Selle maailma iseloomustamiseks sobib kõige paremini 2003 aastal ilmunud kogumiku moto:

See on visioon ummikusse jooksnud Tänapäevast, andes samas ka Lootuse. Kuigi see on maailm, milles mulle meeldiks elada, on kahjuks enam kui kindel, et Tulevik ei saa kindlasti mitte selline olema. Sest see eeldaks midagi, mis ümberringi vaadates ilmvõimatu tundub – Terve Mõistuse võitu.

Ehk siis olen ma proovinud modelleerida tulevikku. Omade mööndustega muidugi – ma ei ole tahtnud kujutada düstoopiat. Ma olen võtnud tendentsid, suundumused ja kõik pikaajaliselt ennustatavad protsessid ning lasknud neil hapuks minna, neile vastuseks, nö antiteesiks aga pannud tulevikku tegutsema Kuu ordu.

Kuu Ordu 2120

Aastal 2003 ilmus kirjastuse Fantaasia vahendusel ligi 500-leheküljeline kogumik „Kuu ordu”, mis sisaldab 6 teksti, milles 2 kvalifitseeruvad romaanideks, 2 lühiromaanideks ja 2 jutustusteks.

Kõik need lood on mul siin „Minu lugude” all olemas:

„Aasta 2120 lend” (jutustus, esmakordselt ilmus „Algernonis” aastal 2000 nime all „Kuu Ordu”)

„Saared kui säravad kalliskivid” (romaan, 2003)

„Taevaranna hõim” (lühiromaan, esmakorselt ilmus „Algernonis” aastal 2000 nime all „Chadis”)

„Hiidude liiga mängud” (jutustus, 2003)

„Pühapaikade pime lend” (lühiromaan, esmakordselt „Algernonis” aastal 2000)

„Vesivõsu” (romaan, 2003)

Nagu esimese loo pealkirigi ütleb, algab lugu aastal 2120, kui piloodikooli kursus lõpetab ja keegi vusserdab nende viimase testi kallal. Too test on tõsine, valida on kas õnnestumine, loobumine või surm, st sa ei pea testile minema, kui sa valmis ei ole, aga kui sa juba lähed, võid selle käigus surma saada...

Edasi on lood dateeritud 2122, 2124, 2123 (ja sealt edasi mõne aasta jooksul), 2125 ja 2127. Põhiliselt vaadeldakse sellesama esimeses loos kursuse lõpetanud pundi tegemisi, ka paljud muud tegelased astuvad sisse mitmes loos.

Sellest kogumikust ja aastast 2120 lähtudes on kirja pandud „Kuu Ordu taust”.

Selle aja ja raamatu juurde kuulub ka isikute tabel, aga see ei ole kaugeltki täielik (varsti panen üles...), sest jah - see on peamiselt minu enda töövahend olnud.

Kuu Ordu 2061

Kui ma aastal 2003 selle paraja tellise mõõtu kogumikuga lõpetasin, kuulutasin vist isegi mingis interjvuus, et enne kümmet aastat ma seda teemat ei puuduta.

Mul on Kuu Ordu mustandeid üsna palju. Ma mõtlen sellesse 2120 aasta maailma kuuluvaid. Ma olen neid nii aasta-paari tagant vaadanud ja leidnud, et see „enne 10-t aastat” oli üsna objektiivselt pakutud. Kummatigi on Kuu Ordu minu jaoks natuke nagu kreedo staatuses. See on maailm, milles mulle meeldiks elada. Sel maailmal on teed tulevikku lahti ja kuigi neid inimesi varitsevad igal sammul ohud, on neil Kodu, kus end kindlalt tunda. Neil on sõbrad, kellele igas olukorras loota ja nad kuuluvad kuhugi. Seda on tohutult palju, eriti arvestades õhkkonda siin meie ümber, kus sa igal teisel sammul pead perse minema... (See on pikem jutt, mille – ma luban ;-) – ma ühel päeval päevikusse kirja panen – mis head tunnet saab olla maal, kus sa pead kümne küünega oma närusest töökohast kinni pidama, samal ajal teades, et sa oled vaene ja jääd vaeseks, ja neil, kellele sa end oma julgeoleku eest maha müüsid, ei tule sa kunagi, mitte kunagi meelde...)

Kuid kuidas see kõik nii läks? Mõeldes sellele maailmale hakkasin paratamatult modelleerima protsessi, mis selleni viis... Ja nii otsustasin ma kirjutada järgmise Kuu Ordu loo mitte aastasse 2120, vaid aastasse 2060, kui alles kujunev Ordu seisab silmitsi oma esimese suure kriisiga.

See lugu on nüüd valmis.

2011 novembri viimastel päevadel ilmus „Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat” ja kui nüüd kulka taas õla alla paneb, ilmub ka „Lahkulöömislahingud. Kuu Ordu 2061. aasta sõja teine raamat”. Nagu viimane link ütleb, on see tekst iseenesest olemas, kuid raamatuks saamine võtab aega...

„Ennesõjaaegsest”, on mul siin üleval 3 katkendit:

• 8. „Täheajas” ilmunud jutustus „Sõda kosmose rannavetes”. See lugu räägib Longhorni tegemistest tolles 2061. aasta sõjas ja ulatub muide pisut üle selle raamatu piiride.
• „Longhorni lugu”, mis ilmus Algernonis.
• „Reniardi lugu”, kah Algernonis.

Lisaks on siin olemas ka raamatu eessõna („Saateks”).

Ma olen hoidunud Kuu Ordu maailma vähimalgi määral Eestiga sidumast; teatud määral ma eksin selle reegli vastu, sest kuigi mitte kusagil terves loos ei ole (ja ei saa olema) öeldud, kust peategelane pärit on, võib lugeja selle kohta oletusi teha... (Miks? Kõigepealt – aga miks mitte? Ja alati on lihtsam kirjutada asjadest, millest sa tead...)