Alustame hoopis muust – 8 juuli keskpäeval toimus viimane, 135-s USA kosmosesüstikute start. Üks ajastu sai läbi ja asemel ei ole midagi. Saate aru – MITTE MIDAGI. Sõnavaht ei loe, ISS-is tuleb kurat teab kui palju aastaid käia moraalselt ja füüsiliselt vananenud süstikutest veelgi primitiivsemate, varsti juba pool sajandit tagasi välja mõeldud Vene Sojuzidega.

Artur C. Clarke pani kunagi ühe oma tegelase suhu sõnad, mida paljud kosmoses käinud inimesed hiljemgi korranud on – võime oma maailma ülevalt, kaugemalt näha on midagi nii suurt, et olles selle kord saavutanud, ei tohi inimkond seda kunagi kaotada. Me oleme kaotamas. Igas mõttes. Teaduslik fantastika, lühemalt inglisepäraselt scifi ei ole enam selline uks homsesse, nagu see oli pool sajandit tagasi. See ei ole enam katse kombata, mis saab inimsusest, kui maailm muutub, see ei ole enam püüd ennustada teadussaavutuste mõju ja modelleerida tulevikku. Mis on asemele tulnud? See paneb lihtsalt piinlikkusest uluma – vampiiridest unelevad kiimas teismelised...

Eks muidugi oleks see teisipidi kohutav, kui scifi ainult omaaegsete kanooniliste teemadega müttaks – kosmosereisid, ajarännud, tehnikaimed ja nii edasi. Tegelikult on teemade ring määratult avardunud, mis sest, et muidugi kvalifitseeruvad paljud neist vesivõsudeks. Sest mida muud on oma olemuselt aurupunk (steampunk), kus ülemöödunud sajandi stiili ja olustikku imiteerides võistlevad autorid selles, kes rohkem võimatusi hunnikusse suudab riibuda? Seda on teinekord lahe lugeda ja seadmata kahtluse alla ala meistrite sõnaseadmis- ja fabuleerimisoskust, on pisut hea tuju parim, mida sel kirjandusel inimkonnale anda on. Et minust õigesti aru saadaks – seda ei olegi nii vähe. Terry Pratchetti jätkuv populaarsus nii meil kui mujal näitab selgelt inimeste vajadust reegleid murdva, vabalt lendava vaimuka fantaasia järele.

Igal aastal ilmub maailmas vähemalt sadu mööndusteta häid raamatuid, millel esmapilgul ei näi midagi ühist olevat peale selle, et neid kõiki peetakse ulmeks. See on – siiralt – suurepärane. Aga nagu Myrphy seadus ette näeb, ilmub vähemalt kümme korda rohkem raamatuid, mida kah peetakse ulmeks, kuid mis peamiselt panevad pisaraid valama nende trükipaberi tegemiseks kulutatud puude pärast. Mille kuradi pärast antakse välja sellistes kogustes young adulti, mida oleks sobilik eesti keelde tõlkida kui „debiilkirjandust”? Ikka üks ja sama muinasjutusüžee – vampiirid, nõiad, roppandekas teismeline, kes tihti on vingete vanemate hüljatud pärija... Milleks antakse välja suhtedraamasid, mis millegipärast on tõstetud mingisse jaburasse alternatiivmaailma? Olgu, seebil on oma tarbija, kuid Teadus lukustab end peldikusse ja ei tule enam kunagi välja, kui seda asja üritatakse teaduslikuks fantastikaks nimetada...

Ma ei oskagi öelda, mis on parim koht teadasaamiseks, mida hinnatakse inglisekeelses ulmes, kuid lõpuks oskavad kõik internetti kasutada ja alustamiseks oleks vast lihtsaim vaadata üle tuntuimate auhindade, Hugo ja Nebula nominendid. Hoiatan kohe, et ka seal on veidrusi sees. Esikoharaamatud isiklikult minus kahtlusi ei tekita. Ehk paneb teinekord mõnikord õlgu kehitama – miks minu lemmikraamat ei võitnud? –, ent see on sügavalt maitse küsimus.

