Asja sees olles paneb aeg-ajalt kannatuse proovile see internetiajastuga tekkinud fenomen, kus arvavad kõik, sõltumata sellest, kas nad asjast midagi teavad või – mõnel puhul – nende ajurakkude hulk üldse võimaldab midagi arvamuseks kvalifitseeruvat moodustada.

Inspiratsiooniks sai Digira inspireeritud vaidlus nende Facebooki lehel. Ma saan aru, miks see vajalik on, ja kahtlemata on igas mõttes kasulik ärgitada sellesuunalisi mõtteid, kuid vastustest loen ma välja standardkomplekti eelarvamusi, vigu ja lollusi. Ei ole see kaugeltki kõige hullem kogum taolisi, lihtsalt keskmine, mis katab iga selleteemalist vaidlust püdela kleepuva porina, kuhu kuhugi viivad mõtted teinekordki kinni jäävad ja uppuvad.

Esimene

liin on „uus versus vana” – ühelt poolt progressiusk, teiselt poolt „aga mulle meeldib paberaamatut käes hoida ja selle lõhn”, kuni kategooriliste (argumenteerimata) röögatusteni „mina ei hakka kunagi digiraamatuid ostma”. Rahune, kallis, sa ei pea. Minu ligi 80 aastane ema otsustas ka kunagi ammu-ammu, et ta ei õpi arvutit kasutama. Ta saab hakkama. Ühest küljest on kurb, kui inimene vananeb, maha käib ja enam ei suuda ega taha mõista maailma enda ümber, kuid teisalt, mis teha, elu ongi selline. See vaidlus käib veel 30 aastat ja, teate, inimkond on selle juba paar korda üle elanud – siis kui manuskripti ausa ja väärika rullikeeramise asemel hakati seda raamatuteks lõikuma ja siis, kui ausa ja väärika munkade ümberkirjutuse asemel tuli kole ja labane trükikiri. Vaadake ise ja veenduge – pärgamendirullid ja käsitsi kirjutatud raamatud ei ole kuhugi kadunud, neid hoitakse palju paremates tingimustes kui suuremale osale värskelt toodetust iial osaks langeb, ja neid tehakse isegi juurde.

Aga tegelikult ei muutuks maailmas midagi, absoluutselt mitte midagi, kui, ütleme, 20-nda eluaastani mitte ainuski inimene neist ainsatki käes ei hoiaks; muide, tavaliselt ju ei hoiagi. Need on meie tänases tsivilisatsioonis niivõrd marginaalse tähtsusega, et seda on isegi raske sõnades väljendada. Sama saatus tabab paratamatult paberraamatut – sellest saab osa ajaloost, midagi, mida koolis õpitakse ja mida nende hulka arvestades veel sajandeid traditsioonidega kodudes vedeleb; võib-olla neid mõnikord isegi loetakse, kuid kõigest loetust moodustavad nad uhke kümnetuhandiku, mis viiesaja aastaga taandub miljondikuks. (Raske hinnata, kuid mulle tundub, et see viimane number võib praegu kehtida, st nii palju loetakse 500 aastast vanemate raamatute originaale...)

Ka mulle meeldivad paberraamatud ja mul on neid mõned kuupmeetrid, ent millegipärast olen juba praegu jõudnud selleni, et vähemalt 5/6 kõigest loetust tuleb ekraani kaudu.

Teiseks

aetakse järjekindlalt segi digiraamat ja selle lugemise vahendid ning korratakse sama järjekindlusega vanu müüte ühe või teise kahjulikkusest. Ma olen seda paar korda, viimati aasta tagasi teinud, enam ei viitsi, igaüks võib ise guugeldada – kui kaevata läbi tavalisest väärtusetust sodist, mida otsingumootorid annavad, jõuab igaüks ise tõdemuseni, mis muidugi ka korduvalt välja öeldakse – mitte ükski tõsiseltvõetav uuring ei näita passiivekraani eelist aktiivekraani ees. Punkt. Edasi on kõik maitse asi.

Kuid isegi see ei ole peamine. E-raamatute lugerid on kõigest seadmed. Oma olemuselt on need vähevõimekad ja piiratud, ühe ülesande jaoks jäigalt fikseeritud programmiga arvutid. Loomulikult on seda tehtud aku vastupidavuse huvides. Pikemas perspektiivis on see umbes sama jätkusuutlik tootesuund nagu, ütleme, mp3-pleierid – eks neid lastele imeodavaid ikka tehakse, ilmastikukindlatel on ka oma nišš, kuid nutitelefonid võtavad sisulise funktsiooni üle. Ühel päeval mitte eriti kauges tulevikus erinevad moblad, igasugused vahepealsed padid ja topid ja mis iganes, ja sülearvutid peamiselt ekraani suuruse ja mälumahu poolest. Olgu, suuremal seadmel on alati küljes klaviatuur, kuid see on juba detail.

