Lühike vastus oleks – tegijatel sai materjal otsa, George R. R. Martin ei ole veel raamatuid kirjutanud. Ent see pole kindlasti kõik.Tegelikult on telesarja nimi „Troonide mäng” („A Game of Thrones”) raamatusarja esimese osa nimi, sarja nimi on „Jää ja tule laul” („A Song of Ice and Fire”). Telesarja umbes viienda osa paiku hakkas jutt, et see hakkab erinema raamatusarjast. Sellest hetkest oli telesarja saatus otsustatud – me elame kahjuks ajastul, mil mammutstuudiod lihtsalt ei suuda teha midagi, mis intellekti ei solvaks.
Aus ja usutav fantaasialugu
Mis oli üldse „Troonide mängu” fenomen? Miks vaatasid seda lisaks juurviljadele, kel pole niikuinii oma eluga midagi peale hakata, ka paljud oimusagaratega olevused? „Jää ja tule laul” oli esimene nn uuest fantaasiast, mis püüab olla „aus” õige mitmes suhtes – alates sellest, et kui tegelasel on loogiline surma saada, siis ta ka saab, ja lõpetades sellega, et kui lugeja kord juba tahab põnevat verist armastuslugu, mis ei kenitle liigselt totakate „sisevaatlustega”, siis peab ta saama detailitruud seksi ja vägivalda, pikituna verbaalse ärapanemisega.
Fantaasiakirjandus, see teadusliku fantastika ajudeta vend, on olemuselt muinasjutud natuke täiskasvanumatele. Edukaks on osutunud teosed, mis on suutnud end täpselt sihtida võimalikult laiale publikule ametlikult aktsepteeritu piiril. Martin oli kui sõõm värsket õhku neile, kes olid mõttes fantaasiakirjanduse maha kandnud kui žanri, kus pateetilisi ja kliiniliselt aseksuaalseid kangelasi veetakse ettemääratud saatuse poole läbi surmigava pseudokeskaegse võlumaa. Tahtmata öelda midagi halba J. R. R. Tolkieni kohta, on läbi saagade aeg, kus mingid opossumid seibi tassivad (loogikat mittekannatava põhjendusega sealhulgas – selle oleks saanud vajalikku kraatrisse toimetada loos täiesti olemas olevate hiidkotkaste abil esimese osa esimeses peatükis) ja kuigi isegi räägitakse liikidevahelistest armulugudest, ei saa me vähimatki teada, kuidas see praktiliselt välja võis näha.
Martin sai hakkama – vähemalt esimestes „Jää ja tule” raamatutes – toreda asjaga. Olgu, teatud mõttes on temalgi pseudokeskaegne võlumaa. Enamik fantaasialugusid toimub sellisel taustal õige mitmel põhjusel – esiteks on ühiskonnakorraldus lugejale selgitusteta mõistetav ja loo tegelased loomulikult aadlikud või teisiti „väljavalitud”; kedagi ei huvita primitiivse talupoja rutiinne vegeteerimine. Samal põhjusel on lisatud maagia – nagu jokkerid kaardipakis, teeb see asja natuke huvitavamaks. Kolmandaks segane (pealtnäha – tegelikult taas väga lihtne ja arusaadav) poliitiline situatsioon, hunnikus intriige ja päris tore komplekt väliseid ohte. Lühidalt, lugu, mis lahti läks, oli antud algtingimuste juures köitev ja usutav; polnud selgelt häid ja pahasid, kõigil oli õnnestumisi ja ebaõnnestumisi, autor suutis maailma elavaks ja mitmetahuliseks kirjutada ja sellega hoida üleval huvi, et mis edasi võiks saada. Lisaks suutis Martin olla usutav ka selles osas, et ta tegelased ei ole alati „poliitiliselt korrektsed” ehk kinni 21. sajandi alguse USA ametlikus moraalis.
Piinarikas vaatamine
Enne sai mainitud kinokunsti. HBO-l on sellega umbes sama seos kui Picassol maaler Vasjaga. HBO eesmärk on toota kasumit. Konkreetse sarja tegijatele antakse eelarve, mis tuleb reklaamimüügiga tasa teenida ehk täita ekraaniaeg sisuga, mis kleebib vaatajad ekraani ette, et neile näidata „kaubanduslikke teadaandeid”. Kellelgi sähvatas – Martinil on lugu, teeme sellest midagi. Neil läks hästi. Väljaspool kitsast teadjate ringi ei suuda keegi hetkel usutavalt arvata, kas jooksis Martin kinni, ei tahtnud latti alla lasta või tekkis HBO tegelastel luul, et nad saavad ise hakkama. Igatahes nad ei saanud. Võimalik, et ühel päeval saab keeld läbi ja ka Martin ise ütleb sarja kohta väga halvasti. Võimalik, et ühel päeval kirjutab keegi ausalt, miks üldse selline lühike jabur lõpp kokku käkerdati. Seni jääb vaid loota, et David Benioffi ja D. B. Weissi rohkem ei palgata – aga see lootus kindlasti ei täitu.
