Evelin Võigemast ei oleks saanud oma pajatusega välja tulla sobivamal ajal. Nüüd arvatavasti juurdub eestlaste teadvusse meem „kapis on koll!” ja ükskõik mille arvamuselaadsega kena näitlejanna tulevikus välja tuleb, mõtlevad kõik, et miks tal ometi ei jätku taipu oma süüdimatu suu kinni hoida ja püüda lihtsalt kena olla. Anu Saagim on ju ka kena, kuni ta vait püsib.

Mis juhib meid laiema probleemini – ohtliku illusioonini, nagu suudaksid need, kelle suu läbi me enamasti kuuleme hoopis teise taseme mõtlejate tekste, ka ise midagi võrreldavatki produtseerida. (Üksikud muidugi suudavad.)

Mis omakorda on osa laiemast probleemist – näivuse ja tõelisuse segiminekust lihtsamates hingedes.

Ühtse Eesti suurkogust on möödas kuus aastat ja ikka ilmub ajakirjanduses kinnitusi, et „kuulge, me tegime ju nalja”.

Etendust telekast ja tagantjärele vaadates olid kõige kõnekamad vast paljude saalis istunud poliitikute näoilmed – sealt paistis kohmetus ja halvastivarjatud hirm, sest liiga palju oli tõtt selles, mis teatrilaval kõlas.

Kui ma oleks võimul ja riigil läheks halvasti ja reitingud langeksid, korraldaksin kah midagi sellist – et rahval auru välja lasta ja suurem osa protesti ohutult naeruks muuta (nagu tegi seda Meelejahutaja okupatsiooniajal). Küllap aga hakkas paljudel saalis istuvatel poliitikutel peas keerlema, et mida siis ikkagi öelda nende nii õigete sõnade peale, mis sest, et need kõlasid teatrilaval näitlejate suu läbi?

Ja võib-olla veel hullem – aga mis siis, kui pajatsite taga on keegi, kel on võimeid, vastutustunne ja visioon? Mis siis, kui etendus oli reaalse erakonnateo maskiks ja erakond tõesti sünnib, lavale tulevad tõsised mehed ja ütlevad, et teeme selle ära?

Tagantjärele – keegi võitis ja Eesti kaotas neli aastat. Ja pajatsid said palka.

Lõbus okupatsioon

Küsimus pole otseselt selles, kas Okupatsioonimuuseumi tahavad millekski ebamääraseks teha Vene eriteenistuse palgal olevad tegelased või lihtsalt kasulikud idioodid, palju hullem, et see võib läbigi minna. Endiselt on Eesti ühiskond täis kvislingeid ja nende järglasi ja lihtsalt maatasa trambitud inimesi. Et ega me tõsiselt julgegi rääkida, mida okupatsioon tähendas, me rohkem nalja peal väljas. Müüme natuke nõukanostalgiat, teeme pulli... et kõige hullem nagu polnudki, päris lõbus oli, teinekord õnnestus mõnel isegi KGB-d alt tõmmata...

Korra võib muiata, et „sina, Abram, tule sealt harjavarre tagant välja”, aga üldiselt pole suurtes inimsusevastastes kuritegudes midagi naljakat. Püüdke endale ette kujutada – päriselt ja tõsiselt nii veerandtunniks süvenedes –, mis tunne see on, kui öösel tulevad võõrast keelt kõnelevad püssimehed, sul on kaks tundi asjade pakkimiseks ja siis lähed loomavagunis kuhugi, kust seni pole veel keegi tagasi tulnud.

Etendus Eesti Vabariik

... ja kui venelased jälle sisse tulevad, leidub oi kui palju neid, kes ütlevad, et kuulge, tegime nalja, aitab. Mängisime natuke iseseisvust, nüüd oleme tagasi seal, kuhu kuulume „ajaloolise õigluse põhjal”...

Poliitikud teevad ju valimiste eel rahvale nalja ja ainus tõsine asi on Toompeal reformarite fraktsioonitoas toimuv sõnelus selle üle, mitu Autorollot erakond veel välja kannatab.

„Aga silmad on tal nii head, nii head...”