Kas veame kihla? Kõigil on sees SIM-kaart, ka läpil muutub see standardiks, ilma selle võimaluseta seadmeid lihtsalt ei toodeta; sul on kerged kõrvaklapid või mingi ühte kõrva käiv asjandus, ja selle abil räägid, kui sul on läpp kaasas (siis ei ole eraldi moblat vaja). Kõigil on peal kaamera; olgu, sa näed naljakas välja, pildistades suure läpiga (kokkupandud asendis), ent mis siis? Pilt tuleb sama hea ja tehtud sa selle saad. Sul on kõik sulle vajalik lugemine, muusika ja filmid kaasas või neil lihtsameelsetel, kes usuvad, et side kunagi ei katke, kusagil keskses pilves. Neil kõigil on paindlik võimsuse juhtimine, nii et need püsivad ooterežimis nädala, kuid intensiivsel kasutamisel saad sa aku poole päevaga tühjaks. Ja muidugi miinuspool – kõik suured tarkvaratootjad panevad tulevikus täiesti ametlikult oma programmidesse igasugust pahavara ja levitavad viirusi, mis rikuvad inimeste seadmeid nii, et sa ei saaks nendega tarbida vastava tootja poolt autoriseerimata meediat.

Mida ma tahan öelda – kõik e-raamatute formaadid on oma olemuselt nuditud ja piiratud HTML-i alamhulgad. Olgu, neil on juures mõned erifunktsioonid, kõige rohkem teatud formaatidel, mis mõeldud puuetega inimestele, kuid tegelikult on need formaadid sündinud sellest, et lugerite viletsad prosed ei suuda standard-HTML-i mõistlikul viisil käsitleda. Mis te arvate, kui kiiresti prosed arenevad? Õige. Mis te arvate, kui ajakohased on juba täna enamik e-raamatute formaate? Õige.

Situatsioon muutub väga kiiresti. Kindle-taolised täiesti suletud süsteemid on juba täna ajalugu, mis sest, et mõned rumalad inimesed neid ikka veel ostavad. (Teisalt muidugi, eks nad paar aastat pea veel vastu ja lõpuks, mõelge ise, kui paljudes kodudes on veel järel näiteks videomakke...)

Ühe lausega – e-raamat kui toode ja selle lugemise vahendid on kaks täiesti erinevat teemat. E-raamat võib olla normaalne tekstidokument, printimiseks mõeldud .pdf-fail, brauserile orienteeritud HTML-(XML)-dokument, avatud e-pub või mõni suletud formaatidest, nagu Amazoni .kf8 (vanasti oli .azw) või Microsoft .lit. Lugeda võib neid mobla ekraanilt, kõigi nende pihku mahtuvate jurakatega, spetsiaalse e-ink ekraaniga lugeriga või tavalise arvutiga; keegi ei keela ka välja printida ja raamatuks köita (tähendab, suletud formaadid keelavad, aga ärme härjasitast pikemalt räägi).

Kolmas

liin on e-raamatu hind. Ühes asutuses, kus ma kunagi töötasin, ütles finantsdirektor kuldsed sõnad – ta keelaks kõigil, kes on koolis õppinud Bronšteini lisaväärtusteooriat, osalemast majanduselus; et see teooria olla nii destruktiivne, et rikkuvat inimese mõtlemise alatiseks. Mul tuleb see sentens alati meelde, kui ma kohtan vaidlusi selle üle, milline on ühe või teise kauba „õiglane” hind. Sellist asja ei ole olemas! Hind kujuneb nõudmise ja pakkumis vahekorrast ning hoopis iseküsimus on regulatsiooni vajalikkus juhtudel, kui vabaturgu mingitel põhjustel ei eksisteeri ja teatud regulatsioonid tuleb kehtestada süsteemi kui terviku jätkusuutlikkuse huvides. Sellised regulatsioonid on näiteks kulka toetused, sest muidu Eesti kirjandust kui kultuuri-nähtust täna enam ei eksisteeriks.

Niipidi vaadates on õigustatud ka küsimus, et kui autor juba maksumaksja rahaga tasutud sai – ja jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas nende sandikopikate eest ikka saab midagi kvaliteetset teha –, siis miks peab tarbija selle veelkord kinni maksma? Kulka viletsate teotuste üks tagajärg on muide see, et tihti ei saa autor oluliselt midagi, sest toetussumma tuleb kulutada trükkimisele. Halloo, on keegi kodus! – seega tihti toetab kulka trükikodasid, mitte kirjandust...