Kas on mõtet üles lugeda kõiki neid loogikaauke ja lapsikusi, mis muutusid juba 7. hooajal väga häirivaks ja mis viimase, 8. hooaja vaatamise kohati piinaks muutsid? Kuidas suures lahingus zombidega on suurem osa tegelasi mingil hetkel vastaste alla mattunud, ent jäävad ometi ellu. Kuidas kogu see armee tolmuks vajub, kui kuningat korra torgata. See viimane oli, muide, nagu kõrvakiil kannatlikule vaatajale, et mis selle Öökuningaga ikkagi oli – sellega ütles HBO, et kas te tõesti arvasite, et me viitsime teile välja mõelda ülekümneaastaste lahendusi? Kuidas Daenerys muutus järsult hulluks kuningannaks. Kuidas üks lohe surma sai ja kuidas järgmiseks osutus viimane lohe nii hirmsaks relvaks, et milleks Daenerysile üldse armee. Rääkimata pisiasjadest, et kui Jon lõpuks Müürile tagasi jõuab, peaks seal ju peamine probleem olema hiigelsuur auk. Või kuidas Jaime tõmbleb igasuguse karakteriloogika vastaselt Cersei juurde, siis ära ja siis tagasi. Daenerysi ette lauale unustatud kohvitops on kõige selle taustal küll tegelikult väga muhe detail... Kokkuvõttes – kuidas tegelastest ja tegevusest kõik motivatsiooniloogika ja sügavus korraga välja aurasid ja järele jäi koomiksimaailma üheplaanilisus, mangalik närviline rabelemine, milles elu sama palju kui neis surisevates serverites, millega kogu see kirev pildijada kokku pandi.
Armetu lõpp solkis „Jää ja tule laulu” ekraaniteosena. Oli see paratamatus? Võib-olla on see kohatu paralleel, aga pärast rohkem kui sajand jamamist liikuva pildiga on võimalik ekraniseerida enam-vähem üleelataval kujul isegi umbset ja olemuslikult tuima lugu, nagu näiteks viieköitelist kraavikaevamisõpikut.
Ajuvaba tehniline teostus müüb
Kinokunst on teatud tasemel niikuinii pettus. See ei ole tingimata halb – teatris on dekoratsioonid ja juba muistsed jutuvestjad oskasid teha dramaatilisi pause. Kinokunst elas lühikese aja jooksul läbi eksistentsialistlikud kriisid, kui näiteks tuli hääl (oli neid, kes arvasid, et filmil ei tohiks häält olla!), ja kui tuli värv (esimesed värvifilmid olid väga värvilised). CGI (arvutigenereeritud kujutis) tuli juba 20 aastat tagasi, kuid koosmõjus internetiga (suhteliselt odav voogmeedia nagu Netflix etc ja torrentid) ei taha kriis lõppeda – ärimudel on niipidi üles ehitatud, et suured stuudiod reklaamivad põhiliselt iseend ja kuni on võimalik müüa järjest enam tarduva, kanoniseeruva sünopsisega ajuvaba tehnilist teostust, seda ka tehakse.
Laiemas pildis – kui tuua näiteks viimase aja filme, siis hiinlaste „Rändav Maa” („Wandering Earth”) esimesed pool tundi justkui lubas, aga järgmised poolteist tundi näidati ainult seda, kuidas kangelased kukkuvate asjade alt viimasel hetkel läbi lipsavad (muidugi on Maa mootoritega teise tähe juurde liigutamine umbes sama loll idee nagu autodeks muutuvad robotid, aga olgu, visuaalselt kena ja liikuvale pildile tuleb suuri mööndusi teha, muidu poleks üldse midagi vaadata...). Viimane „Tasujad” („The Avengers”) oli nii igav, et ma jätsin vaatamise lihtsalt pooleli, aga näiteks viimane „Raudtaevas” („Iron Sky”; vormilt kah üsna jabur arvutigenereeritud piltide jada) oli päris hea – nii et lootus ei ole kadunud.
George R. R. Martinist ja „Jää ja tule laulust” on muidugi kahju, et sellega nii läks, aga midagi pole teha. Jääb vaid loota, et paradigma muutub, et CGI muutub vahendiks ja kunagi jälle peab linateoses ka näpuotsaga inimsust ja tervet mõistust olema.