Minevikuihalus ja tulevikupelg

Ükskõik mida suuremat Eestis plaanitakse, kohe algab lõputu virisemine ja halin. Ohud puhutakse Godzillaks ja korraga sõltub eestluse kestmine mingist võsast või mudaaugust, millest varem keegi kuulnudki polnud. Ja mis kõige hullem – keegi võib kasu saada!

21. sajandi alguse eestlast iseloomustab kibestunud tölplus. Kõik on halb ja kõik katsed midagi paremaks teha on veel halvemad. Ei ole tööd, ei ole palka, töötegijad lahkuvad või on juba läinud, aga eestlane on vastu. Põikpäiselt ja häälekalt.

Riik petab end statistikaga, sest kuigi sisseränne on ka olemas, toimub reaalsuses rahva väljavahetus – nooremad ja haritumad lähevad sinna, kus on tööd ja tulevikku, asemele tulevad need, kelle jaoks Eesti on endiselt parem kui koht, kust nad tulevad. Eestlane on loomulikult ka sellele vastu, ent siin pole tegu üksiku mõõdetava objektiga, mida annab surnuks vinguda. Seega ei muuda too vastuolemine midagi – meil ehitavad ukrainlased ja meie ehitame Soomes ja see suundumus vaid süveneb.

Eestist ei saa kunagi massiturismimaad

Kas kellelegi on vaja selgitada, kui halb oli elada rahvaste vanglas, kurjuse impeeriumis – kohutavas moodustises nimega Nõukogude Liit? Seal, kus viidi läbi „uue inimese” kasvatamise eksperimenti, hinnaks umbkaudu miljon inimest ja üks rahvas aastas.

Väärtusteta inimloomal on ükskõik. Selline sööb, magab ja joob end täis üsna samamoodi nii vabas ühiskonnas kui ka diktatuuri all. Nõukogude ajal oli vastutust vähem – mingi töökoht ikka leiti, oli ette nähtud. Mingi urgas elamiseks kah leiti ja odav alkohol maitseb ilmselt ühtmoodi juba sellest ajast, kui õpiti käärinud sodi torudest läbi ajama. Diktatuuriga satub vastuollu mõtlev ja loov inimene. Okupatsiooniaega võib taga igatseda ainult väärtusteta inimloom, kellele piisab šampinjonielust – pimedas kasvatatud ja sõnnikuga toidetud.

Võib-olla me ei peaks välja tegema, kui nüüd siin-seal nõukanostalgiat tunnistada julgetakse? Tegelikult piisaks, kui suhtuksime selle harrastajatesse kui paariasse ega reostaks avalikku ruumi neist väljategemisega – kõigis ühiskondades on alati vähemus, kes tervet rahvast tabanud õnnetustes näeb võimalust juua ja sigatseda.

Uusludiidid (masinapurustajad 19. sajandi Inglismaal – toim) ja väärtusteta inimloomad ei ole kindlasti sama grupp, kuid omal viisil näitavad mõlemad eestluse idee kriisi, kui mitte läbikukkumist. Kas meis läks okupatsiooniga midagi katki?

Kui natuke süveneda näiteks Valdur Mikita tekstidesse, hakkab õudne. Ja mitte rumalate liialduste pärast, nagu et Emajõgi keedetakse ära... kui temperatuur tõuseb 0,3 °C. Me nägime terve ärkamisaja vaeva, et tõusta Euroopa kultuurrahvaks. On elementaarne mõista, et see tähendab haridust, tööstust, teadust, ühendusteid Euroopaga, ühiseid väärtusi ja kaasalöömist. Talupidaja ei saatnud sente kokku kraapides oma poega ülikooli mitte selleks, et too veedaks oma elu samamoodi hobuse taguotsa vahtides. Veel vähem aga selleks, et ta üritaks tulevikus korilusest ära elada. Muidugi on puhas loodus väärtus, aga sellest ei piisa! Eestist ei saa kunagi massiturismimaad, enamik aastast on see hall ja kibekülm porimülgas. Uudistajatest väljaväänatud rahaga ei pea üleval tervet ühiskonda.

Ma ei tahaks sekkuda vaidlusse tselluloositehase ümber, ent midagi pole teha – kuulates vastaste argumente, on mul kogu aeg silme ees hõberemmelgas.

Millal hakkab piisavalt valus?

Ma panen tähele veoautode rivisid Tallinna sadamasse suunduvatel tänavatel ja statistikanumbreid, näen kilomeetrite viisi veoautoronge Leedu-Poola piiril ja hindu poes. Ja mõtlen, et kui valus peab tollel kibestunud tölplasel ja kõigil teistel veel hakkama, et pärale jõuaks elementaarne majanduslik tõde – kus ei ole ühendusteid, seal ei liigu ka raha. Ma ei räägi isegi sellest, et häda korral saaks tankidiviisid kusagilt Euroopast Eestisse mööda raudteed kordades kiiremini kui mingil muul viisil. Mis on väärtusteta inimloomal Eesti kaitsmisest.

Eesti ja eestluse tuleviku tagatis võiks olla näiteks tuumaenergeetika, aga see nõuaks paarikümneaastast sihipärast pingutust. Ja see tundub praegu nii lootusetu, sest selleks oleks vaja tegelikku tahtmist püsima jääda, mitte ainult mitte millekski kohustavat juttu sellest. Pole ju raske ette kujutada, mis juhtuks, kui kuhugi (ükskõik kuhu!) tahetaks rajada tuumajaama. Nurin algaks juba siis, kui ülikoolid alles mõtleksid katsereaktorist.

Katsuks natuke mõelda, mida toob 21. sajand – surve elamiskõlblikele paikadele kasvab ja nüüdisaegse tööstuseta paratamatult vaesuval pseudorahvuspargil poleks varsti raha isegi oma piiride kaitsmiseks. Ka rahvaarv kahaneb seda kiiremini, mida suletumaks ja vaesemaks me muutume. Ühel päeval mõistavad ka kõige veendunumad ludiidid, et nooltest-odadest ei piisa, aga siis on juba hilja.

Ma tean, et „tõelisel rahvuslasel” on seda raske ära seedida, kuid meid pannakse tähele, meiega räägitakse ja meiega arvestataksegi ainult tänu sellele, et oleme Euroopa Liidus ja NATOs. Me ei pääse maailma eest kusagile. On viimane aeg saada lääne inimesteks ja tööstusriigiks, kus au sees on teadmised ja haridus.