E-raamatu puhul justkui puuduksid kõik need trükkimise ja levitamisega seotud kulud. Ma olen raamatuturuga kokku puutunud nii kirjaniku, kirjastaja kui tarbija positsioonilt, ma tean, mida räägin – Eestis me niikuinii ainult imiteerime turgu. Maailmas maksab e-raamat praegu nii palju sellepärast, et leidub ostjaid. Eestis maksab e-raamat nii palju samuti sellepärast, et leidub ostjaid. Ka järgmine samm on põhimõtteliselt sama – kui keegi teine seda kinni ei maksa, ei saa sa müüa alla tootmiskulude. On ilmselt vaidlusteta arusaadav, et e-raamatu tootmis- ja levitamiskulu on kordades väiksem kui paberraamatul. Küsimus on nüüd selles, mis sa ülejäänud rahaga teed, ja siit algavad erinevused – kui ülemaailmsed tootjad-müüjad vaatavad üksteise näppudele ja loovad järjest paremaid müügikeskkondi, tegelevad formaatide, turu hindamise jmt-ga, siis Eestis on tihti küsimus ellujäämises. Rahavood... ähh, vale sõna: rahanired on nii väikesed, et sa ei saa süsteemi liikumas hoida. Andkem endale aru, et kui autor midagi arvutis kirjutab, siis see ei ole veel digiraamat, nii nagu paberivaba kontor üldiselt ei tähenda Vene tüüpi paberivaba kontorit – et peldikus ei ole paberit. Käsikiri tuleb toimetada, e-raamatuks vormindada ja kuhugi niimoodi üles panna, et eksemplarid oleksid kontrollitud ja raha teistpidi tagasi jookseks.

Täna on meil selline halenaljakas olukord, kus kogu müügivõrk on paberiga kaubitsejate käes ja need, kes viivad raamatu (elektroonilise toimetatud käsikirja) digiraamatu formaati, on end justkui müügiahelasse lisaks sisse kiilunud. Jah, mina arvan ka, et müügikeskkonna vahendustasu võiks olla nii 5% ringis. (Siis lisanduks sellele veel ainult käibemaks 20%). Ilmselt ei ole kellelgi midagi selle vastu, kui levitaja teeb veel tööd, sest keegi ju peab tegema kogu toimetajatöö pluss konvertimise. Olgem ausad, see konvertimine ise ei võta tehniliselt viite minutitki, kuid esiteks tuleb ära teha suur eeltöö, et see tõesti oleks poolautomaatne protsess, ja teiseks kulub väga palju aega tulemuse ülelugemisele ja käsitsi viimaste paranduste tegemisele. Jah, saab, ka ilma selleta, aga siis me taas ei räägi raamatust kui kultuurinähtusest.

Muidugi tähendab see hingekella kogu senisele trükkimise-ladustamise-levitamise füüsilisele kandjale orienteeritud süsteemile. Muidugi on digiraamatute puhul naeruväärne rääkida mingist hulgimüügi- ja kaupluse juurdehindlusest – tõmmaku omale vesi peale! Ent täna me neist mööda ei pääse. Stsenaariume on tegelikult kaks: Eestisse jääb 1-2-3 digiraamatutega tegelevat katusorganisatsiooni (nagu Digira ja EDRK), nad teevad koostööd ülemaailmsetega, nagu Amazon, ja vanad müügikanalid kas muudavad oma äriskeemi või jäävad digiturust (ja pikemas perspektiivis eksistentsist) kõrvale. Teine võimalus on, et digikirjandus ei saagi Eestis jalgu alla, sest vana süsteem lämmatab selle oma mõrvarlike vahendusprotsentidega. Aja jooksul kolivad need, kes suudavad, ikkagi omaalgatuslikult Amazoni ja lõpptulemus on sama, ent me oleme jälle vaesemad ja kaks sammu väljasuremisele lähemal.

Kokkuvõtteks

Me seisame paradigma muutuse lävel. Täpsemalt, mõnedel on peas plõks juba ära käinud ja neil jääb vaid kaastundliku hämmastusega jälgida eelmise süsteemi surmakrampe. Ohtlikke surmakrampe, ärgem petkem ennast. Õige varsti, kas viie või kümne aasta pärast on praktiliselt kogu maailmakirjandus võrgus tasuta või väga väikese vahendustasu eest kättesaadav. Head kirjandust on sul võimalik märkamatu hinna eest lugeda mitte lihtsalt kordades, vaid tuhandetest kordades rohkem, kui keegi oma eluea jooksul suudab. Igasugused koopiakaitsed on surnult sündinud üritus. Kõigil autoritel või laiemalt kõigil, kel on mingeid autoriõigusi, on valida, kas lasta teosed võrku lahti või vajuda unustusse. Tertium non datur!

Kogu äriskeem tuleb teistpidi üles ehitada, see muutub sündmuspõhiseks. Eesti kirjandus saab püsima jääda vaid kulka toetustele tuginedes ja autorile makstav tasu põhineb tulevikus suuresti vaid vabatahtlikkusel – inimeste aususel, kui soovite. Mina ka ei tea täpselt, kuidas see kõik välja nägema hakkab, aga üht teen ise ja soovitan teistele ka soojalt – viimane aeg on selles suunas mõtlema hakata.