid need uued aadlikud, kommunistid. Kuidas kogu aeg tuli karta, et sindki öö varjus ei viidaks.

Mu üks vanaisa oli detsembrimässu organiseerijate hulgas, teine Obersturmbannführer. Mu vanemad olid kompartei liikmed, sest teisiti ei oleks nad saanud töötada oma ametikohtadel. Praegusele nooremale põlvkonnale kõlab see ilmselt nagu ulme, kuid ma õppisin 80-ndatel jahiga sõitma (sain ka II klassi tüürimehe paberid) mõttega siit ühel päeval minema purjetada; tagasi hoidis mind peamiselt teadmine, et selle eest karistataks mu vanemaid, nad kaotaksid oma positsiooni...

Kui ma 1989. a. Rootsi õppima läksin, leidsin end korduvalt inimestele tulutult seletamas, mis asi on nõukogude kommunism. Spontaanselt jõudsin pöördumiseni: „Kas tõesti peab iga rahvas ja lausa iga põlvkond kaotama nii kümnendiku, et seda mõista! Kas tõesti on vaja, et mõned su lähisugulastest tapetaks, enne kui see kohale jõuab?”

Ma usun, et tsivilisatsioon on suurepärane asi ja meil on lootust natuke rohkem mõistust rakendades luua helge tulevik. Aga ma ei usu, et mölakatega annab rääkida. Niikaua, kui meie kõrval on Venemaa, mis ei näita üles olulist tsiviliseerumist, tuleb olla valmis neile korralikult mööda lõugu andma, sest see on ainus, millest mölakad aru saavad. Üks kord elus on mulle tõsiselt meeldinud selle seltskonnaga suhelda – kui olin 2007. aasta aprillis kaitseliitlase ja abipolitseinikuna relvastatuna väljas. (Igaks juhuks – ma ei tõmba võrdusmärki Vene ohu ja paljude toredate vene keelt rääkivate ning vene juurtega inimeste vahele; ma ei alahinda vene kultuuri ja, muide, üldiselt loen vene autoreid originaalis.)

Millesse ma usun?

Eestil on meist sada korda suurem agressiivne mölakast naaber, seepärast unustagem ära silmakirjalik iba mingist suveräänsusest. Me ei suuda üksi seista, meil on ainult valida, kellele me end müüme. Euroopas on eesti keel ja kultuur nii hästi kaitstud, kui see on tänases maailmas üldse võimalik. Samas, vaadake retoromaane ja letseburglasi – parimad teadaolevad tingimused inimkonna ajaloos, ja...

Objektiivselt on mõistetav teatud nukrus ja teinekord põlvkondi kestev skisofreeniline tõsiasjade eitamine. Kui me üsna kohe ei leia midagi, mis annab meile tõsise konkurentsieelise, läheme absoluutse paratamatusega ülalmainitute teed. Tühjad unistused ei aita. Tölp usk, et me oleme midagi erilist, samuti mitte. Tölp on see usk sellepärast, et igaühele, kel kaks töötavat ajurakku, peaks olema selge, et eestlased ise hääletavad praegu jalgade ja teatud teiste elunditega eestluse maha.

Ma usun aususse. Iga probleemi lahendus algab selle tunnistamisest. Kui poliitik valetab rahvale, ei pea ta rahvast tõe vääriliseks. Kui rahvas valib valetavaid poliitikuid, on ta andnud hinnangu iseendale ja loodetavasti pole seda vaja pikemalt välja öelda.

Me sureme välja. Et meil üldse oleks tulevikulootust, peame leidma midagi, mis annaks meile maailmas tuntava eelise.

Mõtleksime pigem niipidi, et iga järgmine suurem hüpe on toimunud enam põhja pool. Et ellu jääda, peame olema oma mõtetes teistest ees. IT ja geenitehnoloogia on toredad asjad, kuid ühel hetkel sõidavad Hiina ja India meist massiga üle (nagu IT-s tegelikult juba on juhtunud). Seega aatomi- ja kosmosetehnika.

See on pikem jutt, ent kui alkoholi hinda tõstetakse, et me hakkaksime vähem jooma, siis kas kodukulud tõusevad, et me hakkaksime vähem elama? Näiteks kui tahame siinsel laiuskraadil elupaigana konkureerida, peaks energia olema nii odav, et kodu kütmine on tähtsusetu väljaminek. Isegi mõned Aafrika riigid on kümme aastat vaeva näinud ja käivitanud reaktorid ja nüüd kipub naabrite tööstus neile üle kolima ja nende elatustase rebib ette. Kaua me vahime tühja pilguga kaugusse (vahelduseks virisemisele)?

Miks ma kirjutan ja EKL-is jõudumööda tegutsen?

Sõna on relv. On ühtaegu õnnistus ja needus, et korralikku, inimestele midagi ütlevat – ehk lausa hingeminevat – teksti suudan ma luua vaid eesti keeles. See on minu maa ja minu keel, teist mul ei ole.

Oma keel on luksus. Varasematel sajanditel polnud suuremat tähtsust, millist keelt räägivad mingi paiga kohalikud; juhid, kui nad tahtsid juhid olla, oskasid parasjagu piirkonnas domineeriva jõu keelt. Tööstusrevolutsioon vajas tohutul hulgal „vaimse ala mustatöölisi” – tegema seda sorteerimis- ja kopeerimistööd, mida nüüd teeb juba suures osas arvuti; see andis eelise ühtse kirjakeelega rahvusriikidele ja nii need sündisidki.

Lisaks lugude kirjutamisele näen paratamatult – nagu eespool jutuks – ütleme, tehnitsistlikumat pilti. Näiteks on ette näha, et lähemate aastate jooksul jagunevad maailma keeled kaheks ja „täiemõõdulisuse” tunnuseks on tehniliseks tööks piisava kvaliteediga eesti-inglise-eesti masintõlkemoodul. Selle tegemist aga pigem imiteeritakse, see on vähemalt sada korda alafinantseeritud.

Kuid just sellisena – samaaegselt kirjaniku ja tehnikainimesena – saan palju ära teha.

Ma usun julgusse olla. Mõtete ja arvamuste vabadusse. Sellega olen igasuguse tsensuuri ja „poliitilise korrektsuse” vastu. Ma ei salli ka nn sallivust, sest enamasti on tegemist maskeeritud vägivallaga kõigi teisitimõtlejate vastu. Kaudselt seondub sellega ka nn autoriõiguste ümber toimuv (sest seaduse mõistes pole enam tegemist droit d'auteur'i, vaid kopeerimisõigusega) – on kurb ja naeruväärne, kui kogu maailma autoriõiguste süsteem lohiseb kaasa Disney piiramissooviga (USA autoriõiguste kehtivusaeg pikeneb teatavasti iga kord müstiliselt, kui Mickey hakkab vabaks saama...) Igasuguse vaimse loomingu patendiperiood ei peaks olema üle kümne aasta (see ei mõjuta stipendiume ja näiteks raamatukoguhüvitisi, st mitte vahendajatega, vaid otse autoriga seotud õigusi ja kultuuritoetusi).

Ma usun inimestesse ja tervesse mõistusesse. Ajastute skaalal elame hästi, ent elame langusajastul. Inimestega on täpselt samuti kui kogu muu eluga – kui sa ei suuda elu edasi kanda, oled kaotaja, ükskõik kui hästi sul näib hetkel minevat. Ma tahan olla võitjate poolel ja elu edasi kanda. Elavad ei pea surnutele midagi tõestama.

Aga see kõik tähendab tööd ja vastutust. Dum spiro, spero.