On mõjuvaid tulevikuühiskonna kirjeldusi. Näiteks Bacigalupi The Windup girl, milles muide on palju sarnastust paari aasta taguse Macdonaldis River of godiga. Mõnikord on sedalaadi kirjandust nimetatud biopungiks – väga palju rõhku on pööratud geenitehnoloogiale ja enamasti sünkmornidele visioonidele, mis sellisest „jumala mängimisest” kasuahnete korporatsioonide, võimunäljaste poliitikute ja süüdimatute üksikürtajate käes välja võib tulla.

On palju fantasy-ga piirnevat alternatiivajalugu. Ma liigitaksin sinna alla ka osa tulevikuajalugu, mis kirjeldab mingi katastroofi tagajärjel mingisse keskajalaadsesse virelemisse tagasi langenud ühiskondi, kus muistsed tehnoloogiad on eristamatud maagiast.

Ajastu märk on muidugi ka see, et mõne teose puhul ei leia selle kuulumisele nominantide hulka muud põhjendust, kui lääge poliitiline korrektsus. Selles osas mõnikord nagu sõõm värsket õhku venelaste ulme – millel kahjuks muidugi on omad hädad – neeger on neeger, juut on juut, pederast on pederast ja nii öeldaksegi.

Üldiselt – kui sa juhtud oskama inglise keelt ja saad mõistlikul viisil kätte selles keeleareaalis trükitud raamatuid, pole asi nii hull – jätad need teised lihtsalt lugemata.

Meie Eesti ulme ja ka üldisemalt eesti keeles ilmuv ulme on maailmas toimuva pisike karikatuurne variant. Kõige parema ülevaate sellest saab muide, kui vaadata Eesti Ulmeühingu aastaauhindade, Stalkerite nimekirju (http://ulme.ee/Stalker – ja muide, paar päeva on veel aega hääletada oma lemmiku poolt ja nii ehk saata kirjutajatele-kirjastajatele sõnum, mida nad võiksid tulevikus teha). Esimesel hetkel tundub, et pilt pole üldse kurb – viimasel ajal ilmub aastas üle 70 tõlkeraamatu või -kogumiku ja umbes 12-15 eestikeelset algupärandit. Kui aga täpsemalt kaaluda, saab toimuva kokku võtta ühte sõnasse – masendav. Mõlemas osas on kindlasti alla viiendiku seda, mis üldse mingit kirjanduslikku väärtust omab. Ühest küljest – hea seegi. Võimalik, et see protsent on parem, kui maailmas tervikuna, kuid Eesti mastaape arvestades tähendab see lihtsalt seda, et huvilistel on ainult üks mõistlik valik – õppida ära inglise keel. See on pikem teema, mida ei jõua siinkohal käsitleda, kuid isegi suured rahvad nagu sakslased ja prantslased toetavad omakeelset kirjasõna. Ma mõtlen – toetavad reaalselt, mitte ainult ei räägi, et peaks toetama, ja ei mõnita kirjanikke ja tõlkijaid sandikopikatega, nagu meie Kulka teeb.

Meie teeme seda ainult hobi korras. Mis paraku kajastub ka kvaliteedis. Olgem ausad, eesti keeles ilmuv ulme ei ole mõistuspärane nähtus. Küllap tahab enamik kirjutajaid parimat. Pole nende süü, et nad on andest puutumata jäänud. Ka enamik kirjastajaid tahab parimat. Nad ikkagi annavad välja eestikeelset ulmet, mis sest, et enamasti on tegu kahjumiprojektiga. Olgu, ilmub ka häid ja väärtuslikke raamatuid. Pole see Potter ju sugugi halb ja Leo Kunnase „Gort Ashryn” on üsna unikaalne üldse kogu Eesti kirjanduses (st mahukas, läbimõeldud ja kaasakiskuv). Kuid kas nii kümmekond korralikku raamatut aastas on piisava huviliste lugemisnälja rahuldamiseks?