Vähe on õõvastavamaid asju, kui jälgida inimest, kes valetab. Kusjuures mitte lihtsalt ei valeta, vaid et kõik teavad, et ta valetab, ja ta ise ka teab, et kõik teavad, et ta valetab, ent ometi vaatab ta otse, nii siiralt-siiralt kaamerasse ja valetab. Kui tahate ise kogeda, siis vaadake, mida räägib Enn Eesmaa Edgar Savisaare valimisklippide kohta http://uudised.err.ee/v/eesti/62b6fe1c-a2a7-4a53-ac55-a6737d20140c

Itaallastel, Partito Radicalel oli Cicciolina. Meil on selline kodukootum säästuvariant – IRL-il on Maire Aunaste. Võib ju mõista soovi võita ka kõige rumalama valijasegmendi hääli, kuid halastusest tolle erakonnalaiba vastu jätame siinkohal pikema arutluse, mis toimub inimeste peades, kes mõnitavad rahvast „esindajatega”, kelle võimete tipp on ilmekalt esitada võõrast teksti.

Hea, et Anu Saagim pole veel poliitikasse tulnud.

Kui kaua kasvab kodanik?

Küsime niimoodi, ärme ajame asja segaseks mõistetega nagu „džentelmen” või „intelligent”, need ju teevad rahvale vaid nalja.

Võime nalja mõista on üldiselt tugeva inimese tunnus.

Aga siis tuleb leida eneses väärikus ja vastutustunne ja võtta sulg või kruvikeeraja või relv – millega kõige parem on situatsioon lahendada. Mida ikkagi teha majanduskeskkonnaga, et meie kümme aastat paigal tammunud majandus paigalt võtaks? Mida teha maksudega, et töökohad Eestist minema ei koliks? Kuidas toetada lastega peresid, et peatada väljasuremine? Kas pendlivendade leitud ülesmäge voolavad jõed ikka on mõistlik põhjus raudteetrass üle inimeste kodude vedada? Kas on ikka õige tembeldada end ette nii lootusetult lolliks, kellelt kindlasti kõik välja petetakse, et ei julge isegi uurida, kas meil üldse on midagi maapõues? Kui mitmele riigile veel peab Venemaa kallale tungima, et jõuaks pärale, et kokkuhoid riigikaitse pealt on selle riski kasvatamine, et ühel päeval sul pole enam riiki, mida kaitsta?

Kas see pole pisut nukker nali, et Eesti Nokia on korruptsioon?

Kui mitu pommi peab plahvatama, enne kui piisavalt valus hakkab ja me relvad tõstame?

Radikaalse islamiga rahulikult koos eksisteerida soovijad võiksid kõigepealt proovida marutõbise paavianiga – võib-olla nad õpivad midagi ja kui neil selleks aega ei jää, on maailm ometigi turvalisem paik ja tõuseb keskmine IQ inimese kohta.

Poliitikute häda on selles, et enamasti maksavad nende vigade eest teised. Need, kes hukkusid. Või vägistati. Või kelle koduümbrus lihtsalt ei ole enam ohutu, sest poliitikute luulud on sinna toonud need, kellega rahumeelselt koos eksisteerida ei saa.

Küllap pole Eesti ainuke, kus kerkib nõudmine, et meie kvoot on null. Ja see pole rassism – „illegaalne immigrant” ei ole rass. Aga islam on inimvaenulik religioon küll.

On viimane aeg hakata end tõsiselt võtma

Kui me iseennast tõsiselt ei võta, ei tee seda ka teised.

Pendel liigub niikuinii juba tagasi. Küsimus on vaid, kui kiiresti ja kui kaugele. Ma ei tea, mitu aastat Merkelit lihtne sakslane veel välja kannatab, enne kui pruuni särki otsima hakkab. Ma ei tea, kui palju inimesi peab surma saama, enne kui nõutakse surmanuhtluse taaskehtestamist vähemalt massimõrvade eest. Ma ei tea, kui palju naisi ja lapsi peavad pühasõdalased vägistama, enne kui võõrandunud politseis pettunud lihtkodanikud hakkavad Odini sõdalaste taolistes jõukudes ainsat kaitset nägema. Ma loodan, et ma ei saa seda kunagi teada, sest enne me peatame selle jama.

Aga selleks tuleb esimese sammuna hakata rääkima tõsist tõtt ja lüüa minema need, kelle lollid naljad need hädad põhjustasid.